Arvustus. Rosalia näitab, et flamenko pole ainult koduperenaistele
Uus plaat
Rosalía
"El mal querer" (Sony)
8/10
Aah, flamenko! See, mis põhjamaades on keskealise östrogeenipõhise hipsteri väikekodanliku eneseväljenduse teivasjaam kuskil selja- või randmetätöveeringu järel ning veini- või pavlovakoolituse ja Lumineersi kontserdi eel. Turvaline libaboheemlus, Chardonnay-sotsialism ja kodune eksootika! Kataloonia väikelinnast pärit Rosalía sai tuntuks just Barcelona flamenkoskeenel ning Universal avaldas tema debüütalbumi "Los ángeles" aastal 2017, mis sisaldas töötlusi surmateemalistest flamenkomeloodiatest. Kuid mullu aasta lõpus ilmunud "El mal querer" ei ole enam mingi kerge töötlus, vaid pigem väike plahvatus, millega on ümber mõtestatud terve žanr või vähemalt toodud sellele värskust – muusika põhjaks on endiselt flamenko, aga samas kõlab see vahepeal pigem nagu artpop või R&B.
"El mal querer" tähendab umbkaudses tõlkes "Halb armastus", mis on ka albumi kontseptuaalne seos erinevate lugude tekstide vahel, mis pidavat kõik rääkima haiget tegevast armastusest (kas on olemas ka teistsugust?). Pidavat, sest ma ei hakanud rohkem kui paari laulu tõlget üle vaatama. See ei ole ilmselt antud albumi puhul ka kuigi oluline, sest "El mal querer" on rütmide album – saavutus on selles, kuidas kokku miksida erinevad muusikastiilid, jääda truuks peaaegu rahvamuusikale omastele traditsioonidele ja samas teha seda nii, et üle maailma kuulatakse seda albumit ka peavoolu hulgas ja peetakse isegi moekaks.
Kõik plaadi lood on hispaaniakeelsed, mis teeb Rosalía saavutuse veel tähelepanuväärsemaks. Reeglina on hispaaniakeelsete maade artistidel rahvusvaheliseks läbilöögiks kaks võimalust. Esiteks on juba 1960ndate Hispaania biitbändi Los Bravos mudel esineda inglise keeles nagu nemad tegid toona popi looga "Black Is Back".
Teine võimalus on üritada hispaania keelt mitte oskavatele inimestele pea sisse raiuda mõni õnnetu fraas, nagu "La Camisa Negra", "La Bamba" või "Despacito". Kui paljud üldse teavad, et "Vamos a la playa" laulusõnad on tuumasõja ohust või et "Macarena" on samanimelisest naisest, kes petab oma sõjaväkke võetud noormeest kahe sõbraga? Ja isegi kui paljud nendest sõnadest midagi aru ei saa, siis ilmselt kinnitab ka mõne aja eest nähtud "Despacito" kolossaalne populaarsus, et latiino päritolu rahvastiku osatähtsuse tõus USAs toob ka muule maailmale hispaaniakeelse muusika lähemale üha sagedamini.
Rosalía pole tundmatu tänavamuusik, kelle plaadi avaldas pisike folkleibel, see on Sony võimsalt turundatud plaat, mida reklaamiti nii MTVs kui New Yorki Times Square´il. Muidugi on plaadil flamenkole omast plaksutamise rütmi, on taustakoor, on erinevad trummid ja bassid. Avalugu "Malamente" on üks iseloomulikumaid, milles on meeldivalt segatud klubibiidid ning Lõuna-Hispaania rütm (kuigi Rosalía on Katalooniast, pärineb flamenko kaugemalt lõunast ja sisaldab araabia mõjusid). Plaadi seitsmes lugu "Bagdad" räägib sellist nime kandvast Barcelona seksiklubist ning on üles ehitatud Justin Timberlake´I loo "Cry Me A River" põhjale.
See kõik teeb Rosalíast omamoodi etnoklubidiiva ja teda on korduvalt võrreldud näiteks Björkiga. Sellistest võrdlustest ei maksa kunagi otsida liiga täpset sarnasust võrreldavaga, kuid kahtlemata on Rosalías mängulisust ja eksperimentaalsust, mida on huvitav kuulata ka eriti midagi sõnadest aru saamata. Umbes nagu vaatad mõnda Almodóvari filmi, corazón on ikka espinado.
Toimetaja: Valner Valme