Arvustus. Salvador Sobral ei võitnud asjata Eurovisiooni ({{commentsTotal}})

Salvador Sobral
Salvador Sobral Autor/allikas: Sven Tupits

Uus plaat

Salvador Sobral

"Paris, Lisboa" (Warner)

10/10

Estonia kontserdisaal. Jõulujazz 2018. Ta on laskunud lavalt saali, seisab minust 20 sentimeetri kaugusel ja laulab võimenduseta üle puupüsti täis saali, ei mäletagi enam mida, meenub vaid see hääl. Resoneeruv ja õhu kiuslikku takistust eirav. Kõik jõuab kohale. Tean, et kui ma kätt suule ei suru, purskan kohatul kombel ja valjult kas naerma või nutma. Nii mõjub Salvador Sobral kuulajale, kes end tema kätte usaldavad. Saalitäis eestlasi oli tal hingepõhjani peos.

Kentsakas. Kõnetav. Haarav. Vist veidi hull. Meloodiline ja lüüriline. Ennekõike, rabavalt andekas.

Midagi sellest pöörasest kombinatsioonist on üritatud plaadi külge saada. Ja suuresti see õnnestub ka. Väheste vahenditega tehakse palju. Solisti karakteersest loomusest ja kestvast laetusest kantuna püsib leidlike, ent minimalistlike seadetega "Paris, Lisboa" ärksalt koos. Hallatakse tasa-tasaseid helivõbelusi, raksatavaid tundepuhanguid ja -paisutusi. Jalutatakse elegantselt singer-songwriter-mahepopi ja õdusa jazzi kattuvaladel. Ja eeskätt see meloodilisus. Lauldakse, nagu iga hetk oleks kulda väärt ja viimane. Sobrali vokaal – halav ja rõkkav, võbelev ja kõmav – on kõigi pööraste varjunditega tema teener. Ja talle on loomuomane kasutada häält julgelt.

Vaikselt käivituv "Paris, Lisboa" lainetab läbi lüüriliste ballaadide ja sisepingestatud tundesähvatuste, et lõpumeetritel tõusta hoogsalt lendu ja rebida kuulaja kaasa. Stardijoonel haagitakse viimane pahaaimamatult leebel toonil enda külge. Avalooks Sobrali elu pealt maha kirjutatud kriipiv ja tüdimusega võitlev "180, 181 (catarse)", aheldatakse kuulajadki koos patsiendiga pooleks aastaks "vegeteerima haiglavoodisse". Süda opereeritud, sai artisti elu 2018. aastal rööpasse. Sissejuhatuses sellega arved õiendatud, võtab ka album sisepõlemise tuurid üles. Nüüd saab edasi elada.

Kaasmuusikute tuumik – Júlio Resende klaveril, André Rosinha kontrabassil ning Bruno Pedroso trummidel – on sama kaeviku mehed. Koos aastaid mänginud, mõistavad nad väejuhi suunamuutusi nipsust. Lisada neile märkamatult mõni maitsekas klarnet ("Cerca del mar") või viiulikvartett ("Grandes ilusiones", "La Souffleuse"), käib teatud endastmõistetavusega. Õde Luisa Sobral, ise täievereline sooloartist ja laulukirjutaja, annab panuse autori ja duetipartnerina ühel albumi õrnematest pöördepunktidest ("Prometo não prometer"). Ometi sellegi hapra tundlikkuse trumpab mõni pala hiljem üle pianist Júlio Resendega kahasse esitatud värelev "Mano a mano". Ning siis algab pidurdamatu tõus, kuni elust pakatav "Anda estragar-me os planos" viib kuulaja hoogsalt õnneliku finišini, lükkab üle albumi kaljuserva kui hõigates: "Edasi lennake ise!"

Küll valdavalt portugalikeelne, kuid lõpuks kokku lausa neljas keeles salvestatud plaadil on kohati kahju jääda mõttelise ukse taha. Kui paljud meist portugali keelt ikka mõistavad. Kuid Tunne räägib enda eest. Hetketised pöörded inglise ja prantsuse keelele mõjuvad terviku mõistes isegi gramm ootamatutena. Kuid tühja sest. Sobral tuletab meelde midagi elementaarset, et on tõesti võimalik tunda.

Mõnelgi varasemal kontserdil, ka sellesinatses Estonia kontserdisaalis Jõulujazzil, kõneles Sobral naljatades oma Eurovisiooni võitnud laulust ja võistlusel osalemisest kui kaheldava väärtusega ettevõtmisest. Ilma asjata.  

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: