Eurovisioonist on kujunenud kirgiküttev fenomen, mida fännid jumaldavad, kuid mida mõnes ringkonnas suisa ignoreeritakse. Leidub neid, kes jälgivad seda näitemängu silmanurgast põgusa muigega, ja ka neid, keda kogu sündmus jätab ükskõikseks. Ehkki nii mõnegi arvates on Eurovisiooni lauluvõistluse (ESC) näol tegu muusikalise kitši paraadiga, inspireerib selle maailma suurima lauluvõistluse fenomen kultuuriuurijaid ja muusikateadlasi polemiseerima prestiižsete rahvusvaheliste väljaannete veergudel ja avaldama ka põhjalikke monograafiaid. Eurovisioonist on kujunenud traditsioon, mis pole tänaseks enam pelgalt lauluvõistlus, mis kasvõi näiliseltki Euroopa rahvaid muusika abil ühendab. See on pompoosne vaatemäng, mis kujutab allegooriliselt Euroopa ideed ja olemust kõigi tema võlude ja needustega. Samas on Eurovisioon ka identiteediprobleemide ja poliitiliste ebakõlade peegel. Tundliku muusikalise meediaskeenena kajastab ESC akuutseid teemasid ja visioone. Muusika etendab dünaamilise vahendaja rolli ühtaegu nii osalevate riikide rahvusliku identiteedi ja eripära väljendamisel kui ka assimileerumistendentsi ehk integratsiooniprotsessi kajastajana. Analoogiliselt paljude spordivõistlustega võistlevad Eurovisioonil eeskätt riigid, mitte laululoojad või esitajad. Selles kontekstis mõjub paradoksaalsena süvenev trend palgata samu produtsente ja laululoojaid, kes on end juba tõestanud eduka eurolooga, aastast aastasse üha uuesti erinevate riikide poolt looma võistluslaule, mis ideaalis peaksid ju esindama erinevate rahvuste muusikakultuuri. Kuhu jääb siis rahvuslikkus?

Paraku jäid seekordse finaali uksed Eestit esindanud Sven Lõhmuse loole „Verona” Koit Toome ja Laura esituses suletuks. Palju on spekuleeritud teemal, kas leidub maagilist võiduloo valemit. Loodetavasti inspireerib see artikkel järgmiste Eestit esindavate eurolugude loojaid. Tänavune võistlus näitas, et saladuse võti peitub suurejooneliselt kirglike tulepursete ja minimalistliku vaikuse vahemaastikul. Portugalile üllatusliku võidu toonud meloodilise ja ajatu loo „Amar pelos dois” esitus eristus teistest oma lihtsuse ja väliste efektide puudumise poolest. Ehk osutub siis järgmise aasta bravuurinumbriks puhas vaikus lavapimeduses! Cage’ilik vaikus à la „4’’33”. Kunagi ju tekitas furoori ka Robert Rauschenbergi mitmest paneelist koosnev maaliseeria „White Paintings” (1951), mis šokeeris tolleaegset kunstiüldsust. Samas inspireeris selle idee sügavalt John Cage’i. Temale õhkus neist üdini valgeist narratiivi ja viideteta teostest zen’ilikku juhuste võlu ja intentsionaalsuse puudumist. Cage tõlgendas neid valgeid pindu nagu retseptoreid, valguse ja varjude maandumisradu. „4’’33” (1952) debüüdiga, kus pianist David Tudor avas klaveri kaane, istus kogu pealkirjas mainitud aja vältel vaikselt, pelgalt avades ja sulgedes klaveri kaant, markeerimaks teose kolme osa, nii et publik oli lausa sunnitud kuulama taustahääli ja kahinaid saalis, Cage otsekui vastanuks neist maalidest õhku rippuma jäänud küsimustele püüdega vabastada muusika kontseptsiooni kaanoneist ja piiranguist. Avades muusikale saladuslikult ahvatlevad müraväravad, kutsudes meid kuulama ümbritsevaid mittemuusikalisi helisid, kuulma neis imepärast muusikat. Elektrooniliselt toodetud ulmelised sound’id murdsid eksperimentaalsest kunstiloomest tee nii süvakui ka popmuusikasse. Portugalile võiduloorberid toonud laulu solisti Salvador Sobrali ja loo autori Luisa Sobrali taotlus ja intervjuudest kajama jäänud sõnum oli aga sootuks vastupidine — tagasi muusika romantiliste juurte juurde. Efektide ja elektrovabasse akustikasse. Niisiis, üllatusena kulmineerus seekordne tulevärkide ja muude atraktsioonidega üksteist üle trumbata püüdvate maade lauluvõistlus lüürilise hämarusega. Võitis romantiliselt voogav „puhas” meloodia ja džässilik improvisatsioonilisus. Tundub, et erilaadsus võlus publikut. Tavaks on saanud, et igast võiduloost ammutatakse inspiratsiooni uute, järgmisel aastal konkureerivate lugude loomiseks. Ärevusega jääme ootama, kui palju Portugali loo epigoone „ehib” järgmise aasta Eurovisiooni lauluvalikut… Kas püsitakse ballaadide turvatsoonis või murravad läbi hoopis eksperimentalistid?

Igatahes ei maksa unustada, et publik ootab isikupärast ja liigutavat story’t, millega samastuda või millele kaasa elada. Mida delikaatsem, seda toimivam. Ent ka mõnetine kõmulisus ja meediaspekulatsioonid tulevad kasuks, tõusmaks esile mitmekesisest virvarrist. Lauludel, mis inspireerivad DJ-sid remikse looma ja videotegijaid parodeerima, on suurem võimalus võita publiku poolehoidu, olgu või võistlusejärgse järellainetusena. Muidugi on oma osa ka n-ö engagement’i-faktoril, sellel, mil viisil osatakse kuulajaid-vaatajaid kaasata ja tegutsema õhutada, olgu siis atraktiivse tantsuliigutuse, mällusööbivate sõnade või üleskutsega fännivideo loomisele. Täna ei piirdu Eurovisioon pelgalt televisiooniga; märkimisväärset osa etendavad ka sotsiaalmeedia kanalid. Seega on digiajastu muusikaturul edu võtmeks artistide oskus võita poolehoidu ja uusi fänne nii Facebooki, Twitteri, YouTube’i kui ka Instagrami vahendusel. Määravaks osutub, mil määral osatakse ahvatleda fänne jagama oma sõprade ja tuttavatega laulu voogedastuskanalite linke. Põhinevad ju ka Eurovisiooni ennustused ja kihlveokontorite edetabelid laulude võistluseelsel populaarsusel voogedastusteenustes (iTunes, Spotify) ja kuulamiskordade hulgal YouTube’i kanaleil. Need ennustused mõjutavad aga üsna suurel määral võistluse lõpptulemust. Mida entusiastlikumalt postitavad artistid sõnumeid ja videoklippe sotsiaalmeedia kanaleil, seda mõjuvamaks kujuneb fännidega suhtlemise virtuaalse intiimsuse illusioon. Ahvatlev tunne, et staar on käegakatsutavas läheduses, kütab üles fännide tundeid ja poolehoidu. Tundub, et esineja loo ehk story ja edastatava sõnumi sümbioosi tõhususes peitub edu saladuse üks võtmetest. Märkimisväärset tähtsust omab see, kui veenvalt toetab keset meediakära artisti tema isikuga seotud ja teda kõikjal saatev taustalugu ja millise sünergia see moodustab laulu kätketud sõnumiga. Huvitav, kui palju oleks muutunud Portugali tänavuse võiduloo saatus, kui poleks olnud artisti aktiivset sometamist ehk sotsiaalmeedias fännidega suhtlemist ja huviliste pidevat kostitamist videoklippidega? Või ehk oleks tänavuse Eurovisiooni võidupjedestaalile tõusnud Portugali esindaja asemel hoopis keegi teine, kui kõmuajakirjanduses poleks pidevalt vihjatud Salvador Sobrali delikaatseile südameprobleemidele, mis toetasid igati laulus kõlanud melanhoolset murtud südame ja vastamata armastuse liigutavat teemat? Olgu mainitud, et Salvadori mänedžer püüdis siiski neid väiteid oma intervjuudes pidevalt kummutada. Tõenäoliselt on võimalik publiku meeli üles kütta ka teatava müstilisuse oreooli loomisega. Nii toimis ka Sobral, kes võistluse vältel suisa vältis pressiesindajatele intervjuude andmist. Isegi lavaproovidel asendas Salvadori tema õde Luisa, kes oli ka laulu autor.

Eurovisiooni lauluvõistluse vaatajaskond on aastakümnetega kasvanud, hõlmates nüüdseks juba üle 200 miljoni inimese kogu maailmas ja 10 000— 30 000 kohapeal saalis. Olles maailma suurim kultuurisündmus, mis ei kuulu spordivaldkonda, ületab see vaatajate hulgalt isegi glamuurse Ameerika Filmikunsti ja -teaduste Akadeemia auhindade Oscari-gala. Algselt oli võistlus kavandatud ühendama sõjajärgse Euroopa rahvusi ja edendama Euroopa Ringhäälingute Liidu ehk EBU (European Broadcasting Union) tegevust. Tänavu kanti finaali televisioonis üle lisaks Euroopa riikidele, Aserbaidžaanile ja Venemaale ka Austraalias, Iisraelis, Hiinas ja Ameerika Ühendriikides. Ka Kasahstan ja Jaapan on üles näidanud huvi seda muusikasündmust edastada ja isegi Qatar on kaalumas osalemist. Mainitagu siiski, et Venemaa jäi poliitilistel põhjustel seekordselt võistluselt kõrvale.

Loomulikult edastatakse lauluvõistlust kogu maailma huvilistele ka Eurovisiooni omal YouTube’i kanalil. Esimene ESC korraldati 1956. aastal Luganos, kusjuures seal osales vaid seitse riiki. Nendeks olid Luxembourg, Holland, Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Lääne-Saksamaa ja korraldajamaa Šveits. Seni on Eurovisiooni lauluvõistlusel osalenud viiskümmend üks riiki. Neist kahekümne viiele on saanud osaks ka õnn võita vähemalt üks kord. Võistlust organiseerib igal aastal Euroopa Ringhäälingute Liit koos ühe liidu liikmega. Riikide ringhäälingud saadavad võistlusele maad esindava laulu. Mainitagu, et Eurovisiooni peetakse kõige kauem kestnud rahvusvaheliseks televisiooni kaudu edastatavaks lauluvõistluseks, tänu millele see jäädvustati 2015. aastal ka Guinessi rekordite raamatusse. Lisaks algsetele EBU maadele osalevad nüüdseks võistlusel ka mitmed muud riigid, näiteks Austraalia. Võistlus põhineb Sanremo muusikafestivali formaadil, mida korraldatakse Itaalias alates 1951. aastast.Eurovisiooni on korduvalt kritiseeritud poliitilise ja geograafilise hääletusstrateegia tõttu. Ilmselt oligi see üks põhjustest, miks möödunud aastal muudeti hääletussüsteemi üsna radikaalselt. Osalevate riikide professionaalsete žüriide ja rahvahääletuse tulemused liidetakse ja esitatakse seejärel punktisummana.

2002. aastal sai alguse traditsioon, mille kohaselt luuakse igal aastal Eurovisioonile uus lööklause ja logo, millest lähtudes kujundatakse temaatiline tervikkontseptsioon ja visuaalne üldilme. Nii oli Tallinnas 2002. aastal korraldatud lauluvõistluse teemaks „Moodne muinasjutt” (A Modern Fairytale). Tänavu toimunud sündmuse hüüdlauseks oli „Tähistagem mitmekesisust” (Celebrate Diversity). Nii seekordne juhtlause kui ka kujundus kuvastasid Ukraina kirevat kultuuri, aga samas ka osalevate maade kultuuride mitmepalgelisust. Tänavuse Eurovisiooni kolm live-etendust toimusid Kiievi Rahvusvahelises Näituste Keskuses, mis on suurim omataoline Ukrainas, mahutades 11 000 pealtvaatajat. Teleülekannet jälgis 200-miljoniline vaatajaskond. Lisaks oli YouTube’i vahendusel konkursi finaali ülekannet maikuu lõpuks vaadata jõudnud juba peaaegu kaheksa miljonit huvilist.

Eurovisioon kui kultuurifenomen

Eurovisioon kui kultuurifenomen on tegelikult oma haardelt palju mitmepalgelisem kui põgusal vaatlusel tundub. ESC on pakkunud huvi mitmetele teadlastele nii poliitilisest, sotsiaalsest kui ka muusikalisest aspektist. Eeskätt on see konkurss televisiooni kaudu laiale publikule edastatav muusikasündmus, mille peamiseks eesmärgiks on saada aktiivset meediakajastust. Sellest johtuvalt on mitmed uurijad, sealhulgas Irving Wolther, käsitlenud Eurovisiooni kui meedia lavastatud pseudomeedia sündmust.¹ Selle mastaapse, meedia sünnitatud ja meediast ahnelt toituva kultuurisündmuse eesmärgiks ongi demonstreerida EBU liikmeks olevate ringhäälingute n-ö paremust ja jõupositsiooni konkurentide suhtes.

Tundub, et erilist tähendust kandis Eurovisioon siiski XX sajandil, mil võistlus kujunes seal osalejaile omamoodi hüppelauaks laiema tuntuse saavutamisel. Oma poole sajandi pikkuse ajaloo vältel on Eurovisioon lennutanud komeedina rahvusvahelisse meelelahutustaevasse üsna mitmeid soliste ja bände. Nii sai 1974. aastal võitnud ABBA legendaarne edulugu alguse hitiga „Waterloo”. Ka Céline Dioni, Cliff Richardi ja Julio Iglesiase tähelennu alguseks võib pidada Eurovisiooni. Enim kaverdatud lauluks on senini Domenico Mudugno „Nel blu dipinto di blu”, mis on tuntud ka nime all „Volare”. Ehkki laul jäi 1958. aastal kolmandaks, kogus see kiiresti populaarsust, muutudes ajapikku popmuusika klassikaks. Selle laulu omapoolseid interpretatsioone on esitanud nii Dean Martin, Cliff Richard, David Bowie kui ka paljud teised. Lugu on kõlanud ka legendaarse Luciano Pavarotti imelises esituses.

Alahinnata ei tasu ka selle sündmuse emotsionaalset, kirgikütvat aspekti, seda, milliseid tundeid see publikus esile kutsub. Eriti intensiivseks võimendus pro et contra 2014. aastal, mil konkursi võitis Austria furoori põhjustanud habemega drag-kuninganna Conchita Wurst, keda kehastas Tom Neuwirth.² Kui Conchita esitas traditsioonikohaselt pärast oma võidukõnet laulu „Rise Like a Phoenix”³ (autorid Ali Zuckowski, Charlie Mason, Joey Patulka, Julian Maas), liitus temaga vaimustunud publik. Refrään kulmineerus ekstaatiliseks ühislauluks, kus artist adresseeris laulu publikule, asendades „mina”-vormi mitmusega ja rõhutades seda ekspansiivse käeviipega. Selle asemel, et esitada originaalteksti „I rise up to the sky”, laulis ta „Me tõuseme taevasse (…) tõuseme fööniksina tuhast”:

„We rise up to the sky.

You threw us down, but

We’re gonna…fly!

And rise like a phoenix

Out of the ashes, seeking rather than vengeance,

Retribution You were warned, Once we’re transformed,

Once we’re reborn,

You know I will rise like a phoenix —

But you’re my flame.”

Just nagu 2007. aastal Serbia esindaja Marija Šerifovići võit ballaadiga „Molitva”, mõjus ka Conchita triumf konservatiivsemale publikule šokeerivalt, kutsudes esile pahameeletormi. Osas Ida-Euroopa maadest ja Venemaa ringkondadest tõlgendati seda kui jõulist homoseksuaalsuse propagandat ning kutsuti koguni üles Eurovisiooni boikoteerima. Seksuaalse identiteedi teema on ka varem Eurovisiooni kontekstis esile tõusnud. Näiteks 1998. aastal, mil Iisraeli poplaulja ja väidetavalt maailma üks tuntumaid transseksuaalist kuulsusi Sharon Cohen, artistinimega Dana International, sai tuntuks võidulauluga „Diva”.⁴

Eurovisioon järgib aja trende, ehkki mõnetise viivitusega. See puudutab nii konkursi reegleid, muusikalist väljendust kui ka visuaali. Ohtralt nähtud teatraalsetele tulepursetele lisaks pakkus Kiievis paari esineja lugudele elamuslikku täiendust digiajale iseloomulike visuaallahenduste rakendamine. Nii näiteks ilmestati Armeenia ja Norra esitusi glitch-võtetega, efektsete moonutuste, särisevate visuaalide ja pikseldatud pildiefektidega. Selline postdigitalistlik vigade provotseerimine ja andmevoogu häkkimine mõjus üsna traditsiooniliseks kujunenud ja kohati muuseumihõngulise üldilme kontekstis värskendavalt.

Eurovisiooni on kritiseeritud nii muusikalise maitse (loe: maitsetuse) aspektist kui ka liigse poliitilisuse pärast. Kriitikud heidavad ette ka mitmete riikide, eeskätt Ida-Euroopa maade taktikalist hääletamist. Eurovisiooni on pilkavalt nimetatud isegi kitši paraadiks, kus kõlavad laulud esindavad stiililt kummalist segu närimiskummipopist, jõulisest, tunnetest nõretavast ballaadist ja etnilistest rütmidest. Muide, ballaadidest oli ootuspäraselt tulvil ka tänavune Eurovisioon. Osalevate laululoojate liialdatud püüdlikkus luua võistluslugusid, mis muusikaliselt väljenduselt meeldiksid võimalikult laiale Euroopa vaatajaskonnale, ongi ilmselt põhjuseks, miks Eurovisioonil kõlavais lugudes on tihtipeale tuntavaid sarnasusi. Seega leidub üsna harva lugusid, mis eristuksid tõeliselt originaalsete ja säravate pärlitena. Vahemeremaade, eksootilisemate riikide ja Ida-Euroopa esindajad on aegajalt püüdnud siiski eristuda, süstides võistluslugudesse teatava annuse rahvuslikku omapära ja etno sugemeid. Ereda näitena meenub 2004. aastal Ukraina laulja Ruslana esituses võitnud lugu „Wild Dances”, mille ürgenergia luuakse arhailise hutsuli kultuuri elementidega. Ka Sertab Ereneri esituses kõlanud Türgi võiduloo „Every Way That I Can” (2003) edu pandiks osutus orientaalsete klišeevõtete kasutamine. Vaatamata ESC-i algsele eesmärgile tuua esile Euroopa rahvaste etnilisi eripärasid, esitati tänavu finaalis kõlanud neljakümne kahest laulust suisa kolmkümmend viis lugu inglise keeles. See moodustab 83 protsenti, mis on kogu selle lauluvõistluse ajaloo rekord. Kolmes laulus kõlas segu inglise ja mingist teisest — prantsuse, hispaania või itaalia keelest. Kusjuures itaalia keelt kuuldi Horvaatia solisti esituses. Vaid neli maad otsustasid oma keele kasuks: Valgevene, Ungari, Portugal ja Itaalia. Huvitav on nentida, et esimesel Eurovisioonil ei kõlanud ainsatki ingliskeelset lugu. Ja kui aasta hiljem liitus sündmusega ka Inglismaa, jäi Patricia Bredini esituses kõlanud võistluslugu ainsaks ingliskeelseks lauluks. Möödus terve dekaad, enne kui Sandie Shaw esitatud ingliskeelne lugu „Puppet on a String” (1967) kuulutati võitjaks. 1965. aastal põhjustas skandaali Rootsi laulja Ingvar Wixell, kes esitas kogu loo inglise keeles. 1966. aastal muudeti esmakordselt keelereegleid liberaalsemaks ja laule võis hakata esitama ühes osalevate maade ametlikest keeltest.

Eurovisiooni senises ajaloos leidub laule, mis eristuvad traditsiooniliste või ehk isegi ühetaoliste lugude kirevast valikust. Eredaimalt meenuvad „Euphoria“ (2012) ja „Hard Rock Hallelujah” (2006).

„Euphoria”

Loreeni ja tantsija Ausben Jordani esituses 372 punktiga 2012. aasta Eurovisioonil võidu saavutanud elektroonilise tantsumuusika (EDM) trance’i-elementidega electro-poplugu „Euphoria”⁵ on tõenduseks, et n-ö tüüpilise Eurovisiooni võiduloo valem on tänaseks ajaloo hõlma vajumas. Lorine Zineb Nora Talhaoui, kunstnikunimega Loreen, on eksootiliste Maroko berberi juurtega menukas Rootsi popstaar ja muusikaprodutsent, kelle triumfaalne esitus köitis Eurovisiooni publikut Bakuus ja tõusis ka palju de Euroopa ja Austraalia edetabelite tippu. Loreeni „Euphoria” ja ABBA „Waterloo” osutuvad Suurbritannia edetabelite põhjal enim digitaalselt allalaaditud eurovisioonilauludeks.

„Euphoria” on inspireerinud paljusid remiksitegijaid. Menukaks on osutunud ka loo video (Folke Film, rež. Marcus Söderlund)⁶, mida YouTube’i keskkonnas on vaadatud juba üle 34 miljoni korra.

Mõjuvalt ekstaatiline laulumaneer ja põnev koreograafiline lahendus looritasid esituse müstilise salapäraga. Loreeni jaapanipärane esinemiskostüüm, mis meenutas Rei Kawakubo postmodernistlikku disaini, moodustas toimiva terviku koreograafiaga, milles põimusid butō ja nüüdistantsu elemendid. Minimalistlik tantsustiil peegeldab ehedat sõnumit armastusest, mis ülendab ja tõstab kõrgustesse:

„Euphoria

Forever, ’till the end of time

From now on, only you and I

We’re going u-u-u-u-u-u-up

Euphoria

An everlasting piece of art

A beating love within my heart

We’re going u-u-u-u-u-u-up.”

Stiilne lavaesitus kasvatas järk-järgult pinget, kulmineerudes laulu lõpuosas aastaaegade vaheldumist sümboliseerivas lumesajus kirglikuks tantsuduoks, armastuse apoteoosiks, kus Loreeniga liitus üllatuslikult afroameerika juurtega meestantsija Ausben Jordan. Minimalistliku lavakujunduse, tuule, strobode ja varjude abil loodi stiilne tervik, mis aitas esile tuua laulu sõnumit. Ehkki lava-show oli peensusteni kavandatud, oli esituses tunda tubli annus spontaansust. Kogu esitust kandis seletamatu ürgenergialaeng. Mainitagu, et „Euphoria” koreograafia loonud Ambra Succi kujundas tänavu Makedooniat esindanud loo „Dance Alone” koreograafia Jana Burceskale. Publikut õnnejoovastusega nakatava loo autoreiks on Thomas G:son ja Peter Boström. Laul on toodetud Boströmi ja produktsioonitiimi SeventyEight (Svante Halldin & Jakob Hazell) koostööna. Huvitav on tõdeda, et SeventyEight on teinud koostööd ka eesti laulja Kerliga ja tootnud tema singlid „Zero Gravity” ja „The Lucky Ones”. „Euphoria” üllitati Loreeni stuudioalbumi „Heal” (2012) kolmanda singlina. Muide, produktiivne ja tunnustatud Boström alias Bassflow oli ka samal aastal norra-iraani laulja Tooji esituses kõlanud ja Norrat esindanud loo kaasautoriks, mis jäi finaalis paraku viimaseks, kogudes vaid seitse punkti.

Ehkki iga laul peaks sellel võistlusel esindama riiki, rahvuslikku identiteeti ja selle kultuurilist omapära, pole sugugi harvad juhtumid, et samalt autorilt tellitakse lugusid mitmele riigile. See on kahtlemata üsna paradoksaalne seik. Selliste nõutuimate soosikute hulka kuulub ka „Euphoria” üks autoreist Thomas Gustafsson, kunstnikunimega Thomas G:son. Ta on tänaseks loonud juba kuuskümmend üheksa laulu Eurovisiooni rahvusliku eelvooru tarbeks kaheteistkümnele riigile, neist kolmkümmend üheksa Rootsile, üksteist Hispaaniale, kuus Norrale, viis Taanile, neli Soomele, kolm Georgiale ja kaks Poolale. Ühe loo on temalt saanud Küpros, Läti, Rumeenia, Belgia ja Malta. Neist lauludest on pääsenud Eurovisioonile kaksteist lugu. Aastail 2001, 2006 ja 2012 esindasid tema kaasautorlusel valminud lood Rootsit, aastail 2007, 2012, 2015 Hispaaniat, 2013, 2015, 2016 Georgiat, 2007 Norrat, 2010 Taanit ning 2016 ja 2017 Küprost.

Kurioosse faktina mainitagu, et Loreen kuulub ühtlasi viie Eurovisiooni võiduloorberitega pärjatud „paljasjalgse” laulja hulka. Peale tema on esitanud oma lugu ilma jalanõudeta veel Sandie Shaw (1967), Sertab Erener (2003), Dima Bilan (2008) ja Emmelie De Forest (2013).

Heavy-monstrumid

Ereda ja pretsedenditu traditsiooni murdva näitena meenub 2006. aastal Ateenas triumfeerinud monstrumiteks riietatud Soome bänd Lordi heavy metal’i ja hard rock’i stiilis lauluga „Hard Rock Hallelujah”.⁷ 1996. aastal Tomi Putaansuu asutatud bänd on inspiratsiooni ammutanud nii Kissi, Alice Cooperi kui ka glam rock’i bändi Twisted Sister loomingust. Lordi oli ühtlasi esimene Eurovisioonil võitnud hard rock’i koosseis. Nad on tuntud pürotehnika ja õudusteemaliste elementide ülepaisutatud kasutamisega nii kontsertesinemistel kui ka muusikavideotes. Grotesksed maskid, kostüümid ja esitusstiil tekitasid furoori, mida Eurovisiooni fännid veel tänini kirglikult meenutavad. Lordi esinemine mõjus kui imalmagusaist ballaadidest tulvil efektitseva spektaakli imagole suunatud salvav satiirinool. Pole ime, et Lordi võit kutsus toona esile konservatiiv-semate ringkondade esindajate vastuseisu ja hulgaliselt kommentaare, mis kulmineerusid koguni bändi süüdistamises satanismis.

Huumorit ja paroodiat

Komöödia elemendid ja parodeerimine toimivad edu krediitkaardina, seda muidugi eeldusel, et esitatud loos on midagi väljakutsuvalt vaimukat, mis kõnetaks kultuuriüleselt suuremat hulka sihtgruppe. Nii tõi 2006. aastal Soomele ülivõimsa võidu Lordi oma looga „Hard Rock Hallelujah”. Ka tänavusel võistlusel Sunstroke Projecti esituses kõlanud Moldaavia lugu „Hey Mamma” võitis populaarsust tänu peigmehe pulmaeelset õudusunenägu kujutavale huumoriküllasele videole ja karismaatilisele lava-show’le. Francesco Gabbani esitatud ühiskonnakriitilises Itaaliat esindanud loos „Occidentali’s Karma” pilluti sarmikalt satiirinooli läänemaise ühiskonna suunas.

Muide, ka nonsense-laulusõnad on osutunud atraktiivseks. Võidu on toonud nii ‘ding dong’, ‘boom bang’ kui ‘hallelujah’, viimane neist isegi seitsmel korral. Nii sööbisid publiku mällu Lulu esituses 1969. aasta konkursil kõlanud võidulaulu „Boom Bang-a-Bang” (Suurbritannia) üle keelebarjääride kõnetava refrääni sõnad. Loo autoreiks olid Alan Moorhouse (muusika) ja Peter Warne (sõnad).

Käesoleva aasta Eurovisioonil humoorikaid vahepalu pakkunud Verka Serduchka jäi 2007. aastal napilt teiseks oma ülipopulaarseks kujunenud segakeelse paroodiaga „Dancing Lasha Tumbai”, kus kuuleme nii saksa, inglise, vene kui ka ukraina keelt. Vaimukas sõnamäng „lasha tumbai” tekitas furoori, kuna pealiskaudsel kuulamisel kõlas see justkui poliitiline sõnum „Russia goodbye”. Teisalt võib selline vaimukus üsna riskantseks osutuda.

Sellise assotsiatiivse sõnamängu tõttu keelati 2009. aastal Georgia osalemine lauluga „Don’t Wanna Put In”. 1975. aastal Hollandile võidu toonud „Ding-a-dong” ehk „Ding dinge dong” (helilooja Dick Bakker, sõnad Will Luikinga ja Eddy Ouwens), mida esitas toona Teach-In, on tänu lustakatele sõnadele ja elurõõmust pulbitsevale meloodiale jäädvustunud levimuusika kullafondi. Muide, see laul on allutatud n-ö tüüpilisele XX sajandi Eurovisiooni võidulaulu struktuurile oma salmide, refräänide ja iseloomulike modulatsioonidega. 1978. aastal võitis Izhar Coheni ja Alphabeta esitatud hoogne Iisraeli laul „A-Ba-Ni-Bi”, mille meeldejääva sõnamängulise lüürika autoriks oli Ehud Manor ja heliloojaks Nurit Hirsh. Järgmisel aastal Iisraeli esindanud lugu „Hallelujah” tagas maale taas võiduloorberid. Laulu esitasid Gali Atari ja Milk & Honey ning loo sõnade autoriks oli Shimrit Orr, heliloojaks Kobi Oshrat. Lugu „Diggi-Loo Diggi-Ley” (Rootsi) sai tuule tiibadesse oma võiduga 1984. aastal, esitajaiks vendade trio Herrey’s, meeldejäävate sõnade autoriks Britt Lindeborg ja muusika loojaks Torgny Söderberg.

* * *

Kas leidub siis Eurovisiooni võiduloo valemit, maagilist retsepti, mis garanteeriks au ja kuulsuse? Seda uurime järgmises osas. Ühtlasi tutvume ka tänavu Kiievis kõlanud muusikavalikuga.

(Järgneb)

Viited:

¹ Irving Wolther. More than just music: the seven dimensions of the Eurovision Song Contest. — Popular Music 2012, kd 31/1, lk 165—171.

² Chris Hay & Billy Kanafani. Boos, Tears, Sweat and Toil: Experiencing the 2015 Eurovision Song Contest Live. Popular Entertainment Studies 2017, kd 8/1, lk 57—73. ISSN 1837-9303.

³ Conchita Wurst. „Rise Like A Phoenix”. Austria. Live at the 2014 Eurovision Song Contest. https://www.youtube.com/watc h?v=8fvLtTRzdHw

⁴ Dana International. „Diva”. Eurovision Song Contest 2007. https://www.youtube. com/watch?v=xaZOVYCb9uY

⁵ Loreen. Euphoria. Live. Grand Final Eurovision Song Contest 2012. https:// www.youtube.com/watch?v=Pfo-8z86x80

⁶ Loreen. „Euphoria” (2012, Official video). https://www.youtube.com/watch?v=bcn WysA9gxo

⁷ Lordi. „Hard Rock Hallelujah” (Finland) Eurovision Song Contest Winner 2006. https://www.youtube.com/watch?v=gA h9NRGNhUU

(Vt ka TMK 2014, nr 5, 8-9, 10 ja 12, TMK 2015, nr 2, 4, 6, 11, TMK 2016, nr 2, 4, 6, 7-8, TMK 2017, nr 1, 3, 6, 7-8)