Toi viibis palju ka Eestis ja jättis siinsetele koorilauljatele hea mulje. "Ta oli alati rõõmsas tujus ja oskas meestevägesid juhtida küll. Ühes proovis rääkis ta, et oskab ninaga koori juhatada. Ja ta saigi hakkama. Ma pole varem näinud meest, kes ninaga suudab koori juhatada," meenutab üks Toiga koostööd teinud koorilauljatest.

Jüri Muttika intervjueerib tekstiilikunstnik Anu Rauda laua taga, millel on malet mänginud dirigent Gustav Ernesaks. Ernesaks mängis malet Mart Rauaga mõnikord terve päeva, vahepeal neid turgutati toidu ja joogiga. "See oli käsipõsakil mõtisklemine ja nautimine. Nad ei mänginud millegi peale," räägib Anu Raud. "Siin ta oli väga kodune. Hommikumantliga, koduste riietega, mitte dirigendikepiga ja nii. Laulupeo pidulikkus meie jaoks kasvas, sest teadsime, et see mees, kes siin malendeid puudutas, on sama, kes helendavate juuste ja taktikepiga on laulupeol," meenutas Raud. 

Raud ei pea ennast muusikainimeseks, aga laulupidude traditsioon on talle oluline. Oma kodutalus on ta kudumas vaipa laulupeo rongkäigust Narva maaneel. "Siin läheb Muhu seltskond, siin on Mulgi mehed. Siin on jalad risti-rästi väga hästi." Raud on käinud tosinal rongkäigul kindlasti. "Rongkäik on mulle kontsert silmale. Leian valendavaid pluusiridu ja siis jälle erinevaid värvilisi seelikuid. Kui juhtub erilisi riideid, siis neid ma lähen vaatama küll," räägib Raud.
Ise on ta oma rahvariideseelikut kandnud kolmkümmend aastat ja arvab, et ongi õige elu ära elada paari seelikuga, mitte osta pidevalt uusi riideid.

Viljandi on tähtis ka selle poolest, et mitu aastat on siin toimunud erivajadustega inimeste laulupidusid.