Berliini techno esileedi ja selle linna skenes ikooniks muutunud Ellen Allieni seitsmes album jätkab eelmise plaadi "Nost" radadel. Teeneka DJ õhtud Berliini klubides Tresor ja nüüd suletud E-Werkis on legendaarsed. DJna on tema trumbiks entsüklopeedilised teadmised elektroonilisest tantsumuusikast ja see kajab läbi ka tema loomingust.

"Nost" (2017) oli minimalistlik, erinedes nagu öö päevast tema diskograafia algul ilmunud eklektilisest electro-techno'st. Seekord on esimestel albumitel domineerinud elektropopi mõjud lõplikult kadunud. Oma plaadifirmast Bpitch Control tulnud uue albumi teema on kosmiline ja tulnukalikult võõras, nagu nimi ütleb. Techno-muusikat ongi kirjeldatud tulnukate saadetud signaalidena, millest meie, lihtsad ja primitiivsed olevused, oleme valesti aru saanud ja nüüd selle järgi pimedates klubisaalides tantsu vihume. Ellen pakub kuulajaile kaheksa tõsist ja muskulaarset rada, mille helipilt on klaustrofoobiline ja kummitav. Tekib tunne, nagu oleks hiiglaslikku tühja mausoleumi suletud, ainsaks kaaslaseks lõputult kordav prõmmiv rütm. Plaat on disainitud sellistele techno-urgastele nagu Berghain ja Tresor, eesti klubidest sobiks Hall.

Album on salvestatud Berliinis 2018. aasta lõpus, talv on aeg, mil Berliini elektroonikaprodutsendid peidavad end külma eest stuudiotesse muusikat tegema. Ellen kasutab sel albumil vähem lüürikat ja laulmise asemel on kuulda mõnesõnalisi lausutud fraase, nagu manades iidset techno-deemonit välja. Enamus plaadist kõlab nostalgiliselt vanakooli reivi moodi. Puuduvad keerukad meloodiaid ning bass drop'id puuduvad, valitsevad lihtsad monotoonselt edasirühkivad biidimustrid.

Muusikaline rännak algab seekord veidi etteaimatavalt. "Empathy" on techno-albumi tüüpiline intro vaikse ambient-algusega ja liikuva süntesaatorifooniga. Lisanduvad kõlisevad löökriistad ja vihisevad heliefektid. Tasa tuksuv biit toob mõtteisse Future Sound Of Londoni "Dead Cities" albumi. "MDMA" on muidugi viide metüleendioksümetamfetamiinile, turunimega Ecstasy. See uimastava ja psühhedeelse toimega droog on ka põhiline süüdlane, miks techno't narkomusaks peetakse. Elektroonilise muusika austajana ei meeldi mulle droogikultuuri glorifitseerimine, hea muusika ei nõua abivahendeid. "Bowie In Harmony" on pimedaisse klubiruumesse mõeldud bänger. Ellen Allien pomiseb taustal midagi David Bowiest, saateks ülepekstud basstrumm ja minimaalne happevaib. Bowie eksperimenteeris palju elektroonikaga, aga midagi sellist olnuks talle liiga ekstreemne.

"Free Society", "Love Distortion" ja "Electronic Joy" on techno-vikatid, kus rootorniiduki moodi ajavad ringi trummimasina masinlikud hätid ja trance- meloodiaid. Sisse on kodeeritud viited 90ndate reiv-artistidele Cherry Moon Trax ja Emmanuel Top. Murtud biidiga "Exit To Humanity" on midagi teistsugust, aga lugu on liiga kondine ja lahja, et mõjuks huvitavalt? Eredaim träkk on jäetud lõppu, sest "Stimulation" on mõnusalt mulisev electro-breikbiit, mille puhul ei saa mööda igimoodsast võrdlusest Drexciyaga.

"Alientronic" on stiilipuhas minimaalne techno, disainilt aga üpris ideevaene. Sellise muusika tõsiusklikele fanaatikutele on see kõik juba kuuldud ja võib mõjuda igavana. Ellen Allieni ufolaev lendab edasi, aga kütus on veega solgitud. Ja nii hõljub see veider sõiduk madalal, allakukkumisohus. Sellist kosmilist tantsumuusikat on palju paremini teinud näiteks Jeff Mills plaadil "The Jungle Planet". Ellen Allieni kohta on öeldud, et tema saund peegeldab hetkel skenes toimuvat. Lajatab korralikult, aga midagi jääks nagu puudu. Tsiteerides Legowelti: "techno on midagi enamat kui lihtsalt biit".