Laulupidu – lauljate või rahva pidu? ({{commentsTotal}})

Tartu laulupeo peakontsert Tartu lauluväljakul.
Tartu laulupeo peakontsert Tartu lauluväljakul. Autor/allikas: Andres Raudjalg

Anete Sammler kirjutab Sirbis, et kõige tugevam oma rahvaga ühtehoidmistunne tekib siis, kui vaadatakse hümni laulmist läbi telefoni kaamerasilma.

20. – 22. VI valdas Lõuna-Eestit laulupeopalavik. Tartu laulupidu, justkui eelsoojendus vähem kui kümne päeva hiljem Tallinnas toimuvale juubelilaulupeole, tuletas meelde, kus laulupidu on sündinud. Publiku hulgas peost osa saades kerkis aga minus küsimus: kas laulupidu loob väärtust lauljatele või rahvale?

Muusika algab vaikusest. Aga laulupidu?

Tartu laulupeo peakontsert seadis mu enneolematusse olukorda: esimest korda elus jälgisin pidu publiku hulgast. Kohe alguses hakkasin huviga vaatama, kuidas käitub publik: millal tuleb plaksutada, kuidas istuda ja astuda. Kell lõi 18 ning teadustaja Karl Laumets lausus mikrofoni: "Muusika algab vaikusest." Kas laulu­peopublik selle I klassist pärit muusikamaa saladusega kursis on, kahtlen tõsiselt, sest Mihkel Lüdigi "Koidu" ajal triivis rahvas alles väravast sisse. Ka dirigentide tulesüütamise tseremooniat oli raske jälgida, kuna selleks ajaks ei olnud kõik endale veel kohta leidnud. Tuletorni juurde viivat teerada pidi kõndisid ekslevalt nii mõnedki kohta otsivad pealtvaatajad, kes oleksid võinud jääda ka tule süütamist jäädvustavate kaamerate ette.

Rahvushümni ajal sain osa huvitavast rituaalist: tundub, et kõige tugevam ühtehoidmistunne oma rahvaga saavutatakse siis, kui vaadatakse hümni laulmist läbi telefoni kaamerasilma. Kaasalaulmine ei ole selle juures peamine. Pärast lehvivate sinimustvalgete lippude filmimist ja videoklipi Instagrami postitamist on paslik ülevaid tundeid väljendada valju aplausiga.

Seejärel tuleb lauluväljakule paar tiiru peale teha, valjult ohata, kui mudilas­koor tahab laulu korrata, maitsta mahekohvi, süüa friikartuleid ning osta endale rahvusliku ornamendiga vidin, et viimase viie laulu ajaks tagasi oma kohale jõuda. Selleks ajaks on emotsioonid jõudnud haripunkti ja pääsevad valla "Mu isamaa on minu arm" ajal. Järgmisena tuleb ära kannatada veel "Me-si-puu" ning siis saab, õige eestlase tunne hinges, koju minna.

"Kuss-kuss, kallike" ehk kuulajate ala

Kas peo kulg on tõesti nii mustvalge, jäägu igaühe enda otsustada, kuid minus tekkis nelja tunni jooksul publiku hulgas istudes tõsine mure. Milline on laulupeo väärtus kuulajatele? Mida neilt oodatakse ning mida on nad valmis vastu andma?

Kui võtta Tartu laulupeo teatmik lahti 34. leheküljelt, vaatab sealt vastu Tartu lauluväljaku plaan. Leiame plaanilt tuljaku ala, laada ja kohvikud, esinejate toitlustusala ja palju muud. Lavaesisele platsile on märgitud Arvo Pärdi "Eesti hällilaulust" laenatud "Kuss, kuss, kallike" ehk kontserdikuulaja ala. See ruum on skeemil kõige väiksem. Kui plaani järgida, siis on eelmainitud publiku­kirjeldus täiesti õigustatud – kuulamiseks määratud ala ongi ainult lava ees. Ometi ei olnud peo ajal kuulamis­alal peaaegu kedagi peale kivisillutisel mängivate laste. Alles viimaste laulude ajal hakkas sinna vähesel määral publikut kogunema.

Tartu laulupeol esinesid kõnedega teiste seas Juhani Salokannel, Tiit Aleksejev, Marju Lauristin ja Toomas Kiho. Kuigi nad kõnelesid näoga rahva poole, tulid aplausid kõnele (ka kõne keskel) lauljatelt. See kinnitab, et lauljad mõtlesid kõne ajal kaasa, aga publik võttis passiivse kuulaja rolli ja aplodeeris siis, kui õige aeg kätte jõudis. See pani mind mõtlema suurtele kõnedele Eesti ajaloos: Jakob Hurda kolm soovi Eesti rahvale, Heinz Valgu "Ükskord me võidame niikuinii". Laulupeol peaksid kõlama suured aated, ilusad mõtted, et juhtida inimesi mõtlema ja tulevikku vaatama. Nõustun Valdur Mikitaga, kes tõi laulu­peo eel välja, et Eestis vajatakse uut Hurta – inimest, kelle suunavad mõtted viiksid meid edasi. Kas just sellelt laulu­peolt endale uue Hurda leidsime, on küsitav, kuid otsingud viivad meid varem või hiljem eesmärgile. Seega peame laulupeol kõnepidamise traditsiooni kindlasti au sees hoidma ja arendama.

Kontserdi kuulamine vs. ühislaulmine

Laulupeo repertuaar oli sel aastal kuulaja­sõbralik. Kunstiline toimkond oli laulupeo kava ette valmistades läbi töötanud varasemate laulupidude kavasid ning sõelunud välja need laulud, mida lauljad laulupeol laulda armastavad – "Palvest" "Õunalauluni". Kaasalaulmist hõlbustas kavaraamat, kus olid kõikide laulude sõnad. Kas kaasalaulmist oli siis kuulda? Kuni viimaste lauludeni, kõigile tuntud klassikuteni kindlasti mitte. Publik võttis siingi passiivse mugava kontserdikuulaja rolli. Kõige lihtsam oli publikul kaasa laulda laulu "Isamaa ilu hoieldes". Miks? "Isamaa ilu hoieldes" on regilaul: eeslaulja esitab teksti, mida koor kordab. Koorilaulja ei pea teksti peast teadma, sest eeslaulja laulab talle ette. Oleks meil vaid rohkem sedalaadi rahvalaule, mis toetuvad sajandite­vanusele traditsioonile, oleks ka laulupeol kaasalauljaid rohkem.

Meenub Läti laulupidu eelmise aasta suvel. Peole järgnes ühislaulmine, mis kestis hommikuni. Lätlaste laulupidu on riigipühaga võrreldav: selleks et kõik saaksid laulupeost ja ühislaulmisest täiel rinnal osa võtta, on laulupeole järgnev päev vaba. Rahvas tunneb end laulu­peo osana – laulupidu ei ole kontsert, vaid lauljate ja rahva pidu.

Kuidas koorilaulu rahvale lähemale viia?

Peo kunstiline juht Triin Koch on välja toonud, et laulupeo puhul pole midagi olulisemat kui repertuaar. Olen täiesti nõus. Lauljale ongi kõige tähtsam repertuaar. Kui laulud on head, südamest kaasalauldavad, on lauljale peo headus garanteeritud. Laulja otsustab repertuaari headuse ja sel peol otsustasid mudilas- ja lastekoorid, et nendele on koorimuusikas sündinud uus täht. Mudilaskoorid nõudsid välja Airi Liiva "Tahan, ei taha", lastekoorid aga sama autori "Käänulised teed" kordamise. Autor on suutnud ühel peol kõnetada kaht kooriliiki ning see räägib enda eest. Laulude rohked kordamised peo esimeses pooles viisid aga korraldajad peo lõpus tõsisesse ajahädasse ning kui järg jõudis lauludeni, mida publik oleks soovinud korrata, oli peo väljakuulutatud lõpuni jäänud viisteist minutit. Korraldajad surusid sujuvalt edasised kordamis­soovid vahetekstidega maha.

Laulupeo ja rahva vaheline distants

Pean nentima, et kui mul poleks võimalik laulukaare all laulda, siis publiku hulka ma laulupidu enam vaatama ei läheks. Asi ei ole selles, et see laulupidu oleks halb olnud. Ei olnud! Laulupidu oli täpselt selline, nagu see on alati olnud. Seal olid kõik elemendid, mis teevad laulu­peost laulupeo.

Küsimus on selles, kas need elemendid kõnetavad veel rahvast. Usun, et laulu "Mu isamaa on minu arm" laulmine koos rahvuskaaslastega on piisav põhjus, et laulupeo pilet osta, kolm tundi oodata ning siis hingest laulda. Usun tõesti, et see on seda väärt. Ühe korra. Aga kas ka rohkem? Kas need­samad head, tuntud laulud, mis laulupeo lõpus alati kõlavad, suudavad meid veel sajandeid laulupeole meelitada? Kardan, et mitte. Tean juba praegu oma tutvusringkonnas inimesi, kes on aastaid kooris laulnud, kuid kellele on festival "I Land Sound" tähtsam kui 150. laulupidu.

Vaadates ja kuulates enne pea­kontserti meedias Tartu laulupeoga seotud ülekandeid mõistsin, et Eesti värvikas koorielu on väärt palju laialdasemat kajastamist. Miks pääseb koorimuusika teleekraanile vaid iga viie aasta tagant, kui huvitavaid kontserte eriskummalistes kohtades toimub iga päev? Nii ei tulegi eestlane enam koorikontserdile, sest see tundub kauge ja võõras. Kui koori­laulu piisavalt ei kajastata, siis pole ka mõtet imestada, et meedia najal kasvav põlvkond sellest aru ei saa. Kui tahame, et laulupidu kestaks, peame leidma viisi, kuidas see puudutaks meid kõiki. Meid, eestlasi, pole üldse nii palju, et see pole võimalik.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: