Taktitundest eelviimases taktis ({{commentsTotal}})

Laulupidu
Laulupidu Autor/allikas: Minupilt.err.ee/Kert Kõivik

Kaarel Tarand kirjutab selle nädala Sirbis, et laulupeoliste tee suurema vabaduse suunas ei alga mitte suurematest väljakutest, vaid suuremast isemajandamisest.

Pidu sai läbi. Hea pidu oli, nagu ikka. Lauljad, tantsijad ja mängijad neil suursündmustel kollektiivselt läbi kukkuda ei saagi. Individuaalset põrumist pole võimalik ses suures massis päris ära hoida, sest ikka mõni väänab jala, hangib nohu või minestab kõige olulisemal hetkel, kuid see on pisiasi üldises õnnetundes.

Avaliku tähelepanu all mõned eriklassi esindajad siiski reelt pudenevad, nimelt ajakirjanikud ja riigivõimu esindajad, kes on peol kõrvaltegelased, kuid kelle professionaalsus või siis teadmiste ja taktitunde puudumine ning valeotsused saavad tohutu meediavõimenduse.

Peo eel ja järel on avalikus inforuumis peetud emotsionaalseid mõttevahetusi nii sisulistel kui ka korralduslikel teemadel. Formaalsete tunnuste järgi on kogu laulupeondus kasvu-, mitte säilitamisfaasis. See teadmine on kirjas ka valitsuse asutatud Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse arengukavas aastateks 2016–2022. Arengukava V peatükis on nelja aasta eest üles loetud kõik põhimured, nagu tegevuspaikade ruumipuudus, professionaalide motivatsiooni ning järelkasvu puudumine, rahastamismudel, mis külvab ebastabiilsust ega arvesta protsessi loogikaga.

Millegipärast ei ole sihtasutuse asutajal ning süsteemi põhirahastajal neli aastat hiljem neile arengu takistustele endiselt pakkuda mõistlikke vastuseid ega häid lahendusi. Valimiste eel kinnitavad peaaegu kõik erakonnad programmides oma vankumatut toetust laulupeotraditsioonile, kuid iga-aastasteks eelarveotsusteks need lubadused vormuma ei kipu. Ma loodan, et võimukandjad annavad endale aru, et ühe käega uusi koormavaid reegleid luues ning teise, ihnsama käega enda tekitatud lisakulude katteks piisavalt raha andmata jättes on nad ise põhjustanud olukorra, kus koorimuusika, tantsu ja pillimängu harrastamine käib osaliselt ka varimajanduslikul hallalal (üksikrühmade tasandil, ELT SA majandamine on igati läbipaistev ja korrektne).

Kõige viljakama põhja küsimustes, mis suunas, kuidas ja millise ressursi abil kasvada, annab president Toomas Hendrik Ilvese aastaid korratud mõte, et laulupidu on Eesti vanim järjepidev ja elujõuline kodanikuühiskonna liikumine, mille keskmes vabaduse idee. Põhiseadusliku riigikorra tingimustes tähendab see, et liikumine allub kehtivale õigusele, kuid püüdleb kogu aeg oma vabaduse maksimeerimise poole, tegutseb sihikindlalt oma autonoomia, iseotsustamise ning eriti ka majandusliku sõltumatuse nimel. Teisisõnu, liikumine on sisemiselt demokraatlik, tema otsused ja soovid esinduslikult kindlaks tehtud ja vastavalt ka reguleeritud suhted riigivõimuga.

Muusikas kui massiharrastuses osalejate vabadusel on omad piirangud. Üksikisiku tasandil saab iga koorilaulja küll hääletada koorile õpetaja palkamisel, kuid laulupeo repertuaar ei saa kujuneda rahvahääletusel ning koorilauljaks saamine eeldab viisipidamist ning tingimusteta allumist noodiraamatus kirjapandule. Kui tahes väärtuslikul vähemusel pole kooris võimalust nõuda endale õigust valesti laulda. Laulu- ja tantsurahva üldkogumi organisatsioon on hierarhiline ja käsuliinidega ning sarnaneb sõjaväelise, aga mitte näiteks kliimastreikijate või kollavestide struktuuriga. Arusaadav ja mõistlik, aga iga piirangut peab tasakaalustama mingi soodustuse või leevendusega.

Pilk arvudele näitab, millise kivi all vähid peidus on. Sihtasutuse ametlikus teates on osalejad üles loetud: "XXVII laulupeol osales 1020 kollektiivi, kuhu kuulus koos saatjatega enam kui 32 302 peolist. XX tantsupeol osales 713 kollektiivi, kuhu kuulus koos saatjate ja tantsijatega 11 500 peolist. Rahvamuusikapeol esines 74 kollektiivi, kuhu kuulus 800 pillimängijat." Ideaalis kuuluvad kõik lauljad kooriühingusse oma registreeritud koori ning alaliidu kaudu (mida kooriühingus on seitse). Alaliitude kodulehtedel nimekirju vaadates selgub, et segakooride liidus on 104, meeslauljatel 92 (neist 50 poistekoori), naislauljatel 66 ja kammerkooride liidus 17 koori. Kui ka lisada kõik puhkpillimuusika ühingu liikmed, ei saa ikka ligilähedalegi osalejate tuhandele. Järelikult esindavad katusorganisatsioonid kõigi puhul vähemust. See pole etteheide, vaid osutus töösuunale, kus suurem jagu kaarte on endiselt riigivõimu, mitte esindusühingute käes.

Eeskätt puudutab see riigi maksupoliitikat, mis peaks olema terviklik ja loogiliselt seotud. Täpselt nõnda, nagu võim maksustab avalikes huvides pahesid, joomist ja suitsetamist, peaks maksuotsustega soosima hüvelist tegevust. UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud ja rahvuskultuuri üheks selgroolüliks peetud kodanikuliikumine, mis annab kaudse panuse nii rahva vaimsesse kui ka füüsilisse tervisesse peaks seega nautima kooride-rühmade täielikku isemajandamist võimaldavaid maksusoodustusi.

Kooriühingu liikmesliidud, kes tegutsevad põhikirja järgi avalikes huvides, on kantud rahandusministeeriumi peetavasse tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja. Kuigi see lubab küll liikmemaksu ja annetused neile ühingutele maksustatavast tulust maha arvata, on seda kõigi harrastajate motiveerimiseks ilmselt liiga vähe. Teiselt poolt vaevab suurt osa Eesti vabasektori ühingutest ikka veel väärarusaam, et põhikirjaline harrastustegevus on võimalik vaid riigilt/omavalitsuselt toetusi ja projektiraha santides, justkui aru saamata, et seesama raha võiks ju riigil üldse kogumata, töötlemata ja ümber jaotamata jääda ning kodaniku vabatahtliku maksena otse sihile jõuda.

Vabaduse üks alustugi kindla meele kõrval on majanduslik sõltumatus. Selge, et laulupeo puhul peavad avalikule võimule jääma kohustused taristu ja korralduslike operatsioonide rahastamise alal, nagu ka raha mitte teenivate rühmade (lapsed, noored) toetamine haridussüsteemi kaudu. Esimese sammuna isemajandamise suunas peaksid koorid, orkestrid ja tantsurühmad enda kanda võtma oma õpetajate palgakulu (kõigi tööandja maksudega). Kui eeldada, et üks professionaalne juhendaja jaksab õpetada viit harrastajarühma ning saab selle eest näiteks pisut üle riigi keskmise palka, kujuneks 20 liikmega koori iga laulja kuumaksuks ca 20 eurot ja aastas 240. Sessamas ulatuses peaks riik seega hoiduma laulja-tantsija tulu maksustamisest, sest nagu eespool osutatud, tegu on avaliku hüve loomisega. Kui maksuerandi tegemine peaks parlamendil üle jõu käima, võib asendusena kaaluda ka kodanikele õiguse andmist teatud ulatuses oma tulult kinni peetavale maksuosale ise sihtotstarve määrata. Mõistagi kuuluks e-riigis muutuste juurde korraliku registri ning kõigi harrastajate sinna jõudmise võimalikult mugavaks tegemine, registreeritud ühingutele kesksete juriidiliste ja raamatupidamislike tugiteenuste pakkumine jne.

Kui laulupeo lõppkontserdil oleks pärast "Tuljakut" sõna saanud rahandusminister, et tutvustada peolistele neile erisoodustusi loovat maksupaketti kui valitsuse tunnustust missioonitöö eest, siis oleks ehk kontserdi kulgu sekkumisel mingigi põhjendus olnud. Kuigi kultuuriministrit, nagu kuulda, kriitika ei morjenda, kordan üle: tema esinemisele ei olnud ega saagi olla vähimatki õigustust ka juhul, kui peo korraldajad viitavad traditsioonile (mis on varemgi pahandust toonud). Esiteks on riigi poliitikaüleseks esindamiseks loodud presidendi amet. Tseremoniaalsündmustel räägib riik vaid presidendi suuga ja sellest peab piisama. Teiseks, laulupidu on üksmeelerituaal, poliitika sfäär on aga loomult võistlev, mistõttu kellegi või millegi poolt olemine seal tähendab automaatselt ka kellegi või millegi vastu olemist. Poliitika loomust kehastab iga poliitiline ametikandja, kes on kohustatud teadma, millised on ta avalduste tagajärjed. Antud juhul tähendas pultitõusmine ise, mitte esitatud sõnum, lõhestavat akti, nagu kinnitab ka järelkaja. Kuidas ka korraldajad palunuks ministril sõna võtta, oleks tark minister pidanud keelduma sõnadega: "Armsad laulujuhid, teie töö on puldis üksmeelt toita ja minu osa täna rahva hulgas plaksutada, mitte teie pingutusi nurjata."

Et käkid ei korduks ja lauljatel oleks tulevikus täisõigus demokraatlikult otsustada, kas oma juhtide kõrval keegi pulti lubada, olgu mõni minister või hoopis esimene Eesti astronaut, peab kodanikuliikumine olema isemajandav, ametivõimust sõltumatu. Tuult tiibadesse selle vabaduse püüdmisel!

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: