Kultuuritoimetajad Klassikaraadiole: head kriisi ei saa raisku lasta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Scanpix/Meelis Meilbaum/Virumaa Teataja/Postimees Grupp AS

2019. aasta viimases "Helikaja" saates olid vestlusringis Eesti kultuuriväljaannete juhid, kes arutlesid lõppeva aasta märgilisemate kultuurisündmuste üle.

Vestlesid Müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe, Sirbi muusikatoimetaja Maria Mölder ja kirjandustoimetaja Pille-Riin Larm, Teater.Muusika.Kino peatoimetaja Madis Kolk ning ERR-i kultuuriportaali peatoimetaja Valner Valme.

 

Miks kultuuriinimese hääl ei kõla, miks ei võeta sõna ühiskondlikel teemadel? Aasta 2019 tõestas vastupidist – sõna võeti ja seda tehti meeldejäävalt. Koorijuhtide palgaküsimus tõstatus tugevamalt kui varem ning seda mitte ainult tänu juubelilaulupeole ja Praxise murettekitavate uuringutulemuste avaldamisele, vaid ka tuntud dirigentide väljaütlemistele. Samuti utsitati mõtestama Muusikanõukogu tööd, kelle tegevus selle tõttu (või sellest hoolimata?) aktiveerunud on. Vaikides ei vaadatud pealt Sakala 3 teatrimaja konkursi katkestamist ega ka lõpetamist, EKKM-i näitusetegevuse peatamist ning kultuuriklubi Tempel ümber toimuvat. Kirjanikupalk sattus avalikkuse huviorbiiti paljuski kirjanike endi otsuste tõttu ning tekitas küsimuse, kas mitte kirjanikud ise ei sae seda oksa, millel nad istuvad? Kõlama jäid nii Tõnu Õnnepalu kirjanikupalgast loobumise avaldus kui ka Urmas Vadi vastulause. Juhan Ulfsaki kõne rahvusvahelisel teatripäeval vääris Teater.Muusika.Kino teatriaasta ankeedis mitme spetsialisti hinnangul aga lausa 2018/2019 hooaja eredaim teatriteo tiitlit.

"Mingil määral ma arvan, et selline enda võimaluste eest seismine kindlasti on toiminud," rääkis Müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe, kes tõi näitena Eesti kaasaegse kunsti muuseumi ümber toimuva. "Väga jõuline vastureaktsioon Tallinna linna võib-olla sellisele mõtlematule liigutusele on praeguseks jõudnud ju sinnamaani, et arutatakse, kuidas EKKM saaks kas nendes samades ruumides või kuskil muljal oma näitusetegevust jätkata. Mulle tundub, et igal juhul need n-ö reljeefsed seisukohavõtud toimivad, kuigi eks need on kultuurirahvale endale väsitavad – tegelikult tahaks ju tööd teha."

ERR-i kultuuriportaali peatoimetaja Valner Valmer peab kultuurirahva reljeefseid väljaütlemisi põhjendatuks: "Ma arvan ka, et kultuuriinimestele on väljendustes rohkem lubatud kui poliitikutele, kuigi nad siiamaani ei suuda poliitikutega selles võistelda. Eelkõige ühe erakonna poliitikutega. Nii et selles mõttes ei tasuks neist ära kohkuda, sest selline mahlakas väljendus  - see peaks olema loomeinimesele omane. Kui sel on ka tulemusi, nagu mingil määral oli ka Sakala 3 osas või EKKM-i osas, kus ministeerium ilmselt sekkub, siis seda enam on need põhjendatud." Sirbi muusikatoimetaja Maria Mölder nõustus, et kultuurirahvale ja ajakirjanikele on ehk väljaütlemistes rohkem lubatud, aga süsteemsed lahendused võtavad rohkem aega. "Algatada sellised väljaütlemised midagi võivad, aga mis edasi saab, seda tuleb pikema aja jooksul jälgida."

Teater.Muusika.Kino peatoimetaja Madis Kolk pööras tähelepanu sellele, et probleemi kese lasub kusagil sügavamal. "Kultuuriklubi Tempel või EKKM – see ei ole ainult poliitikute süü, et need protsessid on tekkinud. Me ise, keskealised kultuuritoimetajad, oleme paarikümne aasta jooksul loonud sellist kultuurimaastikku, kus noored tegijad ei pääse ligi. Kasvõi Müürilehe sünd ja Müürilehe Kultuurilehe alla toomine on väga tore algatus. Aga see, et Müürileht üldse tekkima pidi, näitab, et enne oli kusagilt midagi puudu või mingid uksed kinni./.../ Ja kui Juhan Ulfsaki sõnavõtt teatripäeval on aasta üks tippsündmusi – loomulikult on see vajalik, aga see näitab, et midagi on rohkem valesti kui lihtsalt poliitikutes."

Millisena tajuvad kultuuriväljaannete toimetuste juhid oma vastutust aga selles osas, mis puudutab nende autorite valikut? Kelle sõnade kaudu meie kultuurimaastikul toimuv üles tähendatakse? Helen Tammemäe ei taha oma lugejat alahinnata ning ütleb, et iga kultuuriajakirjanik tunneb ja teadvustab, kes tema lugeja on: "Näiteks meie oleme Müürilehes avaldanud teinekord üsna selliste noorte ja algajate loomeinimeste mingisugust nägemust millestki – mis on minu arvates olnud oluline selle poolest, et peegeldada mingi põlvkonna vaimsust või mingit põlvkonna väärtushinnangute paketti. Aga see võib teinekord välja kukkuda ka niimoodi, et tuleb tohutult negatiivne reaktsioon sellele, et – "kuidas saab olla nii naiivne või kus oma mullis te elate?" Aga minu meelest see on just oluline, et näidata seda, et erinevatel põlvkondadel või ühiskonnagruppidel on mingitest ühiskondlikest või kultuurinähtustest totaalselt erinev arusaam."

Maria Mölder rõhutab, et iga teksti tellimine on risk. "Kiputakse unustama, et kriitika on alati subjektiivne ja sellist asja nagu objektiivne kriitika pole olemas. Kriitikud peavad kusagilt tulema ja saama võimaluse areneda. Tihtipeale juhtub see, et kui noor kriitik avaldab arvamust, siis see reaktsioon võib olla kohati üsna valuline ja tipneda sellega, et tuleb välja, et see inimene ei peaks enam kunagi kirjutama. Aga niimoodi me seda tulevikku ilmselgelt ei kasvata," leiab Mölder. Valner Valme lisab, et on oluline eristada, kas autor on isikupärane või sõidab ta egotrippi: "Kriitika on loomulikult subjektiivne, aga autor peaks lähtuma ikkagi vaadeldavast materjalist ja analüüsima seda. Eks esineb ka selliseid asju, kus kriitik kipub teosele ära tegema või rohkem nagu ennast esile tõstma."

Madis Kolk leiab, et need reaktsioonid algavad tihti toimetajate eelistustest ning kultuurikriitika hetkeseisu üle ta ei kurda. Päevalehtede puhul paistavad silma aga rõhuasetused. "Me kipume väärtustama selliseid hüüatusi ja karjatusi ning otsime elamust ja sündmust, aga võib-olla jäävad selle tõttu mingisugused väga olulised protsessid märkamata, kajastamata ja kaasa aitamata," mõtiskles Kolk.

Selgub, et suuremate ühiskondlike muutuste puhul tuleb initsiatiiv hoopis autoritelt ning see, kuidas kultuuriajakirjandus maastikul toimuvat mõjutab, on kohati isetekkeline. "Näiteks kui oli selle valitsuse sünd, siis tekkis mul postkastis täitsa ummik luuletajatelt ja ka amatööridelt, kes pakkusid oma ühiskondlik-poliitilisi luuletusi. Seal kohtusid siis kunst ja ühiskondlik arvamus," rääkis Valner Valme.

Vestlusringis arutleti ka selle üle, kas eesti kultuuris on olemas n-ö "pühad lehmad" ehk sündmused, mille väärtust ei saa kahtluse alla seada ning mida seetõttu ei saa ka analüüsida? Eesti konteksti puhul on olemuslik see, et meid on siin nii vähe ning tegijad ja kriitikud on omavahel läbi põimunud. Helen Tammemäe märkis, et see võib mõjuda üksteise selja patsutamisena ning need, kes arvamusega ei nõustu, lahkuvad teatri- või kontserdisaalist õlakehitusega, et ju siis lihtsalt mina ei saanud sellest aru. Palju on ka solvumist. "Mis, ma saan aru, on igati põhjendatud, kui kriitik kirjutab protesti pealt." Siiski tundub Tammemäele, et erinevad valdkonnad on kriitika suhtes isegi liiga tundlikud ja skeptilised, eriti siis, kui kirjutab valdkonnaväline inimene. Müürilehe kogemus "pühade lehmadega" on avaldunud seoses nüüdisteatri ja etenduskunstidega. "Näiteks see kontekst, kus tegeletakse n-ö uuendusliku teatriga, aga see uuenduslik on kuidagi kohmakas. Sealt läheb see sisu kaduma ja kõik on ainult vormi peale üles ehitatud. Ühelt poolt ei taha nagu väga kriitiliselt kirjutada, sest see otsingulisus on oluline. Aga siis tekibki küsimus, et kust see autor selle tagasiside saab, kas me siis saadame talle postkasti selle?" küsib Tammemäe.

"Ja kui sa sel juhul sellist uuenduslikku asja maha teed, siis sa oled ise kohe vanamoodne inimene. Sellepärast sageli ei julgeta," lisas Valner Valme, kes toob veel ühe näitena välja Arvo Pärdi, keda ei kritiseerita. Sellel on tema hinnangul aga teine põhjus: "Peaks vist olema päris loll, et öelda, et Arvo Pärdi muusika on halb. Sama asi on ju mitme teise püha teemaga Eesti ühiskonnas. Jazzkaart ka keegi naljalt ei sakuta." Valme leiab, et seda probleemi, et arvustada ei julgeta, meil eriti ei ole. "Need, mis on väärt nähtused, tuntaks ära. Samas, vaatamata sootsiumi väiksusele, julgetakse öelda – isegi laulupeo kohta. Loetagu kasvõi Andrus Kasemaa ilukirjandust."

Sirbi kirjandustoimetaja Pille-Riin Larm leiab, et kõigest võib rääkida ja kirjutada, aga on valdkonnad, mille puhul tuleb arvestada väga-väga tulise tagasisidega ja etteheidetega asjatundmatuses. "Kuigi sel juhul tekib vahel küsimus, et kas siis ainsa arvestatava arvustuse võib kirjutada see, kes üritust korraldab? Millal on kriitik piisavalt asjatundlik, kust ma ta leian?" Kirjanikupalga ümber toimuv on Larmi sõnul samuti pigem normaalne arutelu. "Ma ei nimetaks seda ei reljeefseks väljaütlemiseks, ei "püha lehma" puutumiseks, vaid pigem on väga sümpaatne, et kirjanikud ise võtavad arutada, mis see kirjanikupalk on. Täiesti õigus on mõnel tunda seda, mida ta tunneb ja öelda, et ma ei soovi siiski seda palka. Ja täiesti õige on ka kellelgi teisel talle vastata, et mõnes mõttes sa võib-olla teed karuteene teistele. Mulle tundub, et see on hea, et meil on võimalik selle nähtuse üle arutleda. Kuigi ma tahaks öelda kirjanikele – rohkem enesekindlust! Päris kindlasti te olete seda palka väärt ja teil on samasugune õigus saada tasu oma töö eest nagu kõigil teistel."

Lõppeva aasta märgilisema kultuurisündmusena tõid nii Valner Valme kui Pille-Riin Larm välja Hieronymuse tõlkeprogrammi, mis on loodud koostöös erakapitaliga ning tänu millele ilmuvad briljantsed tõlked maailma mõjukaimate kirjanike loomingust, mida varem eestindatud pole. Valme lisab, et kultuuriaastast rääkides ei peaks kinni jääma ainult suursündmustesse nagu laulupidu 150, vaid vaatama ka pealiskihi alla. "Minu jaoks on alati huvitavam see, mis toimub pragudes, mis imbub välja kuskilt põranda alt. Kui kultuur on selles osas elujõuline, võib-olla siis need juubelid ja õied saavad ka õitseda. Minu jaoks on näiteks Neuronphase'i album sama tähtis nagu laulupidu," märkis Valme.

Madis Kolk rõhutas, et märgilisemate sündmuste kõrval on oluline näha pikemaajalisi protsesse, mis ei küpse ehk ühe aastaga. Näitena toob ta Paide teatri, kelle puhul peab ta oluliseks nii nende esimesi lavastusi kui ka koostööd kohaliku omavalitsuse ja kogukonnaga.

Helen Tammemäe on oma kogemuse põhjal märganud, et kõige paremini toimib "tasa sõuad, kaugele jõuad" taktika. Omaalgatuslikud ettevõtmised nagu EKKM, kino Sõprus, teater Must Kast ja IDA raadio nõuavad tema hinnangul väga palju jaksu, et stabiilsuseni jõuda. "Tihtipeale me ei märka seda, kui palju pannakse mingeid kohti kinni, just sellepärast, et see jaks saab otsa. Samamoodi pandi Tartus ju tänavu kinni arhiiv ja neid näiteid on teisigi. Need, kes jäävad püsima, väärivad minu meelest suurt tunnustust." Madis Kolk tõi näitena ka Ansambel U: süsteemse ja rahuliku tegevuse, mis pole tema sõnul vähem tähtis kui mõni ühekordne suursündmus. "Nii et aasta tegija on püsimajääja," võttis olukorra kokku Valner Valme.

Maria Mölder nimetab muusikaaasta tähtsündmustena tänavu kevadel Tallinnas toimunud ISCMi Maailma Muusika Päevi ning Ida-Virumaal toimuvaid festivale Mägede Hääl ja Station Narva, mille puhul tuleb kiita julget muusikavalikut ja panust kohalikku ellu. Oma isikliku elamusena tõi Mölder välja Karmen Rõivassepa kvarteti kontserdi tänavusel Jõulujazzil.

Kirjandusmaailmas jääb 2019. aastast okkana hinge (vangla)raamatukogude ja laenutushüvitiste teema, mida siiani lahendada pole suudetud. Laenutushüvitiste määr on jäänud samaks, elukallidus aga eest ära kapanud. Pille-Riin Larm loodab, et lähiaastatel raamatukogude rahastust oluliselt tõstetakse, et vaesus lugejale juba raamatukogu ukselt vastu ei kisendaks. Kultuuriministeeriumis tehakse praegu ettevalmistusi e-raamatute laenutusvõrgu loomiseks üle Eesti. Sellega kaasnevad e-raamatute laenutushüvitised ning ehk aitaks see turgutada ka paberraamatute hüvitise määra. See annaks ehk menukamatele autoritele võimaluse paar kuud vaid kirjutamisele keskenduda. Praegu pole keegi juba aastaid laenutushüvitiste maksimummäära välja teeninud.

Maria Mölder toob probleemina välja selle, et otsuseid tehakse üha enam ekspertarvamust eirates. 

Muret teeb ka humanitaarteaduste alarahastamine. "Kui riigis räägitakse eesti kultuuri kaitsest ja eesti keele arendamisest, siis see on just see koht, kus see peaks toimuma, aga millegipärast vaadatakse sellest mööda. See on natuke ka tehnokraatliku ja kasumliku mõtteviisi tulemus, et kahtlemata tehnoloogilised valdkonnad saavad rohkem tähelepanu, sest need on justkui ühiskonnas enam esil," märkis Valner Valme, kes leiab, et see on just see koht, kus humanitaarid ise peaksid rohkem sõna võtma ja oma õiguste eest seisma.

"Sest kõikide nende tehnoloogiliste uuenduste ja start-up'ide juures peaksid olema ka ühiskonna mõtestajad, kes vaataksid seda, mida need uued tehnoloogiad endaga kultuurilises plaanis kaasa toovad," sekundeeris Helen Tammemäe. Ühe murekohana tõi ta lõppevast kultuuriaastast välja noorte keelekasutuse. "Ma olen ise noorte kultuurilehe peatoimetaja, aga mind väga häirib see, et noored räägivad läbisegi eesti ja inglise keeles, nii et isegi mina ei saa enam aru, mida nad räägivad," naeris Tammemäe. Lahendusena pakkus ta välja uut sõnavara, mis puudutab uue meediaga seotud termineid. Pille-Riin Larm märkis, et hoolimata noorte keelekasutusest on just nemad eestikeelseid uudissõnu agaralt välja pakkunud ja neid kasutama hakanud.

Kui rääkida sellest, mis 2019. aastal tõmbama pandi, siis tulevikku vaadates oodatakse uue kultuuripoliitika põhialuste esialgse versiooni avalikustamist 2020. aasta alguses. Samuti seda, mis toimub aastal 2024, mil Tartust saab Euroopa kultuuripealinn. Kirjandusmaailmas on lootus, et ehk saab vastavatud Mati Undi ajutisest muuseumist tulevikus midagi püsivat. Teatrimaailm vaatab ootusärevalt uue trupiga alustanud Von Krahli teatri poole ning samuti vabakutselistele tegijatele uksed avanud Tartu Uue Teatri suunas.

Väärilist tähelepanu ei pälvinud lõppeval kultuuriaastal Helen Tammemäe meelest VAT teatri lavastus "Kosmilised saialilled". Kui paljud meist panid aga tähele, et oktoober oli tänavu Eesti kirjanduse kuu? Pille-Riin Larmi sõnul oli tegemist esmakordse ettevõtmisega, mis tänavu küll peaaegu et märkamatuks jäi. Ta avaldas lootust, et ehk läheb paremini järgmisel korral.

Madis Kolk sõnas kokkuvõtvalt, et kultuuriajakirjanduse vastutus on mitte ainult joosta kriiside, hüüatuste ja kõrghetkede järel, vaid jälgida protsesse, kus midagi sünnib. Ta tõi välja teater KELM-i ja nende produktiivse lavastaja Karl Koppelmaa, kes on arendamas uut teatrikeelt, aga jäänud samas üsna tähelepanuta. "Aga võib-olla see on hea," lisab ta, "võib-olla laboris peabki saama rahulikult teha. Peaasi, et me märkaksime neid protsesse ja ei räägiks kogu aeg kriisist ning kõrg- ja madalpunktidest."

"Sest tegelikult kriisid peaksid ju loomingut turgutama," leidis Valner Valme, "head kriisi ei saa raisku lasta ja sellest ka paljud autorid saavad aru. See on ikkagi viljakas pinnas kirjandusteoste ja teatrilavastuste tekkeks. Ma ei mõtle üldse, et täiesti otsesõnu võetakse ette midagi, mis peaks kuuluma päevauudistesse, aga omad üldistused ja hinnangud sealt loomingust ikkagi läbi kumavad."

Toimetaja: Rutt Ernits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: