Esimene Eesti laulupidu oli ürgajal, kui Vanemuise laul Taara tammikus helises ja kaasmänguks kuldkannel kõlises. Siis ruttas ta laule kuulama vana ja noor ja nendega ühines loomadegi koor. Vanemuiselt õppisid siis inimesed ja loomad pühapäeva- ja pidukeele. Pidukeelt tarvitati ohtrasti järgnevatelgi eesti pidudel. Vanemuise vaim valdas vaba eesti rahvast aastasadu. Helises laul ja kõlises kannel rahvuslikel pidudel. Ilmusid seitsmesaja aasta eest raudriietes isandad, kes seletasid, et Vanemuiselt õpitud pühapäevne pidukeel pole õige pühapäeva-keel. See pidavat tingimata heidetama kolikambri ja neilt õpitama see päris õige pühapäeva-keel. Väevõimuga sunniti siis eestlasi täitma raudriietes isandate käske ja vaba rahvas orjastati.

Orjus ja orjapõlv kestis 1819. aastani, siis langes ta — paberil, ja hakkas koitma priius. Orjapõlv teoorjuse näol aga elutses edasi veel ligi 50 aastat, kuni esimese Eesti "juubeli-laulupeoni". Siis heideti ka teoorjus kolikambri ja vabad Eesti vanad ja noored ruttasid jälle nagu ürgajal Taara tammikusse, kuid nüüd mitte enam kuulama Vanemuise laulu, vaid ise juba Vanemuise väes laulma ja mängima, esimesel Eesti laulupeol 1869. a.¹

Nii kirjutas Joosep Heinrich Wirkhaus, kes oli koolmeister ja seltsiliikumise tegelane, Väägvere pasunakoori asutaja ja laulupidude pasunakooride juhi David Otto Wirkhausi vend, 1928. aasta laulupeo albumis. Selliste pateetiliste sõnadega kirjeldatakse sageli laulupidu, eelkõige esimeste laulu­pidude meenutustes, kuid selline lähenemine ei puudu ka hilisemate pidude puhul. Samas albumis kirjutas riigivanem Jaan Tõnisson: Laulupidu on meil esimese järgu kultuuriteguriks. Laul on saatjaks olnud meie rahvale rõõmus ja mures, töös ja toimetusis. Üldised laulupeod on olnud suureks jõuallikaks meie rahvuslikule uuestisünnile. Rahvusliku lugulaulu sõnad lauluhelide süvendusel said üldiseks võitlushüüdeks kõige raskemail päevil, kus võõras võim ei lubanud avaldada ühtki seesugust mõtet kirjas ega kõnes.² Pärnu Postimees aga kirjutas: Üks pu on selle pidduga istutud, mis ommad oksad laiale laotab, ja kelle jurikad kindlad ja keige Eesti rahwa ja Wennema heaks omma jurikaid weel süggawamme ma sisse ja laiemale laotab, mis Jummal rohkest armust önnistago ja hästi lasko korda minna.³ Ilma Jumalat kiitmata ja Venemaad mainimata muidugi ei saanud, aga nagu näha, tuli üsna ruttu pärast pidu teadmine, et see ei jää ainukeseks, vaid on "juba oma oksad laiali laotanud".

1988. aastal võttis Ühiskondlike Organisatsioonide Kolleegium vastu üldlaulupidusid puudutavad otsused:
      I üldlaulupidu on meie kultuurloo üks suurimaid tähtpäevi. See peaks leidma rõhutamist iga järgmise laulupeoga: 1) tuleks taastada laulupidude järjepidevuse numeratsioon (1947. a. toimus XII üldlaulupidu, järelikult 1990. aastal tuleks XXI üldlaulupidu); 2) laulupeo tuli tuleks süüdata traditsiooniliselt I üldlaulupeo mälestuskohas Tartus, tule teekond võiks kulgeda läbi kogu Eestimaa.⁴
1989. aastal lausus XXIII üldlaulupeo avasõnad president Lennart Meri: Laulupidu ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi. Nagu eesti keel ja meel, nagu armastus. Moed tulevad ja lähevad, aga rahvas jääb ja riik jääb. Laulud on olnud meie relvad, laulupeod meie võidud. See lauluahel algas hallist muinasajast ja koondas meid saja kolmekümne aasta eest Tartusse esimeseks üldlaulupeoks. Tartus me laulsime pühaks eesti hümni veel enne Eesti Vabariiki.⁵

Laulupeo puhul rõhutatakse eelkõige tema ühiskondlikku tähtsust: meile kui rahvale on laulupidu oluline ja vajalik. Ajakirjandus on avaldanud ja avaldab vaimustust väljendavaid ja rahvuslikkust õhutavaid kirjutisi. Ka enamik mälestusi tegeleb laulupeo positiivse poolega. Kui räägitakse negatiivsetest asjadest, siis on need seotud näiteks korraldajate omavaheliste tülidega esimestel pidudel seoses  repertuaari koostamisega. Korralduslikud küsimused on kütnud kirgi ka üsna hiljutistel pidudel ja ilmselt jääb see nii ka tulevikus. Kuid laulupidu kui fenomen on üldjuhul igapäevasest kõrgemal seisev rahvuslik suurpäev, mida on rünnatud harva.⁶

Seega võib öelda, et laulupidu on meie kultuurimälus talletunud kui rahvuslikke tundeid väljendav, identiteeti (taas)loov kollektiivne tegevus, mis on eestlastel rituaali staatuses ja mille suhtes on välja kujunenud positiivne häälestus. Mida siis ikkagi tähendab, et laulupidu on rituaal? Miks me oleme harjunud mõttega, et laulupidu on rituaalne sündmus?

Rituaalile, nagu enamikule kultuuri valdkonda kuuluvatele nähtustele, on võimatu anda kõikehaaravat definitsiooni. Erinevate distsipliinide esindajad, kes on oma uurimustes tegelnud rituaaliga, lähtuvad omaenda uurimisparadigmadest. Eri ühiskonnad on rituaalse nähtusena käsitlenud väga eritüübilisi sotsiaalseid praktikaid. Ja kuigi paljudes ühiskondades on näiteks lauakombed, spordivõistlused või poliitilised tegevused rituaalilaadsed, ei ole nad kindlasti võrreldavad näiteks kirikliku abiellumistseremooniaga. Seega on rituaal katusmõisteks erinevatele ühiskonnas praktiseeritavatele tegevustele, mille intensiivsusaste ei ole ühesugune. Kuigi rituaali on käsitletud eelkõige seoses religioossete tegevustega, on selle põhiomadused ülekantavad ka ühiskonnas esinevatele sekulaarsetele nähtustele.

Ameerika antropoloog David Kertzeri järgi on rituaali tüüpiliselt defineeritud kui kultuuriliselt standardiseeritud, korratavat, peamiselt sümboolset tegevust, mille eesmärgiks on mõjutada inimesi või aidata inimestel mõista nende kohta universumis ja saada osa üleloomulikust maailmast.⁷ Catherine Bell on rõhutanud ka traditsioonide ja tähenduste konstrueerimist inimeste poolt: valimine erinevate tegevusmustrite vahel, nende tähtsuse rõhutamine ja mineviku ilustamine.⁸ Seega ei ole inimesed ainult passiivsed rituaalitäitjad, vaid mõjutavad läbi oma tegevuse ja valikute rituaali "arengut". Kuid siiski toimuvad rituaalides muutused aeglasemalt kui teistes kultuurinähtustes ja rituaali kogukonda kooshoidev olemus jääb muutumatuks. Bell on öelnud ka, et rituaalse tegevuse keskkond on nagu omaette mikrokosmos, kus toimuvad tegevused on iseloomulikud sellele keskkonnale.⁹

Rituaali üheks tähtsamaks omaduseks on tema sümboolsus. Reaalsuse raamid on avardunud: minevik, olevik ja tulevik eksisteerivad kõrvuti. Väljendutakse metafooriliselt luule või muusika abil. Rituaali sümboolsus võimaldab anda rituaalsele tegevusele erinevaid tähendusi, oluline pole rituaali elementide ja tegevuse mõistmine, vaid nende omaksvõtt sellisena, nagu nad on.

Rituaalsed etendused on enamasti mõjuvad, kuigi "igapäevased" rituaalid, mille olemasolu me ei märkagi, on väikese emotsionaalse laetusega. Harvaesinevad rituaalsed tegevused, nagu perekondlikud suursündmused (pulmad, koolilõpetamised), aga ka riigi ja rahvusega seotud rituaalid, on seevastu tugevalt emotsionaalsed. Selle tagab sündmuse unikaalsus (vähemalt osalejatele) ja rituaali vormi korduvus. Paljudes rituaalides stimuleeritakse emotsioone, et need oleksid tugevad ja näiksid veenvad, ja seetõttu võib emotsioone nimetada rituaali "jõu" allikaks.¹⁰ Mida emotsionaalsem on rituaalne esitus, seda tugevamini kinnitub ta osalejate mällu ja seda suurem on võimalus, et seda antakse edasi.

Rituaalne tegevus võib olla suunatud kriiside lahendamisele, tähtpäevade tähistamisele, üleminekule ühest eluetapist teise, kuid eesmärgiks on alati grupi ühtsuse saavutamine. Selleks on vaja grupi liikmete vahelist kommunikatsiooni. Rituaali puhul võib see tähendada rituaalis osalejate, samuti põlvkondade suhtlemist (ka surnud esivanematega) ning suhtlemist üleloomulike jõududega (nende mõjutamist vastavalt oma soovidele).

Kokkuvõtteks võib öelda, et rituaali iseloomustavad järgmised omadused: suhteline stabiilsus, standardiseeritus, struktureeritus, korratavus, toimumine kindlas kohas ja kindlal ajal, sümboolsus, kommunikatiivsus, emotsionaalsus. Rituaali tähtsaimaks eesmärgiks on järjepidevuse ning korra ja stabiilsuse säilimine. Mineviku, oleviku ja tuleviku ühendamine ühtseks tervikuks annab maailmale ja meile selles maailmas tähenduse ja kindluse, et maailm, milles me elame, on olnud selline varem, on praegu ja on ka tulevikus.

Rääkides laulupeost kui rituaalist, mõtleme eelkõige, et laulupidu on meile emotsionaalselt tähtis, toob kokku palju inimesi ja toimub regulaarselt. Kindlasti lisanduvad siia veel mõningad aspektid. Järgnevalt vaatan, kuidas kohandub rituaaliteooria Eesti laulupidudele. Vastavalt rituaali omadustele olen võtnud  vaatluse alla järgmised elemendid: korratavus, struktureeritus, sümboolsus, kommunikatiivsus, emotsionaalsus. Laulupeo puhul on korratavus kolmekordne: laulupeo kui sündmuse kordumine kindla ajavahemiku järel, peo koostisosade kordumine igal peol ja teatud elementide kordumine ühel peol.¹¹ Sümboolselt kordavad kõik laulupeod 1869. aastal toimunud üldlaulupidu.

Terviku kordus

Nagu eespool öeldud, on rituaalile iseloomulik kindel toimumiskoht ja -aeg. Eesti üldlaulupeo kui sündmuse korduvus ei kujunenud välja esimeste pidudega, vaid teatud aja jooksul.
19. sajandi ja 20. sajandi alguse üldlaulupidude korraldamine põrkus mitmetele takistustele ja seetõttu toimusid esimesed laulupeod üsna kaootiliselt (1869, 1879, 1880, 1891, 1894, 1896, 1910). Ükski pidu ei saanud toimuda ilma ametliku loata, mis tuli taotleda Liivimaa kubermanguvalitsuselt. Sellega seoses tuli ette viivitusi, eelkõige seetõttu, et kubermanguvalitsus ei olnud sellistest üritustest vaimustuses. Alates 1923. aastast  toimusid peod viieaastase intervalliga (1923, 1928, 1933, 1938), nii ka nõukogudeaegsed peod alates 1950. aastast. Erandiks oli 1969. aasta juubelilaulupidu. Pärast taasiseseisvumist on jätkunud sama intervall, erandiks aasta 1994, mil esimesest peost möödus 125 aastat.

Peamine ei ole aga laulupidude toimumisaegade vaheline täpne ajaline intervall, vaid rituaalsele tegevusele iseloomulik perioodilisus, teadmine, et mingi ajavahemiku jooksul ta kordub. Laulupeo kui terviku kordus on kultuurimälu seisukohast eriti oluline, sest mäletamata peo üksikasju, säilib mälestus peost kui tervikust ja laulupeost kui nähtusest üldiselt.

Laulupidude suvine toimumisaeg on alates esimesest peost jäänud muutumatuks. 1869. aasta laulupidu oli algselt kavas pidada märtsis, kui möödus viiskümmend aastat pärisorjuse kaotamisest, kuid sellest plaanist loobuti ilmastikuolude tõttu. Seega otsustati peo toimumine lükata edasi suveni. Selle aja määras ka ametlik korraldus, mis lubas eestlastel Tartusse kokku tulla ainult ülikoolitöö vaheajal. Nii ongi pidu tavapäraselt kas juunis või juulis, viimastel aastatel on toimumisaeg juuli esimene nädalavahetus.

Toimumispaik on laulupidude ajaloo jooksul korduvalt muutunud. 1867. aastal polnud veel selge, kus pidu korraldada. Kõne alla tulid Tartu kõrval ka Tallinn ja Viljandi, kuid Vanemuise seltsi asumisega peokorralduse etteotsa langetati otsus Tartu kasuks.¹² Köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite konverentsil Viljandis oli samuti arutlusel I üldlaulupeo toimumiskoht: Ka sellega olid kõik rahul, et pidupaik Tartus saab olema, esmalt, et keegi muu linn Liivimaa Eesti jaos selle tarvis nii kohane ja sündsa ei ole kui Tartu, ja teisalt, et ka Tartus  hulga võõraste vastu suurem ruum saab olema kui mujal, vähemates linnades.¹³

Kui esimesed peod toimusid sakslastelt kasutamiseks saadud platsidel, siis 1891. aasta pidu peeti juba Eesti Kirjameeste Seltsile kuuluvas aias. Alates 1928. aastast on laulupeod toimunud Tallinnas, praegusel lauluväljakul, millest on saanud eesti identiteedi oluline komponent. 20. sajandi keskel tekitas pidevalt kasvav laulupeol osalejate arv ja nende esituse muusikalise taseme tõus vajaduse uue ja kaasaegsema esinemiskoha järele.¹⁴ 1960. aasta üldlaulupeoks valmisidki arhitekt Alar Kotli projekteeritud uus laululava ja tuletorn. Korduvalt on kerkinud üles ka küsimus, mis otstarbeks võib üldse lauluväljakut kasutada.

Struktuurielementide kordus

Korratavus ei esine laulupeo puhul ainult sündmuse kordumises teatud ajavahemiku tagant; ka peo ülesehitus põhineb kordusel. Esimese üldlaulupeo struktuur järgis baltisaksa pidusid, mis olid Jannsenile hea mulje jätnud. See kergendas ka peo korraldamist, kuna välist vormi polnud vaja välja mõelda.

Laulupidude ühiseks omaduseks on nende toimumine mitmel päeval, välja arvatud 1880. aastal Tallinnas toimunud III üldlaulupidu, mis piirdus ühe päevaga. Tsaariaegsed laulupeod olid tavapäraselt kolmepäevased pidustused, mis jagunesid järgnevalt: esimesel päeval vaimulik muusika, teisel päeval ilmalik muusika ning kolmandal päeval üksikkooride laulmine ja võistulaulmine. Iseseivusaegsed laulupeod kestsid kolm päeva, nõukogudeaegsed ja ka taasiseseisvumisjärgsed laulupeod on tavapäraselt kestnud kaks päeva. Kuna laulupeoga samal ajal toimub ka tantsupidu, on peopäevi kokku rohkem. Kindlate elementidena kontsertide kõrval on säilinud peol osalejate rongkäik, samuti peokõned. Esimesed laulupeod algasid jumalateenistusega, see traditsioon aga katkes nõukogudeaegsetel laulupidudel. Tänini ei ole säilinud ka  hommikuste äratusmängude traditsioon linna tornides ega laulupeoga seotud teatrietenduste ja kontsertide korraldamine, kuigi neid elemente on korratud üksikutel pidudel.

Laulud ja muusikapalad

Muusika on laulupeo olulisimaks komponendiks ja seetõttu väärib repertuaar lähemat tutvustamist. I üldlaulupeo repertuaar koosnes peamiselt saksa lauludest ja seda nii vaimulike kui ilmalike laulude osas. Ettevalmistusaja nappuse ja kooride mitte väga kõrge taseme tõttu võeti kavasse lihtsamad laulud. Esimeste laulupidude puhul oli vaimuliku muusika osatähtsus suur ja seetõttu oli loomulik, et peo esimene päev kavandati koraalidele ja vaimulikele lauludele. Matthias Johann Eisen kirjutab 1928. aasta laulupeo albumis: Tallinna ja Tartu esimeste laulupidude iseäralduseks oli vaimulikkude laulude rohkus eeskavas. Ülepea vajutab vaimulik külg esimestele laulupidudele oma pitseri, nii enam-vähem Tallinnaski. Kirikutornidest helistasid pasunakoorid laulupeod sisse ja sellele järgnes jumalateenistus kirikus. Tartus peeti alguses jumalateenistus koguni lausa taeva all, aga lausa taeva all jumalateenistuse pidamine näis vene valitsusele olevat kuidagi kardetav ja seepärast määras ta pidamise kirikusse. Pidukomitees Tallinnas ja Tartus istusid kirikuõpetajad, kelle soovid võeti arvesse.¹⁵

Teine päev, mis oli pühendatud ilmalikule muusikale, jättis repertuaari valikul vabamad käed. 1869. aasta laulupeol koosnes ilmaliku muusika kontsert peamiselt saksa lauludest. Nende kõrval oli ka kaks soome heliloojate (F. Paciuse "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ja C. Kollani "Mu meeles seisab alati") ja kaks Kunileidi loodud laulu — "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani".¹⁶ II üldlaulupeol 1879. aastal olid peaaegu pooled palad eesti ja soome heliloojatelt, kolmandal peol moodustasid need juba suurema osa repertuaarist. Viimasel tsaariaegsel peol 1910. aastal koosnes ühendkooride kava ainult eesti autorite loodud koorilauludest, puhkpilliorkestrite repertuaaris aga puudusid eesti algupärased muusikapalad. Kuid 1928., 1933. ja 1938. aasta laulupeo repertuaar koosnes juba ainult eesti heliloojate muusikast.

Ka nõukogudeaegsete laulupidude repertuaaris oli eesti heliloojate looming ülekaalus, kuid suure osa sellest moodustasid nn nõukogude laulud. Näiteks 1950. aasta laulupeo kava moodustas suures osas eesti päritolu helilooming, kuid laulude pealkirjad räägivad enese eest (Gustav Ernesaks —
"Laul Stalinist" ja "Meil kolhoosis on pulmad", Eugen Kapp — "Töö ja võitlus" ja kantaat "Rahva võim", Villem Kapp — "Pioneeride laagris", Aado Velmet — "Stalini nimega" jne). Parteid, Leninit, Stalinit, Nõukogude Liitu ja tööd ülistavate laulude kõrval olid kohustuslikuks ka nn vennasrahvaste, eriti vene laulud. Samuti oli nõukogudeaegsete pidude kohustuslikuks komponendiks laulupeokantaat. Kuid ka Eesti NSV aastatel julgeti soovitada laiendada laulupeo repertuaari rikastamiseks valikukriteeriume. Paul Rummo kirjutab 1969. aastal ajakirjas Looming: Kuigi olin [IX üldlaulupeol 1928. aastal] revolutsiooniline-olla-tahtva noorukina hoopis sõjakam ateist kui praegu, on ometi jäänud kõige vägevamaks elamuseks sellest laulmisest Beethoveni "Kõik taevad laulvad Jehoovale kiitust", millest judinad üle aastakümnete veel praegu selgroo ümber küütlevad. (---) Seda meenutades tahaksin kontsertide korraldajaile ja kavade kinnitajaile soovitada avaramat hinge analoogiliste muusikašedöövrite kasutamisel. Nagu me usukultuslikke arhitektuurimälestisi au sees hoiame, Madonnasid imetleme, nii ei kahjusta tänapäeva nõukogude inimest ka aegunud ideoloogilisest suunitlusest eostatud muusikalised meistriteosed.¹⁷

Kui 1990. ja 1994. aasta üldlaulupeod olid kantud tugevast rahvustundest ja vaatasid tagasi minevikku, siis 1999. aasta peo repertuaar väljendas uuenemispüüdlusi. Esimese peopäeva kontserdi kavas olid nii eesti kui ka maailmaklassikasse kuuluvad muusikateosed. Klassikalise muusika olemasolu laulupeol ei olnud uus nähtus, üksikud palad olid kõlanud kõigil laulupidudel ja peoõhtute kontsertidel. Repertuaari avardamise mõttes võeti kavasse ka kaasaegsed mittekoorilaulud. Seega võib öelda, et laulupeol eksisteerivad koos konservatiivne element ja uuenduslikkus. Ühest küljest tahetakse säilitada olemasolevat, teisest küljest üritatakse piire avardada, et laulupidu ei muutuks igandiks.

Erilise tähtsuse omandavad laulud, millega laulupidu alustatakse ja lõpetatakse. Need näitavad sageli valitsevat ideoloogilist olukorda, aga ka seda, mida sel ajahetkel väärtustatakse ja tähtsustatakse. Kõige tuntum on neist lauludest "Mu isamaa on minu arm". Aleksander Kunileidi "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula sõnadele oli kavas juba esimesel üldlaulupeol. 1943. aastal Gustav Ernesaksa viisistatud "Mu isamaa on minu arm" tuli esmakordselt ettekandele 1947. aastal. 1960. aasta laulupeo ametlikus kavas seda ei olnud, kuid lauljate algatusel ja Ernesaksa juhatamisel lauldi seda siiski. Uuesti pääses "Mu isamaa on minu arm" laulupeo repertuaari 1965. aastal ja on sellest alates osa laulupeo finaalist. "Mu isamaa on minu arm" kannab endas Nõukogude okupatsiooni aegse vastuhaku pitserit, olles valguskiireks, mis ei lasknud lootusel kustuda. Kui vanemad inimesed mäletasid Eesti Vabariigi hümni, siis noorematele põlvkondadele oli selleks Ernesaksa loodud laul. Võimulolijad ei julgenud seda laulu täielikult keelata, kuid samas kartsid ka selle esitamist. Rahva Hääl annab 1990. aastast edasi seiga seoses Ernesaksa lauluga: Ühe pingirea otsa kohal seisis Nõukogude armee kapten —
seisis ja andis au, ilmselt arvates, et see, mida lauldakse, on ehk siinse veidra rahva hümn. Oma koha pealt oli tal õiguski. Kui laul läbi sai, kamandati puhkpilliorkestrid kohe täistuuridel mängima. Nad kartsid, et lauljad — mis lauljad, kogu väljakutäis rahvast! — seda vee kord laulab. Nad kartsid laulu.¹⁸

Veelgi pikema ajalooga on aga Mihkel Lüdigi "Koit" (sõnad Friedrich Kuhlbars), mida esimest korda kanti laulupeol ette 1923. aastal. Järgmiseks korraks oli 1960. aasta pidu ja alates 1969. aastast on see kuulunud kõigi üldpidude repertuaari ja on nende traditsiooniline alguslaul (1975 ka lõpulaul). Selle laulu pealkiri on juba nii sümboolselt laetud, et kasutamine peo avaloona, tule süütamise saatjana, tundub ainuvõimalik.

Lähemast ajast on igal peol korduvaks palaks Peep Sarapiku "Ta lendab mesipuu poole". Esmakordselt tuli see ettekandele 1999. aastal ja üldistades võib öelda, et see on liikunud iga peoga finaalile lähemale. Kui vaadata ka noortepidusid, siis 2011. aastal seda küll kavas polnud, kuid lauljate tungival soovil lauldi seda ka tollel peol. Ja veel võib nimetada ehk vähem tähelepanu pälvinud Raimund Kulli pala "Kodumaa" Mihkel Veske sõnadele, mis on olnud kolme viimase peo lõpulooks. (See on vist korraldajate sõbralik viis anda märku, et nüüd tuleks hakata marsisammul lahkuma.)

Kokkuvõtteks võib öelda, et laulupidude repertuaarivalik peegeldab ajastu kultuurilisi, aga suures osas ka ideoloogilisi eelistusi. Rahvusliku identiteedi taaskinnitamise seisukohalt on eriti olulised "ajalooga" laulud, mida laulupidudel jätkuvalt lauldakse. Need on tavaliselt kodumaa ja vabadusega seotud muusikapalad.¹⁹

Rongkäik

Osalejate rongkäik on laulupeo kindel element, mis kordub igal peol. Esimestel pidudel liikusid osalejad ühest peokohast teise ainult rongkäigus ja nii käidi läbi suur osa linnast. (Põhjuseks võis olla ka see, et linna sattunud maa­inimesed ei olekski osanud üksi kuhugi minna.) Tsaariaegsetel, Tallinnas toimunud pidudel käidi raekoja platsil, kus pidas kõne Tallinna linnapea, edasi mindi Kadriorgu kuberneri lossi ette ja siis peopaika. Võimukandjate tervitamine Kadriorus jätkus ka esimestel iseseisvusaegsetel laulupidudel. Vaba Maa kirjutab laulupeo rongkäigust: Siis venib rongkäik lähemale nagu hiiglamadu. Lippude meri, igavärvilisi. Ees mürtsuvad orkestrid niisuguse innuga, et jalad tahtmata taktis hakkavad astuma. Iga maakonna ees kantakse maakonna ja suurelt osalt ka maakonnalinna vappe, nii et alati võib  laulupeo juhi järele orienteeruda, kui kaugele rongikäik juba arenenud.²⁰

Ka nõukogudeaegsete laulupidude suursündmuseks oli osavõtjate rongkäik. Kui laulupeokontserdil väljendus ideoloogia repertuaaris, siis rongkäigus võimendati  seda visuaalsete vahenditega. Kuid lisaks kohustuslikele punalippudele kandsid osalejad siiski ka oma kodukoha või koori lippu või embleemi.

XXIV laulupeol 2004. aastal otsustati esmakordselt laulupidude ajaloos  erakorraliste ilmastikuolude tõttu rongkäik ära jätta. Sellele vaatamata vastas üldjuhtide kutsele minna üheskoos lauluväljakule suur hulk peost osavõtjaid. 135 aasta ja kuue inimpõlve kohta — nii kaua on Eestimaal laulupidusid peetud — on see täiesti harukordne, et loodusväed inimeste lauluvaimustusest võitu saada ähvardasid. (...) kui rongkäik ka ametlikult ära jäeti, ei saanud pidulisi keegi keelata. Ja nad otsustasid: ilm ei tohi rongkäigurõõmu segada!²¹

Niisiis on peorongkäik osa laulupeost, mis, nagu laulminegi, teenib ühtsuse ja ühtekuuluvustunde väljendamise eesmärki See on koosolemine oma koori või orkestriga ja samas kogu rahvaga.²² Rongkäik on paljuski suunatud ka pealtvaatajatele ja traditsiooniks on saanud pealtvaatajate ergutused ja "elagu"-hüüded peost osavõtjatele. Teekond laulupeo toimumiskohta, mille käigus näidatakse oma kauneid rahvariideid, lippe ja embleeme, on nagu sisenemine rituaali mikrokosmosesse, lähenemine üheskoos lõppeesmärgile, lauluväljakule kui "pühale paigale".

Peokõned

Laulupeo oluliseks komponendiks kontsertide ja rongkäigu kõrval on peokõned. Tähtsamaiks nende seas on Jakob Hurda kõned esimestel laulupidudel. I üldlaulupeo suuremaks sündmuseks oli tema kõne, mida tuntakse "kolme soovina": rahva vaimu harimine läbi lugemise ja raamatute; eestlaseks jäämine vaatamata hariduse omandamisele; küla- ja kihelkonnakoolidest kõrgemate koolide asutamise vajadus.²³ Hurt pidas kõne ka 1880. ja 1896. aasta peol. Viimane kandis pealkirja "Seitse" ja selles sõnastas Hurt laulupeo tähenduse: esiteks on tegemist riigipühaga, kuna laulupidu on pühendatud Keiserlikkude Majesteetide püha kroonimise mälestusele; teiseks laulupühaga, sest eesti rahvas on alati ja kõikjal laulnud; kolmandaks rahvapühaga, kuna töötegemise kõrval vajab inimene ka meelelahutust; neljandaks sõprusepühaga, sest igast ilmakaarest tullakse kokku ja lauldakse koos; viiendaks kõnedepühaga, sest eestlane ühendab kontserdi hea meelega kõnepidamisega; kuuendaks loodusepühaga, kuna samal ajal on suvine pööripäev, ja seitsmendaks jumalapühaga.²⁴

19. sajandi laulupidudel olid traditsiooniks ka peopäevade õhtutel toimuvad pidusöögid, kus nii peo korraldajad kui ka osavõtjad astusid üles kõnedega. VI laulupeo (1896) kolmanda päeva õhtul toimunud pidusööki kirjeldab August Tammann järgnevalt: Pärast kontserti kella 10 paiku õhtul algas Kanuti-Gilde saalis pidusöök umbes 400 osavõtjaga. Siin kordus harilik lauakõnederida keisri- ja elagu-lauludega ning hariliku sisuga. Kõnelesid linnapää V. Hueck, õp. Kerg, Dr. Hurt, cand. Tõnisson, Dr. Kop­pel, V. Reimann, õp. Punga j. t. kõige suurema vaimustusega lauldi elagu J. Hurti kõne järele Eesti rahvale, mille järele "Mu isamaa mu õnn ja rõõm" pidulaudlaste hulgas võimsa jõuga lahti pääses.²⁵

Alates iseseisvusaegsetest laulupidudest on kõnesid peetud kohe peo alguses ja kõnelejaks on tavaliselt olnud vastava ajastu kõrgemad võimukandjad. Kõned annavad võimaluse rõhutada laulmise kõrval ka laulupeo ideoloogilist aspekti. Kuna suur osa pidudest on olnud pühendatud mõnele riiklikule tähtpäevale, siis on laulupidu kasutatud ka propagandaüritusena. Ja iga võim on rõhutanud oma osa laulupeotraditsiooni jätkumises.

Äratusmängud, etendused

Äratusmängud ja peopäevadel aset leidvad etendused on need laulupeo elemendid, mis ei ole tänapäevani säilinud. 19. sajandi ja Eesti Vabariigi aegsetel üldlaulupidudel algas päev äratusmänguga. Varahommikul mängisid puhkpilliorkestrid koraale ja vaimulikke muusikapalu linna kirikute ja raekoja tornis. 1969. aasta juubelilaulupeol toimusid taas hommikused puhkpilliorkestrite kontserdid (äratusmängud olid kavas ka 1975., 1980. ja 1985. aasta pidudel), samuti taastati juubelipeoks võistulaulmise traditsioon. Üldlaulupidu kui suur rahvapüha ei möödunud ainult laulupeokontsertidega — juba 1879. aasta üldlaulupeol oli kavas ka näitemäng "Pärmi Jaagu unenägu", mida etendati "Vanemuise" aias. 1891. aasta peol kanti mõlema peopäeva õhtul ette kokku neli näidendit. Samuti olid Eesti Vabariigi ja nõukogudeaegsete üldlaulupidude kavas ooperid, draamaetendused, kontserdid. Uuenduseks laulupidude traditsioonis oli V üldlaulupeol kavasse võetud "üksikute kunstnikkude kontsert", kus astus solistina üles ka näiteks Aino Tamm.

Viimastel pidudel on ellu äratatud pillipidu, mis annab pillimeestele võimaluse põhjalikumalt oma oskusi demonstreerida ning pealtvaatajatele laulule ja tantsule lisaks ka pillimängu nautida.

Kordus ühel peol

Lisaks terviku ja igal peol esinevate struktuurielementide kordusele toimub kordus — eelkõige laulude kordamine — ka ühe peo käigus. Enamjaolt on tegemist lauljatepoolse kordamissooviga ja enamikku peo finaalis olevaid, aga ka peo keskel esitatavaid laule korratakse. Ajalehes Eesti Postimees kirjeldatakse II üldlaulupeo lõppu: Ei avitanud midagi, Keisri laul pidi veel teist ja kolmandat korda lauldud saama ja iga korra järele oli seesama hõiskamine, kuna pidulipud üleval ümber laulupõranda iga kord lehvitatud saivad.²⁶

Vene tsaaririigi hümni kordamine pidi näitama eestlaste riigikuulekust, kuid hümni kordamise põhjuseks võis olla ka lauljate soov peo lõppemist edasi lükata. Selle n-ö legaalseks võimaluseks oli laulda "Keisri laulu".

1933. aastal toimunud X üldlaulupeol nõuti "Tuljaku" kordamist: Erilise vägeva ovatsiooni osaliseks sai M. Her-­mani-R. Kulli "Tuljak" ning R. Kulli marss "Kodumaa". Publiku tungival nõudel tuli autoril, Miina Hermanil ka ise juhatajakohale asuda ja "Tuljaku" ettekannet korrata. Miina Hermanile sai osaks tormiline käteplagin.²⁷ Ühel peol kordub laulu lõppedes dirigendi ja/või laulu autori rahva ette kutsumine, millega kaasneb ka laulu kordamine. [Enn Võrgu "Tulevik"] oli laul, mis laotas massile vaimustuse ja kus esmakordselt puhkesid esile suured rahvamere vaimustuse meeleavaldused. Koori juht sammub esimestesse ridadesse otsides laulu autorit. Publik nõuab autorit juhatama. (---) Autor sammub koori ette, tänab koori ja rahvast. Siis alles tõuseb koori vaimustuselaine.²⁸

Eespool oli juba juttu pidu lõpetavatest lauludest — Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" ja Peep Sarapiku "Ta lendab mesipuu poole". Alates 1965. aasta laulupeost on Ernesaksa laul "Mu isamaa on minu arm" enamikel pidudel kordamisele tulnud. Laulu populaarsusele mõjus soodsalt ka ärakeelamine vahetult enne 1960. aasta pidu. Ühendkooride kava lõpeb Gustav Ernesaksa lauluga "Mu isamaa on minu arm", mille ettekannet juhatab lauljate õlgadel dirigendipulti jõudnud autor. Kuigi kava on sellega läbi, ei saa lauljad vaikida: laulu korratakse.²⁹

Kordusel on tugev emotsionaalne mõõde: laulud, mis tulevad mitu korda ettekandele, on ära teeninud lauljate ja kuulajate soosingu just seetõttu, et need rõhutavad rahvustunnet.

Sümboolsus

Laulupidu ise on sümbol. Tema sümboolne olemus seisneb üle aegade ulatuvas tähenduses ja tähenduslikkuses kogukonna liikmetele. Laulupeo kui rituaali sümboolsus leiab väljenduse eelkõige kooslaulmises, mis sümboliseerib rahvuslikku ühtsustunnet. Kuid sama eesmärki teenib ka seal kasutatav sümboolika. Laulupeo puhul seostub sümboolika eelkõige rongkäiguga: peo kontserdid on muusika ja laulu päralt, rongkäik on aga etendus, kus näidatakse kauneid rahvariideid, lippe, embleeme.³⁰ Rahvusliku rituaali puhul on sümbolid rahvustunde kontsentreeritud väljendused, läbi sümbolite edastatakse kogukonnale vajalikke sõnumeid.

Lipud sümboliseerivad rahva ajalugu, nii kannatusi kui võite, ning eelkõige ühtekuuluvust. Nad on nii identifitseerimis- kui ka kommunikatsioonivahendiks — annavad võimaluse rõhutada oma paikkondlikku päritolu ja eristada end teistest ning olla ühendavaks sillaks eri ajastute ja lauljate vahel. Lipud on kasutusel juba esimesest peost alates. Esimeste laulupidude puhul mainitakse eelkõige lauluseltside ja -kooride lippe. Heinrich Rosenthal (arst ja rahvusliku liikumise tegelane ja Jannseni väimees) kirjutas I üldlaulupeo mälestustes: Iga suurem koor oli peakomitee nõudmisel soetanud lipu, mõned väiksemad olid liitunud naaberkooridega ning sammusid nende lipu all. Liivimaa kooride lipud olid enamasti Liivimaa värvides, Eestimaa kooride omad selle kubermangu värvides. Mõned olid  lipukangale kinnitanud embleemi, mis oli seotud kihelkonna nimega. (---) [Rongkäigu] Ees kanti nelja lippu, kõige ees must-oranž-valget riigilippu Romanovite koja värvides. (---) Kahe sammu kaugusel järgnesid paremal ja vasakul Liivimaa ja Eestimaa lipud, ning nende taga valge-sini-punane Vene rahvus- ja kaubanduslipp. (---) Siis järgnes selts "Vanemuine" oma lipuga, millel oli kujutatud eesti laulujumalat kannel käes. Seejärel tulid 38 väljastpoolt Tartut saabunud koori loosiga määratud järjekorras, igaüks oma lipuga.³¹ Lipu olemasolu oli I üldlaulupeol peokomitee nõue, mis ilmselt tulenes (nagu ka kogu peo puhul) soovist olla samaväärne baltisakslastega, kes sammusid rongkäigus uhkete lippude all, ning näidata oma organiseeritust ja "tsiviliseeritust". Peokomitee soovituste järgi kirjutati lippudele koori nimi, aga ka kihelkonna nimi või midagi poeetilist, mis aitaks kaasa rahvusliku vaimu tugevdamisele (Vanemuine, Kalev, Linda).³² Lippudele lisaks on laulupidudel osalejatel ja juhtidel kombeks kanda laulupeo märke. Rudolf Põldmäe ütleb, et I üldlaulupeol oli korraldajate märgistamisel ka praktiline mõte, sest linna sattunud maainimesed vajasid tihti abistamist.³³ Laulupeomärgid, nii nagu ka lipud, on säilinud tänaseni osana peo sümboolikast.

Lisaks osavõtjatele suunatud sümboolikale on alati olnud ka kogu rahvale mõeldud laulupeo meeneid. 1933. aasta laulupeol, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi 15. aastapäevale, anti välja juubelirahad ja margid. 1969. aasta juubelilaulupeo puhuks toodeti nahkgalanteriikombinaadis "Linda" nahast karp-nukk, tikutasku, portsigar, ehiskarp, bridžimänguplokk koos kaarditaskuga jms.

Niisiis võib öelda, et laul on laulupeo peategelane, kuid tähtsal kohal on ka peol kasutatav sümboolika. Sümbolid ei ole eraldiseisvad, vaid sisalduvad rituaalis kui tervikus. Nende ülesanne on tugevdada teiste rituaali­elementide mõju, kuid neil on ka funktsioon olla ideoloogiate väljenduseks.

Rahvariided

Riietus on osa rituaali sümbolsüsteemist ja nii on ka laulupeo puhul, mille lahutamatuks osaks on rahvariided. Rahvariiete tähtsust enese eristamisel sakslastest mõistsid juba esimeste laulupidude korraldajad ja kommenteerijad. Tallinna Sõber kirjutab: … ühegi süüks ei lange see, et päris Eesti riideid ja eesti ehteid näha ei olnud. (---) Enamik olid lauljad ja kuulajad igaüks iseviisi riides, pea ligemal, pea kaugemal üleüldisest linnamoest; naisterahva rahvalikust riietest ei olnud ühtegi näha. Vägisi pidime mõtlema, kui kena oleks siin vana-Eesti riideid näha.³⁴

Seega olid esimestel laulupidudel lauljad riides üsna juhuslikult. Ilmselt oli põhitähelepanu suunatud laulude õppimisele ja üldse peole tulekule, riietusele mõtlemine oli teisejärguline. Kindlasti ei olnud ka kõigil ilusaid pidulikke rahvariideid, millega sobinuks peole tulla. Siiski ei saa öelda, et laulupeol rahvariideid üldse ei kantud. Rahvariiete populaarsus on olenevalt ühiskondlikest ja kultuurilistest oludest varieerunud. Rahvuslikul ärkamisajal tähtsustati kõige rahvusliku hulgas ka rahvariideid, kuid 20. sajandi alguseks oli vaimustus vaibunud. Mõju avaldas rahvusvaheline mood, mis ei soosinud rahvariiete kandmist, kuid ka rahvariiete valmistamise töömahukus ja kulukus. Alles 1920. aastate teisel poolel hakati rahvariideid uuesti väärtustama kui pärimuskultuuri osa.

Positiivselt tõsteti esile 1938. aasta rongkäigus nähtud rahvarõivaste rohkust: Keskpäevatunniks väljak otse kirendas kaunist rahvarõivastusest. Naisväele au andes peab tunnistama, et seekord külluses oli välja toodud südamelähedasi kodumaiseid rahvamotiive ja üksikute kooride vormirõivastussegi oli tekkinud rahvapäraseid sugemeid.³⁵

Esimesel nõukogude laulupeol 1947. aastal üritati võimalikult paljud osavõtjad riietada rahvarõivastesse, näitamaks, et nõukogude võim soosib igati rahvusliku peo läbiviimist ja seda vaatamata isegi pärastsõjaaegsetele rasketele oludele.³⁶ Nõukogude okupatsiooni tingimustes olid rahvariided väliselt kaasatud nõukogude ideoloogia teenistusse, rahvariiete soosimine pidi näitama võimude hoolitsust rahvuste erinevuse säilimise eest. Eestlastele aga tähistasid rahvariided identiteedisümbolit avaldamaks oma rahvustundeid. Uus rahvariiete kandmise tõusulaine saabus 1980. aastate lõpul koos laulva revolutsiooniga, näitamaks avalikku vastuseisu okupatsioonivõimule. Käesoleva sajandi alguseks ei ole rahvariided oma võlu kaotanud, kuid vastuseisu näitamise asemel on neist saanud eelkõige teistest kultuuridest eristumise vahend. Rahvariided on laulupeoga tihedalt seotud, kuna materiaalse, kuid samas ka vaimse pärandina kannavad nad samu väärtusi mis laulupidugi. Nad on kommunikatsioonivahendiks, millel on eesti kultuurimälus kindel koht. Perekonnas pärandatakse rahvariideid sageli põlvest põlve, luues sellega sideme aegade ja põlvkondade vahel ning kinnitades oma identiteeti.

Laulupeotuli

1960. aasta üldlaulupeoks valmis Lauluväljakul uus laulava, mille juurde kuulub ka tuletorn. Sellest peost alates on kõik laulupeod alanud tule süütamisega tornis ja lõppenud selle kustumisega. Vähem tähtis ei ole ka laulupeotule süütamise paik ja teekond. 1960. aasta peotuli süüdati Sauel Uku talus, kus oli Eesti Vabariigi ajal asunud kommunistliku partei trükikoda. 1969. aasta juubelilaulupeol, mis oli erandlik nõukogudeaegsete pidude seas, süüdati tuli Tartus päikesekiirtest ja toodi kahe nädalaga läbi rajoonikeskuste Tallinna. 1975. aasta peotuli süüdati Tõnismäe mälestusmärgi juures "igavesest tulest" ja toodi lauluväljakule soomustransportööril. Alates 1990. aasta üldlaulupeost süüdatakse tuli Tartus ja tuuakse läbi kogu Eesti Tallinna, seda teekonda nimetatakse "tuletulemiseks". Selline tule toomine sümboliseerib taas kord ühtsust — ka need, kes peole ei tule, saavad osa sellest rahvast ühendavast sündmusest. Tuli kui märguanne annab teada, et pidu on lähenemas, ja tuletulemine on sisseelamine algavasse rituaali.

Kommunikatiivsus

Laulupeo puhul tuleb hästi esile rituaali kommunikatiivne olemus, mis on suunatud grupiidentiteedi tugevdamisele. Esimeste üldlaulupidude peopäevade õhtud andsid võimaluse rääkida ka eesti rahva tulevikust ja võimalustest seda tulevikku mõjutada. Üles kerkisid mõtted ja ettepanekud üldiste rahvahariduslike seltside asutamiseks, mis võiksid omandada erineva suunitlusega kultuurilise tähenduse. Kõik tundsid, et rahvas oli tervikuna ärganud, et see ei koosnenud enam üksikutest lülidest, kes elasid erinevates kihelkondades ja kogudustes üksteisest lahus ning pingutasid oma armetu leivamure murdmise nimel, vaid et oli olemas ühtne eesti rahvas, kes oli just äsja saanud hakkama tunnustusväärse kultuurilise teoga.³⁶ 

Rahva omavahelise suhtluse kõrval oli laulupidu ka koht, kus said kokku  ärkamisaja juhid. Kuid veelgi olulisem, nagu ütleb Tammann, oli tolleaegsete rahvajuhtide kokkusaamine rahvaga, kus nad "oma elustavaid sõnu kõige mõjuvamalt nende südametesse võisid puistata".³⁷ Nüüd sai rahvas neid oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Eestlaste omavaheline kommunikatsioon enne esimest laulupidu toimus peamiselt küla- ja vallatasandil. Ka koolide ja kirikute juures tegutsevad laulukoorid koosnesid inimestest, kelle elukohad olid ühe küla, valla või kihelkonna piires. Laulupeol osalemine võimaldas kohtuda ka kaugemalt pärit inimestega, mis andis ühtsustunnet ja enesetunnetust rahvana.

Olulise kommunikatsioonivahendina peab mainima ka ajakirjandust, mis võimaldab anda ülevaadet laulupeol toimuvast ja jagada peomuljeid. Eriti pidude puhul, mis toimusid enne Eesti iseseisvumist, võimaldas laulupeost kirjutamine rääkida rahvuslikel teemadel. Laulupidud andsid ka Eesti ajakirjandusele kõige sündsamat juhust oma kodustest asjadest kõneleda, rahvast elustada ja tagant kihutada, kõigist tsensuuri kitsendustest hoolimata.³⁸

Laulupeo kajastused ajakirjanduses pole kadunud ka praegusel ajal, kuid lisandunud on ka sotsiaalmeedia võimalused.

Emotsionaalsus

Laulupeod on sündmused, mis kõige rohkem arendavad seda ideelist tungi, rahvuslikku ühistunnet ja hingelist puhastust, sest siin astuvad tegevusse tunded kõige paremal, ilusamal, puhtamal kujul, inspireeritud võimsa, vaimustava ühislaulu kaudu muusikast — sellest hingelisemast ja mõjuvamast kunstiavaldusest, kirjutab Juhan Aavik.³⁹ Aavik rõhutab muusika võimet mõjutada meie tundeid, toita ja sisustada neid. Koostegutsemise võimaluse kõrval on laulupeol ka esteetiline väärtus, mis täidab meie hinged iluga, tõstab meie sisemise inimese kõrgemate aadete valda, seda suursugustades ja täites suurimate, ülevamate elamustega, siis alles tunneme, milline mõju on rahvuslikule hingeelule laulupeol ja laulupeo laulul!⁴⁰ Laulupeol on küll nii esinejad kui kuulajad-vaatajad, kuid nad on kõik peol osalejad, sest neid ühendab üks ja sama emotsioon.

Esimeste pidude puhul peab rõhutama üllatusmomenti. Osalejate (lauljate, pillimeeste ja pealtvaatajate) endagi imestuseks laabus pidu hästi. Rahule jäädi nii selle muusikalise külje kui ka korraldusega. Korduvalt kirjeldasid osalejad "oma rinda paisutavat rõõmu", mis tuleneb sellisel peol osalemisest. Rõõmsameelsusega kannatati ka ebameeldivaid vihmasadusid ja väheseks jäänud unetunde. Ka ettevalmistusperiood tõi kaasa "üldise meeleolu tõusu, rõõmsa elevuse ja üldrahvusliku vaimustuse".⁴¹ Emotsionaalselt mõjusid ka "elada laskmised", mis olid tavapärased 19. sajandi peokontsertide lõpetamisel ja ka õhtuti toimunud pidusöökidel, kus vaheldumisi kõnedega kõlasid "elagu"-hüüded.

Nagu eespool juba öeldud, on peo emotsionaalsed kõrghetked seotud kindlate lauludega ning eelkõige peo alguse ja lõpuga. Tule süütamine ja "Koit" ning laulupeo finaal ja seal kõlavad laulud, mis lähevad kordamisele, on väga suure emotsionaalse laenguga. Nõukogudeaegsete laulupidude emotsionaalseks kõrghetkeks oli muidugi  "Mu isamaa on minu arm" Gustav Ernesaksa juhatamisel, mida laulsid koos nii lauljad kui ka pealtvaatajad. Püsti seistes ja pead paljastades pandi laulu see, mida ei saanud sõnades väljendada, kuid mis oli südamel. Peo selline emotsionaalne lõpp andis jõudu ja tuge okupatsiooni tingimustes edasi elada.

Ajakirjandus rõhub laulupidu käsitledes sageli tunnetele, peo kirjelduste väljenduslaad on üliemotsionaalne ja vastavalt võimule kas rahvuslikkust või internatsionalismi ja sotsialistlikku kodumaad ülistav. Laulupidu paisus oma suure vägevusse ja laulupeo lõpp tahtis olla otse lõputu. See kujunes nii võimsaks, et laulupeole oli tulekul juure neljas päev — kolmandal päeval lauldi läbi suuruselt vähemalt kahe päeva kava ja laulupeo ülekavalises lõpus sai laulupidu endale oma pärissisu. Veri soojenes, südamed lõid põlema ja meelteliikumuses oli kõigil soe kõigiti. Oli palju aega võtnud, kuni jahedad eestlased lõppeks kuumusid, kuid siis selle viimaks-ometi-sündinult see võimas vaimustus ei tahtnud jahtuda.⁴²

Unustamatu on vaade, mis avaneb Lasnamäe paerahnuliselt veerult lauluväljakule, kuhu on kogunenud ligi sada tuhat inimest, et kaasa elada võimsamale laulule, mis meie kodumaal kunagi on kõlanud, laulule meie võitlusest ja võitudest, laulule meie usust oma õnnelikku tulevikku, meie tänust nõukogude võimule, kes seda on kindlustanud. Põliste pärnade ja kastanite vahel kerkib hiigellaululava, selle taga, taamal sätendab päikesekullas sinine meri. Avaral väljakul on istet võtnud kümned tuhanded pealtvaatajad, kelle suveriietuse kirevus elustab värviküllaselt muru rohelust.⁴³

Vaatamata sügavale nõukogudeajale võib ajalehes Rahva Hääl ilmunud kirjeldust kasutada kõikide laulupidude puhul: Ühendkooride kava lõpeb Gustav Ernesaksa lauluga "Mu isamaa on minu arm", mille ettekannet juhatab lauljate õlgadel dirigendipulti jõudnud autor. Kuigi kava on sellega läbi, ei saa lauljad vaikida: laulu korratakse. Korratakse ja alustatakse taas uut: üle väljaku kõmavad  tuttavad sõnad: "Laulud nüüd lähevad…". Ei jää laulmata ka hoogne "Tuljak". (…) pidulik meeleolu on haaranud nii lauljaid kui ka kuulajaid: laululavalt levib laul väljakule ning liigub edasi mööda pingiridu, üles mööda Lasnamäe nõlva. "Elagu! Elagu!" koos lilledega kerkivad nüüd juubeldavate lauljate peade kohale üldjuhid, peakomisjoni liikmed, koorijuhid, ja järjest uued laulud. Neid jätkub linna poole viivatele teedelegi.⁴⁴

Kokkuvõtteks

Nagu eespool olevast nähtub, on eesti laulupidudel kõik rituaalile omased tunnused. Rituaali elemendid: korratavus, struktureeritus, sümbolite kasutamine, kommunikatiivsus ja emotsionaalsus on laulupidude puhul hästi jälgitavad. Korratavus ja läbi selle tekkiv stabiilsus avalduvad eelkõige laulupeo kui terviku korduses. Laulupidu on kultuurinähtus, mis on oma olemuselt alati üks ja ainus. Ning seetõttu kordavad kõik järgnevad peod nii tegelikku kui ka sümboolset laulupidu.

Laulupidu kui rituaal koosneb kindlakskujunenud koostisosadest ja tegevustest. Kordused kõikidel pidudel aitavad säilitada stabiilsust ja turvatunnet tuleviku ees, kindlustavad teadmise, et teatud asjad on nii olnud minevikus, on praegu ja ka tulevikus. Laulupeo kommunikatiivne olemus on oluliseks teguriks kultuurilise järjepidevuse kandmisel ja säilitamisel. Ja koos kogetud emotsionaalsed hetked on mõjuvamad kui poliitikute või rahvajuhtide kõned ja manitsused.

Laulupidu kui rituaal kujunes välja üsna lühikese aja jooksul. Kuigi laulupeo komponendid, tema sügavam tähendus ja tähtsus on jäänud laulupidude ajaloo jooksul suures osas samaks, on toimunud muutused seoses sotsiokultuurilise kontekstiga.⁴⁵ Näiteks on kõnede sisu, sümboolika ja repertuaar vastavalt võimulolijatele varieerunud. Ka laulupeo ametlik põhjendus on sageli olnud seotud laulupeoväliste teguritega. Nii tsaari- kui ka nõukogudeaegsed peod olid pühendatud võimukandjatele ja võimul olevale režiimile, mille tähtpäevade tähistamiseks sobisid laulupeod suurepäraselt. Laulupeotraditsiooni jätkumise huvides on pakutud välja muudatusi⁴⁶, kuid avaldatud ka arvamust, et mingit põhjust nendeks ei ole⁴⁷.

Kultuurimälu on vahendiks, kuidas säilitada läbi põlvkondade oma olemust, ja katusmõisteks teadmisele, mis juhib inimtegevust ühe ühiskonna piires ja mis tekib läbi korratavate tegevuste.⁴⁸ Nii laulupidu tervikuna kui ka tema elemendid on kinnistunud eestlaste kultuurimällu, ühtlasi kannab aga laulupidu kultuurimälu edasi järgnevatele põlvkondadele. Rituaale on läbi ajaloo rohkesti kasutatud rahvusliku identiteedi kommunikatiivsete vahenditena. Erinevad mälestusüritused, tähtpäevad jne, millel on rituaalile omaseid tunnuseid, on kindlaks viisiks luua ühtsustunnet, seda taaskinnitada, kuid neid võib kasutada ka ideoloogilistel eesmärkidel. Eesti laulupeod kui rahvapeod on kollektiivne fenomen, mille eesmärgiks on grupiidentiteedi väljendamine. Suhteline muutumatus ja korduste esinemine loovad järjepidevuse, mis on vajalik kultuurimälu säilimiseks, ning aitavad kaasa identiteedi kinnitamisele ja taasloomisele.⁴⁹ Seega seisneb laulupeo tähtsus rahvusliku eneseteadvuse ja ühtekuuluvustunde tugevdamises ning mineviku, oleviku ja tuleviku sidumises ühtseks tervikuks rahva kultuurimälus.

Viited ja kommentaarid:

¹ J. H. Wirkhaus 1928. Esimene üldlaulu­pidu. — Laulupeo album. Tallinn: Eesti Lauljate Liit, lk 104.

² Jaan Tõnisson 1928. Laulupidude tähendus meie rahvuslikus arenemises. — Laulupeo album. Tallinn: Eesti Lauljate Liit, lk 8–9.

³ Eestlaste laulupidu Tartus. — Pärnu Posti­mees, 13. VIII 1869.

⁴ Eesti NSV üldlaulupidude kontseptsioonist — Sirp ja Vasar, 1. IV 1988.

⁵ Lennart Meri 2001. Riigimured: [kõnede valimik]. Tallinn: Ilmamaa, lk 400.

⁶ Mikk Pärnits 2017. Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist. — Sirp, 14. VII.

⁷ David I. Kertzer 1988. Ritual, politics, and power. New Haven; London: Yale University Press, lk 8–9.

⁸ Catherine M. Bell 1997. Ritual: perspectives and dimensions. New York; Oxford: Oxford University Press, lk 167.

⁹  Sealsamas, lk 168.

¹⁰ Roy A. Rappaport 1999. Ritual and religion in the making of humanity. Cambridge; New York: Cambridge University Press, lk 49.

¹¹ Marge Allandi 2009. Laulupidu kui rituaal: Eesti üldlaulupeod rahvusliku kultuurimälu ja identiteedi kujundajate ja kandjatena: [magistritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikool.

¹²  Rudolf Põldmäe 1969. Esimene Eesti üldlaulupidu 1869. Tallinn: Eesti Raamat, lk 31.

¹³ Köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite konverents Viljandis. — Eesti Päevaleht, 9. VIII 1867.

¹⁴ Arvo Ratassepp 1965. Vaba rahva laulupeod. — Lauluga läbi aegade: laulupidude ajaloost / koost. A. Tamarkin. Tallinn: Eesti Raamat, lk 195.

¹⁵ M. J. Eisen 1928. Mälestusi laulupidudest. — Laulupeo album. Tallinn: Eesti Lauljate Liit, lk 101–102.

¹⁶ Kõik laulud kanti ette eesti keeles, olenemata laulu päritolust.

¹⁷ Paul Rummo 1969. Laulud nüüd lähevad. — Looming, nr 6, lk 893–894.

¹⁸ Lembit Rattus 1990. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm … — Rahva Hääl, 1.VII.

¹⁹ Marge Allandi 2012. Laulupidu, kultuurimälu ja rahvuslik identiteet. — Tartu Linnamuuseumi aastaraamat, lk 26.

²⁰ Artur Lemba 1933. Laulupeo esimene päev. — Vaba Maa, 25. VI.

²¹ Kadi Lehtmets 2004. Pidulised trotsisid vihmavalinguid. — SL Õhtuleht, 5. VII.

²²  Allandi 2012, lk 27.

²³ Jakob Hurt 1989. Kõned ja kirjad. Loomingu Raamatukogu, nr 1/2.

²⁴ Jakob Hurt 1896. Kõne Tallinna laulupidu 2. päewal, 9. juunil 1896. Tallinn: Eesti Postimees.

²⁵ August Tammann 1923. Eesti üldised laulupidud XIX aastasajal. Tallinn: A. Org,  lk 95.

²⁶ Eesti II üleüldine laulu- ja muusikapidu Tartus. — Eesti Postimees, 25. VII 1879.

²⁷ Esimene laulupäev. — Päevaleht, 25. VI 1933.

²⁸ IX üldlaulupidu avamine. — Päevaleht, 2.VII 1928.

²⁹ Laul helises kaasa kogu rahva südameis. — Rahva Hääl, 20.VII 1965.

³⁰ Allandi 2012, lk 28.

³¹ Heinrich Rosenthal 2004. Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel. Tartu: Ilmamaa, lk 96–97.

³² Põldmäe 1969, lk 99.

³³ Sealsamas, lk 97.

³⁴ Teine laulupidu Tartus. — Tallinna Sõber, 1. VII 1879.

³⁵ Rahvahulgad tulid kokku. — Päevaleht, 25. VI 1938.

³⁶ Ratassepp 1965, lk 141.

³⁷ Rosenthal 2004, lk 105.

³⁸ Tammann 1923, lk 137.

³⁹ Sealsamas, lk 137.

⁴⁰ Juhan Aavik 1928. Laulupidude üldrahvalikust tähtsusest. — Laulupeo album. Tallinn: Eesti Lauljate Liit, lk 12.

⁴¹ Sealsamas, lk 14, 16.

⁴² Sealsamas, lk 10.

⁴³ Lauljad ja kuulajad sulasid ühiseks hiigelkooriks. — Päevaleht, 27. VI 1933.

⁴⁴ XII üldlaulupidu ületab kõik eelmised. — Rahva Hääl, 29. VI 1947.

⁴⁵ Laul helises kaasa kogu rahva südameis. — Rahva Hääl, 20. VII 1965.

⁴⁶ Allandi 2012, lk 30.

⁴⁷ Tõnu Kaljuste leidis oma kirjas laulupeo peakomisjonile, et laulupeo tulevik seisneb selle ühendamises muusikafestivaliga. Olles vaid rahvapidu, on ta määratud hääbumisele. — Tiina Kruus 1991. Pidu igal aastal? — Postimees, 28. IX.

⁴⁸ Laulupidu on laulupidu ja kui siin midagi muutma hakata või mingeid muid nippe välja mõtlema, siis me võime pigem selle ära kaotada, mis meil on. — On tänavune laulupidu erilisem kui varasemad? — SL Õhtuleht, 3. VII 2004.

⁴⁹ Jan Assmann 1995. Collective memory and cultural identity. — New German critique, nr 65, lk 126.

⁵⁰ Allandi 2012, lk 30–31.