Silvia Rannamaa jutustus "Kadri" on üks neid lapsepõlve kohustuslikke klassikuid, mis pooleldi juba pähe kulunud. See õhuke raamat on läbi aastakümnete siiral ja ilustamata kujul säilitanud lähedased suhted eri põlvkondade lugejatega. Kadri melanhoolne ja igatsusluikede poole õhkav kolmeteistaastane õrn hing, tema traagiline perekondlik lõhestatus, eakaaslaste tõrjutus ja sõpruse, armastuse ja iseenese otsingud pole aktuaalsust kaotanud ka 60 aastat pärast raamatu esmatrükki.

Nõnda viljakalt pinnaselt nopitud alustekst loob "Kadri" lavastamiseks soodsad eeldused, meelitades publikuridadesse nii nostalgiajanuseid vanema põlvkonna esindajaid, kes "Kadri" najal üles kasvanud, kui ka tänapäeva kolmeteistaastaseid, kes emade ja vanaemade õhutusel teatrisse jõuavad. Ühtpidi on tuttav tekst heaks publikumagnetiks, teisalt loob see teose sisule kõrgendatud ootused. Eks igal lugejal ole tekkinud oma ettekujutus Kadrist, kellega lava-Kadrit pole siiani veel õnnestunud võrrelda, kuna enne Emajõe Suveteatri lavastust pole teos varem teatrilavale jõudnud.

Üks põhjus, miks varem "Kadrit" pole püütud lavastada, võis olla teose päevikuvorm. Ajalist joont pidi hektiliselt hüpates kulgevad pihtimuslikud päevikusissekanded kannavad intiimsust ja poeetilist sügavust, mis nõuab laval vastava meeleolu tekitamist. Dramatiseerija Aidi Vallik pole tekstilist haavatavust lõhkunud, kuid lavastus jääb siiski Kadri pealispinnaks, jõudmata lõpuni noore tüdruku sügaval peituva sisuni, mis raamatu kaante vahel leidub. Kuigi laval kajastuvad samad sündmused mis raamatus, avastab publik Kadrit väljastpoolt sissepoole, mitte vastupidi.

Nukralt pea õlgade vahel seisev pruunides traksipükstes tüdruk, kel üks sukk pikem kui teine. Nii taaselustub Kadri ka laval (Ella Cecilia Claesson). Altkulmu põrnitsev vaikne tüdruk elavneb vaid vestlustes vanaemaga, kirjanik Elsa Sarapiga ning uute sõprade Urmase ja Annega. Klassikalise arenguromaani süžeed järgides kasvab Kadri enesehinnang mitmete katsumuste ja positiivse tagasiside kaudu. Lõpuks on vanemateta ja sõpradeta vaesest tüdrukust saanud enesekindel ja populaarne neiu, kelle ellu leiab tagasitee kadunud isagi.

Tulles tagasi teksti juurde, on dramatiseeringus tehtud mõistlikke kärpeid pikkade kirjelduste, Kadri pisarais enesehaletsuste ja paatoslike õhkamiste arvelt, millel oleks oht kaotada lavale tuues oma tõsidus. Selle asemel on fookuses sündmustik, arvukad misanstseenid, mille kohatine ebasujuv vaheldumine paraneb märgatavalt teises vaatuses. Juurde on poogitud laulud, mis võimendavad tegelaste meeleolusid ja kujundlikustavad mõtteid. Kuuldes sõnapaari "muusikaline vabaõhulavastus", tekitas see esmalt assotsiatsioone lääne popkultuurist pärit keskkooli muusikalide ja analoogsete kergestiseeditavate meelelahutusüritustega. "Kadri" intiimne õhustik ja kammerlik päevikuvorm käis sellele mõttele juba eos vastukarva, kuid Emajõe Suveteater on teosega opereerinud suhteliselt tundliku käega, et selle maavillast armsust pole massistseenide laulu- ja tantsunumbrid päris nulli püganud.

Kiita võib isegi lahendust romaanis Kelgumäel kujutatud sündmustele, millele on lavastuses leitud analoog suvisemal moel, kus suuski, kelke ja uiske asendavad jalgrattad. Noortekamp kihutab mööda mängupaika kordi vanadel ülesputitatud velodel, elustades lapsepõlve, kus nutitelefone asendasid veel laste kilked ja õuemängud. Nostalgiat on lavastuses enamgi veel kui roostes jalgratastes. Mängupaigana elustub vana hullumaja hoov kui värav eelmise sajandi keskpaika. Tõeliselt väärtuslik kohaleid, mis etenduse olustikule suurepäraselt kaasa mängib.

Näitlejad teevad tööd meisterlikult, kuigi noornäitlejad võiksid tuntud draamanäitlejatelt (lavastuse täiskasvanuid mängivad Leila Säälik, Marika Barabanštšikova, Külliki Saldre, Riho Kütsar) teksti andmises näpunäiteid võtta. Nimelt vuristavad lapstegelased oma sõnumit kohati sellises tempos, et selgele diktsioonile vaatamata peab mõttega kaasas püsimiseks tõsiselt pingutama. Seevastu tahaks kiita aegluubis stseene mänguväljakul ja poiste kakluses, kus vurisevale tekstijadale puhkuseks sai lausa nautida kehakeeles rääkimist.

Kokku moodustab "Kadri" mõnusa teatrielamuse, mida võib kogeda nii romaaniga kõrvutades kui ilma. Jutustust kõrvale vaadates jätab etendus helge ja tempokama mulje, raamat jällegi võimaldab süveneda aegamööda ja sügavamale.