Martin Ehala. Eesti kui keskus ja perifeeria ({{commentsTotal}})

Martin Ehala
Martin Ehala

Paiknemine kahe suure keskuse piirialal on tõenäoliselt parim, mis ühele väikekultuurile osaks võib saada — geopoliitiliste jõujoonte muutuste tõttu pole ühegi suure keskuse mõju Eestile olnud nii püsiv, et oleks siinse kultuuri suutnud endasse assimileerida, ütleb Martin Ehala Loomingus.

Juri Lotman kirjeldab oma artiklis "Semiosfäärist"1 keskuse ja perifeeria vastasmõju Vana-Rooma näitel: aktiivselt laienev keskus liidab endaga järjest laiemaid alasid, muutes nad oma perifeeriaks. Selle tagajärjel tekib neil uutel aladel kiire majanduskasv, kultuuriline ja ühiskondlik areng. Mõne aja pärast hakkab ääremaa kandma keskusesse oma maailmanägemist ning lõpuks sõna otseses mõttes võtab keskuse kultuuriliselt üle. See uuenemine kutsub keskuses esile tagasi-juurte-juurde-liikumise, aga juured, mille juurde jõutakse, pole muidugi algsed, vaid uutest sündmustest mõjutatud.

Lotman kirjeldab keskuse ja perifeeria dialoogi, milles perifeeria kasutab ära keskuse tehnoloogilisi uuendusi ja ressursse enda arendamiseks, kuid ei assimileeru kultuuriliselt, vaid assimileerib keskuse. See pole muidugi ainus keskuse ja ääremaa vahelise dialoogi vorm. Üsna tavaline kui mitte sagedasemgi on selline areng, kus ääremaa võtab peale tehnoloogiliste uuenduste samm-sammult üle ka keskuse kultuuri ja assimileerub. Selline areng on olnud tüüpiline rahvusriikide tekkimisele. Näiteks on prantsuse rahvuse loomise protsessis ääremaad keskusega järk-järgult ühtlustunud keele ja kultuurieripärade nivelleerumise tõttu. Praeguseks on maa kaugematesse nurkadesse alles jäänud vaid bretoonid, baskid, katalaanid ja oksitaanid. Samamoodi on Iirimaal hääbunud iiri keel keskusest ääremaa poole, nii et selle kõnelejaid on veel järel vaid saare kõige läänepoolsemas osas. Ka eesti kirjakultuuri üldistumine Eesti alal näitab sama tendentsi — etnograafiline eripära on säilinud vaid ääremaadel, nagu Kihnu, Võru ja Setumaa, Saare- ja Hiiumaa.

Kolmas keskuse ja perifeeria vastasmõju mudel on massiimmigratsioon keskusesse. See ei tulene mitte perifeeria enneolematust õitsengust, mis väsinud keskuse üle võtab, vaid ääremaade majanduslikust ja kultuurilisest mahajäämusest, mis paneb massid liikuma paremate elutingimuste otsinguil. Seda mudelit iseloomustab veel asjaolu, et liikumine keskusesse ei toimu üksnes perifeeriast, vaid ka semiosfäärist väljapoole jäävalt alalt, st välispiiri tagant. Kuigi massiimmigratsioon tundub olevat praeguse üleilmastumise aja loomulik ja paratamatu tagajärg, pole see kaugeltki uus ilming. Iga keskus tõmbab inimesi ligi (ka Tallinn mujalt Eestist), massiimmigratsiooniga on tegu siis, kui sisserände maht ületab keskuse assimileerimisvõime.

Kui inimesi paneb liikuma häda, tulevad nad hulkadena ja jala, majandusrände puhul enamasti üksikult ja mingisugust transporti kasutades. Võrreldes varasemaga on tänapäeval transport odav ja kiire, piiriületus lihtsam ka seal, kus piirikontroll veel alles. Kuid mis kõige olulisem, tänu elektroonilistele kommunikatsioonivahenditele ja internetile on igal immigrandil kontakti hoidmine kodustega palju lihtsam kui vanasti. Kes soovib, võib jätkata välismaal elades osalemist oma kodumaa päevasündmustes ja kultuurielus, skaipida iga päev sõprade ja sugulastega, just nagu poleks ta kodust ära tulnudki. Selle tulemusel on tekkinud uusnomaadi tüüpi inimesed, kes asuvad mingisse riiki mõneks aastaks elama, õppima või tööle, kuid ei jää paikseks, vaid liiguvad mõne aja pärast tagasi kodumaale või edasi mõnele teisele maale.

Kui varasematel aegadel kujunes sisserännanutest diasporaakogukond, mis sidustas end nii uue kui ka endise kultuuriga, siis tänapäeval moodustavad sisserännanud pigem hargmaise kogukonna, mille liikmed ei taju ennast identiteedi mõttes osana ühiskonnast, milles nad hetkel toimivad, vaid elavad lihtsalt väljaspool oma sünnipärast kultuuriruumi. Teiste sõnadega — hargmaised inimesed ei integreeru ega assimileeru, neil ei kujune asukohamaaga kaksikidentiteeti, mis on tüüpiline diasporaadele. See on oluline erinevus võrreldes varasemate aegadega, kui kontakti hoidmine kodumaaga oli aeglane ja keeruline, mistõttu varem või hiljem suhted kodumaale jäänutega vähenesid ja jahenesid. Ja kui varasematel aegadel võis eeldada perifeeriast keskusse tulnute sulandumist mõne põlvkonna jooksul, siis tänapäeval on selline areng vähem tõenäoline või märksa aeglasem.

 

Euroopa ühendamine

Eesti on geopoliitilise asendi tõttu olnud ajaloos väike keskus kahe suure semiosfääri perifeerias, oleme tunda saanud nii massiimmigratsiooni kui ka ise toiminud keskusena omaenda ääremaade suhtes. Ja küllap on Eesti koos teiste Baltimaadega olnud Nõukogude impeeriumis just selline arenenud ääremaa, mis eksportis keskusse oma kultuuri ja maailmanägemist ja mille näitena Lotman kirjeldas Rooma impeeriumi äärealasid.

Eesti on ka praegu niihästi keskus kui ka perifeeria, viimast eeskätt Euroopa Liidu kontekstis. Paiknemine kahe suure keskuse piirialal on tõenäoliselt parim, mis ühele väikekultuurile osaks võib saada — geopoliitiliste jõujoonte muutuste tõttu pole ühegi suure keskuse mõju Eestile olnud nii püsiv, et oleks siinse kultuuri suutnud endasse assimileerida. Samal ajal on püsivalt ühe tugeva keskuse mõjusfääris olnud väikekultuurid enamasti kõik sulandunud või sulandumas, nagu näitab Venemaa soome-ugri rahvaste käekäik.

Nii nagu Nõukogude Liidus omal ajal, on ka Euroopa Liidus selge suundumus suurema ühtsuse poole, et määrata keskuse poliitikat ja kultuurilist mõju ääremaades. Teiste sõnadega, keskus toetab aktiivselt sellist arengut, mis tugevdab Euroopa identiteedi kujunemist.

Ühise Euroopa identiteedi kujunemise eelduseks on rahvusjärgne ühiskond, milles rahvusidentiteet on kaotanud emotsionaalse tähtsuse. See võimaldab tekkida emotsionaalsel sidemel uue rahvusülese identiteediga. Nii võistleb Euroopa identiteet paratamatult rahvusidentiteetidega, sest eeldab inimese emotsionaalselt olulisima kuuluvustunde nihkumist rahvuselt Euroopale, ja samamoodi ka kodumaa mõiste nihkumist rahvusliku isamaa mõistelt Euroopa kui kodumaa mõistele. Seetõttu on Euroopa identiteedi arendajate huvides rahvusidentiteetide nõrgendamine, mis toimub enam-vähem samal viisil kui Nõukogude Liiduski: rahvuslust kujutatakse tagurliku äärmuslusena, peaaegu fašismina. Nii tekib ideoloogiline vastandumine Euroopa identiteedi ja rahvusidentiteedi toetajate vahel. Perestroika ajal ilmnes see interrinde ja rahvarin­nete vastasseisus, praeguses Euroopas on inimeste jagunemine liidu pooldajateks ja vastasteks kõige selgemini esile tulnud Suurbritannias Brexiti tõttu.

Ühisidentiteedi tekkimiseks on eriti soodne rahvuste segunemine nende liikuvuse toetamise teel. Üks valdkondi, kus see on praeguses Euroopas iseäranis fookuses, on kõrgharidus. Kõrghariduse rahvusvahelistumine, mis osaliselt on kindlasti üleilmastumise objektiivne tagajärg, teenib samal ajal ka Euroopa unifitseerimise eesmärke. Isegi kui algselt sõnastati üliõpilasvahetuse eesmärgid Euroopa rahvaste vastastikuse tundmaõppimise raamistikus, siis praktiline elu näitab, et rahvusvahelistumine toimub inglise keele vahendusel.

2015. aasta Euroopa Liidu Sisepoliitika Peadirektoraadi kõrghariduse rahvusvahelistumise raportis2 nähakse ingliskeelset õpet kui vahendit Euroopa Liidu sisemise sidususe suurendamiseks, eesmärgiga kasvatada kõrghariduse rahvusvahelistamise abil maailmakodanikke, keda iseloomustaks moraalne ja ühiskonda muutev kosmopoliitsus. Selle eesmärgi saavutamiseks ei piisa raporti järgi praegusest üliõpilasvahetusest, sest analüüsi kohaselt ei osale selles rohkem kui 20% üliõpilasi. Et ka ülejäänud saaksid osa, on esitatud uus kontseptsioon — "rahvusvahelistamine kodus", selle tarbeks on vaja pikemaajalisi õppejõudude vahetusi, mis muudaks ülikoolide õhkkonna oma olemuselt rahvusvaheliseks, ingliskeelseks ja maailmavaateliselt kosmopoliitseks.

Seega, kui siiani on ülikoolid olnud põhiline rahvusliku eliidi taastootmise vahend, siis rahvusvahelistamispoliitika murendab seda rolli oluliselt: kõrgharidus hakkab rajama baasi uuele haritlaspõlvkonnale, keda iseloomustab rahvusülene vaatenurk. On ka selge, et kui inimesed harjuvad liikuma maade vahel, nagu oleks tegu ühe ja sama riigiga, ja saavad seejuures hakkama inglise keelega, ilma et peaks kohalikku keelt ja kultuuriolusid kuigivõrd arvestama, siis marginaliseerib see rahvusi kui kultuurikeskkondi ja tugevdab kosmopoliitset ingliskeelset kultuuri.

Rahvastevahelise suhtluskeele vahendusel toimiv mobiilsus ei ole iseenesest midagi uut, põhimõtteliselt sama süsteem toimis ka Nõukogude Liidus, kuigi selle keskmes ei olnud tollal kõrgharidus. Siis oli progressiivne jõud töölisklass ning ränne seostus eeskätt industrialiseerimise ja suurehitustega, nagu BAM. Tollal oli üliõpilasi vähe, tänapäeval käib umbes 60% noortest ülikoolis ning tehases töötab neid vähe. Internatsionaliseerimise fookus on nihkunud sinikraede mobiilsuselt üliõpilaste ja valgekraede rändele. Ajastu kõige mobiilsema ühiskonnakihi mõju rahvusülese identiteedi kujunemisele on mõlemal puhul siiski sarnane.

Selle paralleeli tõmbamise eesmärk ei ole Euroopa Liitu võrdsustada Nõukogude Liiduga, mis suure osa oma eksistentsist oli totalitaarne ühiskond. Kuid see paralleel näitab, et rahvusülene identiteedipoliitika on läbi ajaloo olnud üsna samasugune: soodustatakse inimeste liikuvust, mis loob head tingimused rahvusülese identiteedi arenemiseks. Protsessi keskmes on ühine suhtluskeel ja sellega seotud väärtussüsteem. Nii nagu nõukogude identiteeti kasvatati vene keele vahendusel ja kasutati kindlaid väärtusmõisteid ning kindlat terminoloogiat, nii toimub Euroopa identiteedi loomine inglise keele vahendusel ühes Euroopa identiteedile olemuslike mõistete ja terminitega. Selles arengus moodustavad keel, elustiil ja väärtussüsteem olemusliku terviku: majanduse eesliinil mobiilset rahvusvahelist elu elades antakse kogu oma olemusega edasi selle arengu paatost.

 

Identiteediloome seaduspärad

Ma ei võta siin seisukohta, kas üleeuroopalise identiteedi kujundamine on iseenesest hea või halb, progressiivne või tagurlik, sest see on kahe otsaga asi. Identiteedi ülesehitamine toimub enamasti üsna samalaadse mudeli järgi kõige madalamatest tasanditest kuni kõrgemateni välja. Selles ei ole midagi enneolematut, kui eri rahvusidentiteediga rühmade baasil püütakse luua mõnd kõrgema tasandi identiteeti. Näiteks Jugoslaavia identiteedi projekt algas juba XIX sajandil, kui püüti luua lõunaslaavi rahvaid ühendavat kõrgema tasandi identiteeti. See projekt kukkus paraku läbi ja Jugoslaavia lagunes mitmeks vastanduvaks rahvuseks, kes ühendavast identiteedist enam midagi kuulda ei soovi.

Ka Nõukogude Liit üritas luua rahvusülest nõukogude rahva identiteeti, aga lagunes samuti. Praegu on rahvusülese identiteedi loomise järg Euroopa käes, kuidas see õnnestub, näitab aeg. Teoreetiliselt tundub olevat nii, et suurema tasandi identiteedi kujunemise eelduseks on head ühendused, kõrge mobiilsus, ühine kõrgetasemelist kultuuri ja teadust esindav suhtlemiskeel, võimsad kommunikatsioonivahendid, mis loovad ühise inforuumi, aga ka ühine vaenlane, mille vastu mobiliseerimine tekitab ühtsustunnet. Kuna samad mehhanismid on olnud tänapäeva rahvuste sünni aluseks, ei ole mingit põhjust väita, et kuni rahvuste tekkimiseni olid need identiteediloome protsessid positiivsed, aga sealt edasi tagurlikud.

Iga taseme identiteediloome ühtlustab ja nivelleerib madalama taseme identiteete. Näiteks hävitas rahvuste tekkimise protsess kohalikud vähemusidentiteedid. Igas identiteediloomes sünnib midagi uut ja midagi olemasolevast hävib, kuid kindlasti pole ükski identiteediloome protsess ette määratud õnnestuma või läbi kukkuma — tulemus sõltub nii paljudest teguritest, et seda on raske ennustada. Vahest niipalju on kindel, et mida kõrgemalt on arenenud majandus ja tehnoloogia, seda tõenäolisem on järjest suuremate identiteedikategooriate teke ja tugevnemine, mis võib, aga ei pruugi täielikult hävitada madalama tasandi identiteete, nii nagu praegugi pole rahvuste sees kadunud väiksemad piirkondlikud identiteedid.

Kui rahvusloome protsess on siiamaani niimoodi toiminud, ilma et me seda pahaks paneksime, miks peaks siis arvama, et on halb, kui sama skeemiga püütakse luua veelgi suuremat ja võimsamat identiteeti, näiteks Euroopa identiteeti. Et aga uute kõrgema astme identiteetide loomine ahistab või nõrgendab paratamatult madalamate tasandite identiteete, siis ei saa selles protsessis ka neutraalseks jääda, eeskätt seetõttu, et püütakse kehtestada, milliste väärtustega peaksime tundma kõige tugevamat emotsionaalset sidet ja millise sümboolse võimu suhtes kõige suuremat lojaalsust.

Emotsionaalne side identiteediga on ühtekuuluvustunde alus. Iga inimene kuulub ühel ja samal ajal mitmesse rühma ja jagab nende rühmade kollektiivset identiteeti. Näiteks võib inimene korraga olla saarlane, eestlane, eurooplane ja miks mitte ka inimene (näiteks vastandina tulnukatele). On aga selge, et mitte kõigi nende identiteetidega ei tunne ta sama tugevat emotsionaalset sidet — enamasti on üks neist kõige kallim ja teised täiendavad seda. Näiteks võib inimene pidada end eelkõige saarlaseks ning muu hulgas eestlaseks ja eurooplaseks, või on ta eeskätt eestlane või hoopis eurooplane. Mida tugevam on emotsionaalne side identiteediga, seda tugevam meie-tunne rühmas valitseb ja seda suuremat isiklikku panust on inimesed valmis rühma heaks andma.

Emotsionaalse sideme loomist pole võimalik õpetada, see kujuneb inime­se igapäevases läbikäimises lähedaste ja sõpradega, vahetust sotsiaalsest ja kultuurilisest keskkonnast sünnivad head mälestused ja emotsioonid, mis laienevad kogu maale ja rahvale. Vähetähtsad pole ka ühiskondlikud ja kultuurilised rituaalid, mis emotsionaalset sidet ja ühtsustunnet eesmärgipäraselt kujundavad. Tähtpäevad, nagu jaanituli või hingedepäev, aga ka pidustused, nagu laulu- või tantsupidu, teenivad kõik sama eesmärki: anda inimesele positiivseid emotsioone ja kinnitada talle, et ka teised inimesed, isegi talle täiesti võõrad, elavad läbi samasuguseid tundeid. Põhimõtteliselt on iga identiteedipoliitika osaks luua ja praktiseerida rituaale, mis aitaksid kujuneda tugeval emotsionaalsel sidemel inimese ja tema kollektiivse identiteedi vahel.

Et identiteedid on hierarhilised ja hõlmavamate identiteetide sees on väiksemad nagu matrjoškas, siis on määrav, millisega neist on inimesel kõige tugevam side. Tänapäeva Euroopas on paljudel endiselt tugevaim side rahvusega ja seejärel ilmselt paikkondliku identiteediga. Aga küllap on juba ka inimesi, kellele Euroopa identiteet on kõige kallim ja sellele järgneb võib-olla paikkondlik, nii et rahvuse emotsionaalne kaal on vahepeal kadunud.

 

Eesti kui keskus

Kogu see jutt käib olemuslikult territoriaalse identiteedi kohta, st alati on selle puhul tuumväärtuste hulgas ka mingi ajalooline kodumaa, kus see rahvas asub, või vähemalt, millele tal on ajalooline õigus, isegi kui enamik seal ei asu. Eesti identiteediga inimestele on see Eesti, isegi kui ollakse pagulaseestlaste järel­tulija, saarlastele Saaremaa jne. Oma territooriumi hea käekäik on inimesele sellisel juhul oluline. Ükspuha millise territoriaalse identiteediga ka tegemist ei ole, on selles alati keskuse ja ääremaa teatud mõttes dialektiline vastuolu, mis on oluline mõlemale. Ka Eestis on selline pinge keskuse ja ääremaa vahel. Kui oleme Euroopa osa, kas oleme siis Euroopa ääremaa või vaatleme Eestit sellele süsteemile vastanduvana, omaette keskusena.

Sellel, kas me näeme Eestit omaette keskusena või Euroopa ääremaana, on erinevad eeldused ja erinevad tagajärjed. Kui inimesel on kõige tugevam emotsionaalne side Euroopa identiteediga, siis on Eesti talle loomulikult ääremaa, millega kaasneb hoiak nagu Tšehhovi "Kolmes ões" — в Москву, в Москву, ainult et keskus on teine.

Kui analüüsida Euroopa identiteedi arengut, siis olulisim ei ole sugugi see, kuidas tunnevad end perifeeria rahvad (eestlased, bulgaarlased, poolakad), vaid eelkõige see, kuidas tajuvad end Euroopa tuumikriikide, st vana Euroopa rahvuste esindajad. Kas nendel on tugevam emotsionaalne side oma rahvusidentiteedi või Euroopa identiteediga? Euroopa identiteediga inimesele peaks kogu Euroopa kui kodumaa olema ühtviisi kallis, niihästi selle tuumikalad kui ka perifeeria, ja Euroopa tervikuna peaks neile olema armsam kui nende traditsiooniline kodumaa. Teiste sõnadega peaks Prantsusmaal ja Saksamaal elava eurooplase silmis olema Eesti territoorium samasugune lahutamatu osa tema kodumaast kui Keilas elavale eestlasele Saare- või Võromaa.

Küsimus on, kas see on praegu nii. Kas tuumik-Euroopas elavatele inimestele on Eesti sama kallis osa nende kodumaast? Ma arvan, et ei ole. Prantslasele ja sakslasele on Eesti kui territoorium ja siin elavad inimesed suhteliselt väheoluline, see ei ole osa nende kodumaast, vähemalt mitte sedavõrd emotsionaalselt, et selle lahutamine või annekteerimine tekitaks otsese ja kahtlusteta vastureaktsiooni. Kuni Euroopa südames pole enamust, kellele Euroopa on ühtne ja jagamatu oma piirides, seni eurooplast kui uue kõrgema taseme rahvust ei eksisteeri.

Mõelgem nüüd, mida tähendaks Eestile see, kui me üritaksime siin märgatavalt tugevdada Euroopa identiteeti. Eesti on väike, seega oleks siin seda tõenäoliselt kergemgi arendada kui mõnel suurel ja vanal Euroopa maal. Muidugi ei õnnestuks ümber kujundada neid, kes on üles kasvanud Nõukogude Eestis, nende emotsionaalne side on üsna üheselt Eesti-keskne, kuid noorem põlvkond on selle poolest palju ambivalentsem, ja sellise arengu võimalikkus pole iseenesest mõeldamatu. Kui nii juhtuks, siis tekiks olukord, kus Eestis elavate inimeste mõtted ja unistused seostuksid Euroopa keskusega ja Eestit tajuksid nad ääremaana, samal ajal kui sakslastele ja prantslastele, kellest pole veel eurooplasi saanud, oleks Eesti lihtsalt üks üsna juhuslikult Euroopaga liitunud maa, millega neil arusaadavatel põhjustel pole erilisi emotsionaalseid sidemeid.

Kui ääremaadel kujuneks Euroopa identiteet kiiremini kui keskuses, siis kaotaks sellest niihästi Eesti kui ka Euroopa tervikuna. Kui Eesti oleks siin elavatele inimestele vähem oluline kui mõni muu piirkond maailmas, siis väheneks nende tahe seda maad, ühiskonda ja kultuuri paremaks ja mõnusamaks muuta. Keskuses saab oma isiklikku elujärge kiiremini parandada kui kollektiivselt ääremaad üles ehitades. Kui nii juhtub, siis tekibki ääremaastumise efekt — inimesed lahkuvad sinna, kus on kergem ja parem. Vaid tugev emotsionaalne kohaidentiteet paneb inimesi panustama paikkonna arengusse. Ja paigale jääma sellest hoolimata, et halva kliima, nõrga sotsiaalhoolekande ning etteaimamatu naabri tõttu oleks ratsionaalselt mõeldes mõistlikum oma elu selle kohaga mitte siduda. Kui kaob emotsionaalne side rahvusidentiteediga ja hakkab kujunema Euroopa identiteet, siis on muidugi mõistlikum olla keskuses, kus ihaldatav elu tõeliselt tuksub.

Siiski ei ole areng, kus Eestis kujuneb Euroopa identiteet välja kiiremini kui tuumik-Euroopa rahvuste juures, hea ka Euroopale, sest teeb Eesti territooriumist tõelise eikellegimaa: endistele eestlastele see enam korda ei lähe, aga eurooplastel ei ole veel kujunenud emotsionaalset sidet sellises mõõdus Euroopaga, mille lahutamatu ja loomulik osa on ka Eesti. Nii on ka Euroopa kui keskuse huvides see, et eestlased oleksid emotsionaalselt kõige tugevamini seotud just Eestiga, et elu siinsel territooriumil ei sureks välja ja see ei muutuks eikellegimaaks, mida keskus ei suudaks kaitsta ei ideoloogiliselt — sest keskuses pole kedagi, kes selle maa kaitsmist põhjendatuks peaks — ega ka geopoliitiliselt — sest kohapeal pole kedagi, kes seda maad ka sisuliselt oleks valmis kaitsma.

Nii on alati keskuse huvides, et ääremaa ei muutuks eikellegimaaks, kust inimesed lahkuvad ja mõnel naabril võib tekkida mõte seda maad enda omaks pidada. See kehtib ühtviisi kõikide keskuste puhul. Euroopa peab hoolitsema, et tema ääremaadel oleksid tugevad rahvusidentiteedid, ja Eesti peab muretsema, et tema ääremaadel oleks tugevad paigaidentiteedid. On oluline, et need keskuse suhtes lokaalsed ja madalama taseme identiteedid oleksid inimestele sedavõrd armsad, et nad näeksid mõtet ja sisu ennast teostada oma kodukandis. Selline kombinatsioon on keskuse seisukohalt kõige parem regionaalarengule: piirkonnas elavad sellega tugevalt emotsionaalselt seotud inimesed, kes hoolivad paikkonna arengust, panustavad sinna ja on valmis maad kollektiivselt kaitsma kui kõige kallimat, mis neil on.

Viimase aja poliitilistes diskussioonides on muret tuntud Euroopa ühtsuse pärast ja mõnikord halvustatud rahvustunnet, seostatud seda natsismi jm äärmuslikkusega. Eelnevale analüüsile toetudes väidan ma, et Euroopa huvides on hoopis tugev rahvusidentiteet tema ääremaades, sest kohalike rahvusidentiteetide nõrgenemine viiks emotsionaalse ääremaastumiseni, mis tekitab siia geo­poliitilise võimuvaakumi.

Ja siit ka vastus küsimusele, kas peaksime eelisarendama rahvuskeelset ja rahvuskeskset poliitikat või kosmopoliitset Eestit, kus inglise keel oleks lingua franca ning paljude rahvuste esindajad elaksid sõbralikult koos ja suhtleksid omavahel kui tõelised eurooplased inglise keeles. Vastus on, et kosmopoliitsete eurooplaste silmis ei ole Eesti midagi, mille eest seista põhimõtte pärast. Nii nõrgendaks kiire kosmopoliitne areng Eestis Euroopat kui tervikut, muutes tema perifeeria geopoliitiliselt haavatavamaks.

Vaid rahvusidentiteet tagab, et Eesti püsib keskusena iseenda jaoks ja saab ka areneda nagu keskus. Kuidas aga hoida ja arendada tugevat rahvusidentiteeti globaliseerumise tingimustes, kui mobiilsus järjest suureneb ja tundub nii loomulik minna igapäevases, üha enam rahvusvahelistuvas suhtluses üle ing­lise keelele? Küsimus on sisuliselt sama kui 30 aastat tagasi, kui samalaadne tsentraliseeriv identiteedipoliitika sundis looma loosungit "Eesti keel Eestimaal ausse!", millega mu kaks head kursuseõde 1987. aasta maiparaadi ajal vapralt tribüünide eest läbi marssisid. Sama taktika on vajalik ka praegu. On vaja leebet survet eesti keele kasutamiseks kõigile neile, kes siin on, siin töötavad või vähegi püsivamalt paigale on jäänud. Need, kes siia tulevad, peavad mõistma, et see ei ole abstraktne rahvusülene Euroopa nurgake, vaid eripärase keele ja kultuuriga maa, kus elavad eestlased, mitte kosmopoliitsed eurooplased. Üksnes siis, kui me käitume nagu keskus, hakatakse meisse suhtuma kui keskusesse. Selleks tuleb kõigepealt võitu saada enda sisemisest ääremaast, mis paneb eestlased keelt vahetama, kui seltskonnas on kas või üks muukeelne inimene.

 

1 Vt: J. Lotman, Semiosfäärist. Tallinn, 1999, lk 16—17.

2 H. De Wit jt, Internationalisation of higher education. Stady. 2015. PDF võrgus.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: