Madis Kolk: tundub, et parimate väljakuulutamine teatris on end ammendanud ({{commentsTotal}})

Nukulavastus "Tipi ja Täpi teater", autor ja režissöör Uno Leies: Tipp ja Täpp. 1980 Autor: Jaan Rõõmus

Eile avalikustati kultuurkapitali ja teatriliidu koostöös välja jagatavate aastaauhindade nominendid. Žürii liige Madis Kolk kirjutas sel teemal ERR kultuuriportaalile mõtiskluse. Laureaadid selguvad teatripäeval, 27. märtsil. Kolk ütleb aga, et teatriliit võiks preemiate andmise kasvõi aastaks katkestada, sest kunsti puhul on tähtis üksik olukord, kui tegija on vastamisi publikuga, mitte parimaid määrava žürii otsus.

Osalesin teist hooaega järjest sõnateatri žürii tegevuses, lisaks etenduskunstide ühisauhinna žüriis. Vaatamata sellele, et žürii koosneb üksikutest inimestest, on žüriitöö siiski kollektiivne tegevus ja meie eesmärk ei ole kunagi olnud leida objektiivset tõde.

Kahe aasta peale kokku olen näinud mitusada lavastust, enamjaolt sõnateatrit, aga ka muusika-, tantsu- ja tsirkuselavastusi. Tervikpilt on vilgas, hoogne, mõnikord aeglane ja mõjuv või liikuv, kuid amatöörlik, teinekord ideekeskne ja lohakas, siis jälle professionaalne ja sisukas. Patt oleks väita, et see kõik ei moodusta kokku suurepärast eesti teatri tervikpilti. Samuti pole valikud rasked, mulle ei ole. Raskeks läheb asi siis, kui süsteem hakkab määrama võitjaid. Süsteemist oleneb palju, tulemus erineb täiesti, kui saad hääletada poolt, aga samal ajal ei tohi unustada, et hääletad ka kellegi vastu. Hääletamine on küll väga demokraatlik süsteem, aga kaunites kunstides on demokraatiaga äärmiselt vähe pistmist.

Eesti Teatriliit kutsub kokku žüriid ja neid preemiaid rahastab kultuurkapital, meie kui žürii ülesanne on eraldada terad sõkaldest. Me tegime parima, ausõna! Ma ei ole oma pika žüriipraktika jooksul näinud ebaeetilisi või erapoolikuid žüriiliikmeid. Aga vahel tundub, et taoline parimate väljakuulutamine on end ammendanud. Leian, et tendentse peaksid uurima teatriuurijad ja -kriitikud, oma või teiste töid võiksid kommenteerida ka tegijad ise, neid peaksid lugema kultuuriametnikud ja teatrijuhid, kirjutama avalikke vastu- või pooltväiteid ja nii säiliks ning areneks eesti teater veelgi hoogsamalt. Uudsus ei ole väärtus, vaid vaataja üllatus on väärtus, ja elamus sõltub juba publiku või kriitiku kogemusest, lootustest ja ootustest.

Näiteks nominentide väljahüüdmine tundub tunnustusena mainitutele, aga parima selgudes jäävad teised nominendid justkui kaotajateks. Teater ei ole spordivõistlus ja selle tulemusi ei saa mõõta, žüriitöö on subjektiivne ja kunagi ei saa ükski üksik žüriiliige tõdeda, et minu valitud parim võitis. Žürii kuulutab välja MEIE parimad ja sellega vähendab paratamatult auhinna kaalu. Kunsti puhul on oluline see üksik olukord, tegija vastamisi oma vaatajaga, ja kui sel hetkel miskit toimub, siis ei ole vaja teatrist kuidagi ÜLDISELT rääkida. Statistikaga inimese südame ligi ei saa.

Olen mõistnud, et mind enam ei huvita rääkida teatrist üldiselt või žüriitööst üldiselt, tahaksin süveneda ja võtta aega märkamiseks. Exceli tabelis linnukeste tegemine ei kajasta seda olukorda, mis teatrimajas tegelikult oli, ega ka seda olukorda, mis minu sees toimus, kui ma lavastust nautisin.

Võib olla peaks panema žüriiliikmetele külge südamerütmi lugejad või vererõhu monitooringuaparaadid ja selle järgi valima parimad teatrihetked. Aga nali naljaks, võiks lõpetada parimate valimise ja keskenduda tööle ning imede loomisele. Kasvõi aastaks. Maailm muutub, teater muutub ja üha keerulisemaks läheb üksikute lavastuste paigutamine pealkirjade alla. Üha keerulisemaks osutub n-ö kaasaegse etenduskunsti ja traditsioonilise sõnateatri vaheliste piiride tõmbamine. Ikka vanad head mees- ja naispeaosatäitmised, samas kui kunstnikutöid hinnatakse nii sõna- kui muusikateatri kategoorias, aga suur osa stsenograafiat jääb ikkagi märkamata, kuna kukub nende kategooriate vahele. Mulle tundub, et need pealkirjad kammitsevad mind kui žüriiliiget ja nii ei suuda ma adekvaatselt kajastada teatris päriselt toimuvaid hoovusi. Ka ei ole ka mõistlik uusi auhinnakategooriaid üha juurde luua.

Teatrimajad ja vabakutselised annavad hagu ja teevad tööd, samas rütmis võiks ka teatriliit kutsuda osapooled kokku ja arutada, kas taoline preemiate andmine pärsib või arendab. Äkki võiks välja anda preemia lihtsalt heade ja oluliste teatrisündmuste eest, loogu neid siis näiteks bussijuht, kes sõidutab teatrirahva turvaliselt ühest väikelinnast teise või mõni suurepärane ja laiu rahvahulki mõjutav monoloog. 

Toimetaja: Valner Valme



Tristan Priimägi HÕFFi konfliktist: teen vastuettepaneku valge daami ärakeelamiseks

Filmikriitik Tristan Priimägi tutvustas täna hommikul "Terevisioonis" uusi mängufilme.

Loe katkendit: Kirmen Uribe, "Bilbao–New York–Bilbao"

Loomingu Raamatukogu vahendusel jõuab Eesti lugejateni baski prosaisti ja luuletaja Kirmen Uribe mitme kirjandusauhinnaga pärjatud debüütromaan "Bilbao–New York–Bilbao".

Päeva video: Sveta Grigorjeva visuaalarvamuspoees

Üleriigilise kunstivabaduse päeva auks tegi koreograaf, kunstnik ja luuletaja Sveta Grigorjeva visuaalarvamuspoeesi.

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!
Ametlik nekroloog Lembit Ulfsakile

LEMBIT ULFSAK

4. juuli 1947–22. märts 2017

Jaanika Tammaru Mustast Kastist: meie peamine mõjutaja peabki olema loomise jõud

24. märtsi õhtul ainuetendub teatri Must Kast lavastus "Siuru rada", kus põimitakse üheks neli erinevat Siuru esimeses albumis ilmunud teksti nelja lavastaja tõlgenduses.

Rakvere Teatri uueks loominguliseks juhiks saab Peeter Raudsepp

Eelmise aasta lõpus kuulutas SA Rakvere Teatrimaja välja konkursi loomingulise juhi ametikohale. Sügisel, uue hooaja algusest, asub ametisse Peeter Raudsepp.

FILM
HÕFF ei sobi Haapsalu pastorite arvates kuurortlinna kuvandiga

Viie Haapsalu koguduse pastorid leiavad, et Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali programm on liiga vägivaldne ja ei sobi kuurortlinna kuvandiga.

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Arvustus. Elu ooterežiimil

Uus raamat
Urmas Vadi
"Neverland"
Kolm Tarka
347 lk

KUNST
Laurentsius: mulle meeldivad kõrges kunstis ebapopulaarsed teemad

Laurentsius on kunstnik, kes teeb oma loomingut nii, et tal endal on alati põnev, teatas "OP". Sama lugu juhtus klassikalise loodusmaaliga, mis läbi tema pintsli omandab täiesti uue tähenduse.

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
Koit Raudsepa kolm soovitust Tallinn Music Weekiks

Järgmisel nädalal saab alguse Tallinn Music Week ning "OP-is" jagas festivaliks kolm soovitust Raadio 2 saatejuht Koit "Dr Koit" Raudsepp.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.