Madis Kolk: tundub, et parimate väljakuulutamine teatris on end ammendanud
Eile avalikustati kultuurkapitali ja teatriliidu koostöös välja jagatavate aastaauhindade nominendid. Žürii liige Madis Kolk kirjutas sel teemal ERR kultuuriportaalile mõtiskluse. Laureaadid selguvad teatripäeval, 27. märtsil. Kolk ütleb aga, et teatriliit võiks preemiate andmise kasvõi aastaks katkestada, sest kunsti puhul on tähtis üksik olukord, kui tegija on vastamisi publikuga, mitte parimaid määrava žürii otsus.
Osalesin teist hooaega järjest sõnateatri žürii tegevuses, lisaks etenduskunstide ühisauhinna žüriis. Vaatamata sellele, et žürii koosneb üksikutest inimestest, on žüriitöö siiski kollektiivne tegevus ja meie eesmärk ei ole kunagi olnud leida objektiivset tõde.
Kahe aasta peale kokku olen näinud mitusada lavastust, enamjaolt sõnateatrit, aga ka muusika-, tantsu- ja tsirkuselavastusi. Tervikpilt on vilgas, hoogne, mõnikord aeglane ja mõjuv või liikuv, kuid amatöörlik, teinekord ideekeskne ja lohakas, siis jälle professionaalne ja sisukas. Patt oleks väita, et see kõik ei moodusta kokku suurepärast eesti teatri tervikpilti. Samuti pole valikud rasked, mulle ei ole. Raskeks läheb asi siis, kui süsteem hakkab määrama võitjaid. Süsteemist oleneb palju, tulemus erineb täiesti, kui saad hääletada poolt, aga samal ajal ei tohi unustada, et hääletad ka kellegi vastu. Hääletamine on küll väga demokraatlik süsteem, aga kaunites kunstides on demokraatiaga äärmiselt vähe pistmist.
Eesti Teatriliit kutsub kokku žüriid ja neid preemiaid rahastab kultuurkapital, meie kui žürii ülesanne on eraldada terad sõkaldest. Me tegime parima, ausõna! Ma ei ole oma pika žüriipraktika jooksul näinud ebaeetilisi või erapoolikuid žüriiliikmeid. Aga vahel tundub, et taoline parimate väljakuulutamine on end ammendanud. Leian, et tendentse peaksid uurima teatriuurijad ja -kriitikud, oma või teiste töid võiksid kommenteerida ka tegijad ise, neid peaksid lugema kultuuriametnikud ja teatrijuhid, kirjutama avalikke vastu- või pooltväiteid ja nii säiliks ning areneks eesti teater veelgi hoogsamalt. Uudsus ei ole väärtus, vaid vaataja üllatus on väärtus, ja elamus sõltub juba publiku või kriitiku kogemusest, lootustest ja ootustest.
Näiteks nominentide väljahüüdmine tundub tunnustusena mainitutele, aga parima selgudes jäävad teised nominendid justkui kaotajateks. Teater ei ole spordivõistlus ja selle tulemusi ei saa mõõta, žüriitöö on subjektiivne ja kunagi ei saa ükski üksik žüriiliige tõdeda, et minu valitud parim võitis. Žürii kuulutab välja MEIE parimad ja sellega vähendab paratamatult auhinna kaalu. Kunsti puhul on oluline see üksik olukord, tegija vastamisi oma vaatajaga, ja kui sel hetkel miskit toimub, siis ei ole vaja teatrist kuidagi ÜLDISELT rääkida. Statistikaga inimese südame ligi ei saa.
Olen mõistnud, et mind enam ei huvita rääkida teatrist üldiselt või žüriitööst üldiselt, tahaksin süveneda ja võtta aega märkamiseks. Exceli tabelis linnukeste tegemine ei kajasta seda olukorda, mis teatrimajas tegelikult oli, ega ka seda olukorda, mis minu sees toimus, kui ma lavastust nautisin.
Võib olla peaks panema žüriiliikmetele külge südamerütmi lugejad või vererõhu monitooringuaparaadid ja selle järgi valima parimad teatrihetked. Aga nali naljaks, võiks lõpetada parimate valimise ja keskenduda tööle ning imede loomisele. Kasvõi aastaks. Maailm muutub, teater muutub ja üha keerulisemaks läheb üksikute lavastuste paigutamine pealkirjade alla. Üha keerulisemaks osutub n-ö kaasaegse etenduskunsti ja traditsioonilise sõnateatri vaheliste piiride tõmbamine. Ikka vanad head mees- ja naispeaosatäitmised, samas kui kunstnikutöid hinnatakse nii sõna- kui muusikateatri kategoorias, aga suur osa stsenograafiat jääb ikkagi märkamata, kuna kukub nende kategooriate vahele. Mulle tundub, et need pealkirjad kammitsevad mind kui žüriiliiget ja nii ei suuda ma adekvaatselt kajastada teatris päriselt toimuvaid hoovusi. Ka ei ole ka mõistlik uusi auhinnakategooriaid üha juurde luua.
Teatrimajad ja vabakutselised annavad hagu ja teevad tööd, samas rütmis võiks ka teatriliit kutsuda osapooled kokku ja arutada, kas taoline preemiate andmine pärsib või arendab. Äkki võiks välja anda preemia lihtsalt heade ja oluliste teatrisündmuste eest, loogu neid siis näiteks bussijuht, kes sõidutab teatrirahva turvaliselt ühest väikelinnast teise või mõni suurepärane ja laiu rahvahulki mõjutav monoloog.
Toimetaja: Valner Valme