Mikk Pärnits. Ei löö korvpalli jalaga!
Satiiriline veste põrklevast Jüri Ratasest.
"Jüri teeb sajakaheksakümnekraadise pöörde ja laseb pallil korvirõnga poole lennata. Pall on tehtud aga seatinast ja kukub keeglikuulina meetri pärast maha. Ei põrkagi enam, poole otsaga läbi põranda maa sees kinni.
"Nüüd saad vitsu," kostab vali hääl ja pimedusest hakkab keegi kriuksuva ketsi sammul Jüri poole kõndima."
"Pead palli põrgatama," kõmiseb aula otsast jäme hääl. Saalis põleb korvpallilaua kohal üks ainus tuluke. Valgussõõris teeb Jüri igasuguseid haake ja petteliigutusi. Käed väsivad, jalad juba rasked. Ei jaksa enam.
"Ma ei taha palli mängida," lõhmendab poiss vastu. Plats on higist märg, sel on libe.
"Pead mängima palli ja jutul lõpp," vastab hääl. "Viska nüüd pall korvi."
"Ma ei jaksa, mul on käsivarred valusad juba."
"Viskad ja jutul lõpp."
Jüri teeb sajakaheksakümnekraadise pöörde ja laseb pallil korvirõnga poole lennata. Pall on tehtud aga seatinast ja kukub keeglikuulina meetri pärast maha. Ei põrkagi enam, poole otsaga läbi põranda maa sees kinni.
"Nüüd saad vitsu," kostab vali hääl ja pimedusest hakkab keegi kriuksuva ketsi sammul Jüri poole kõndima. "Teeme sinust ühe spordipoisi. Teeme..."
Jüri ei jaksa enam joosta, vajub maha kokku ja tõmbub kerra. Ei löö palli jalaga!
Ärkab sedasi üles ka, keras nagu nutsukeeratud salvakas taskupõhjas.
Tööpäev.
Pressikonverents vist kohe. Või mingi intervjuu. Jälle keegi tahab midagi. Naine võiks ta õlgu mudida nagu trennis treener tegi. Väike pep talk. Ainult et Aivar on ammu pensil ja ta ei viitsi kogu aeg temaga suhelda. Just nüüd, kui kõige rohkem tuge vaja.
"Ma ei jaksa tööle minna," kostab Ratas peoga mööda unepuruseid silmi hõõrudes.
"Mm..." pobiseb naisolevus voodist. Mis tal viga elada.
Kohvi kõrvale kirjutab korra Martinile:
kle ma lasen täna üle vist
ma ei tunne nagu pauerit üldse
absull tühjus
Autos tuleb ka vastus.
ära kuse
tee ära
Jüri tahab vastu toksida, kustutab ära. See on mingi viies kord juba. Muidugi on Riigikogu ukse ees ajakirjanikud. Elavad seljas, võiks mehel hingata ka lasta raisk. Nagu hingaks mikrofonikatteid sisse mitte karget talveõhku.
"Mm... peate mõistma, et uus koalitsioon on suure surve all ja vahel kasutatakse pingeolukorras küll ebatsensuurset keelt... Ja mis ma veel lisaks on, et need seaduseelnõud on arutamisel ja kindlasti analüüsime ka mitmekülgselt igasuguseid muid potentsiaalseid faktoreid. Eks Keskerakond on harjunud meediapoolse materdamisega ja aitame EKRE-l selle ka üle elada. On nördimusttekitav, et teile tekitab omakorda muret poliitikute sõnavõtud. Nii, aitäh, ma pean nüüd tööle minema. Tehke teie enda oma ka!"
Uks käib selja taga pauguga kinni ja saab jälle hingata. Kurat, see viimane lause oli liialt vastanduv. Meediatreener ütles, et ära vastandu. Proovi kõigiga sõber olla. Aga see polnud üldse nagu sport. Spordis vastandudki. Siin oled nagu vastasmeeskonnaga koos duši all ja mõnitad teise suguelundeid. Kõik peaksid koos läbi saama. Garderoobis on kõrge veneaegne peegel. Jüri teab, kust see toodud on: Ligi ise tõi oma vana Viisnurga sektsioonikappi lammutades siia. Ütles, et Itaaliast tellitud suur peegel on katki, pole mõtet garderoobis hoida. Riigihankega saadud peegel viidi samal päeval minema ("Näe, siin on mõra sees ju...") Võtab siis salli kaelast ja tunneb, et mingi iseärasus tekkinud. Kaelale.
Muhk. Sõrmed libisevad üle, Jüri ajab kaela välja ja ei hinga sisse ega välja. See on kas vähk või mingi allergia. Aga seal see on, eitamatu oma ebakorrapärasuses. Paari sentimeetri kõrgune muhk. Alguses mõtleb, et jätab salli kaela ümber seda varjama ("Mul on lihtsalt külm...") aga see tundub liiga kentsakas. Tõstab siis triiksärgi krae täiesti üles, nii et saba tuleb püksist välja. See on ka kentsakas. Aega pole end sedasi sättida. Ja kodus habet ajades seda küll näha ei olnud. Võib-olla oli eilses boršisupis mingi viirus. Kuskilt kaugelt maalt. Jüri jääb kaugusesse naeratama ja mõtleb kuidas kunagi Bosnia-Hertsegoviinas sai tiimiga palli käidud põrgatamas. Napilt kaotati aga bussiga oli jällegi lahe sõita. See selleks.
"Kas te kodus vahepeal lähedastega ikka aega veedate? Olete kauem tööl kui poliitikud," üritab Ratas välisukse ees tunglevate reporterite ees kildu rebida. Nad on ikka veel siin. Ei tea mitmes kuu juba sedasi, et ei tea, mille ees vabandadagi. Sellega peaks pressiesindaja tegelema, kaebab tüüp kodus kaasale. Ma ei saa olla Helmede kammerteener. Jaa, sa pead olema rohkem nagu peatreener. Juhendad ja vaatad, et pall ikka rõngasse lendab onju, kostab abikaasa vastu. Tra sul hea öelda, vaata ise, et triblades perseli ei käi. Aga ta ei ütle neid asju. Peeter ütleb neid asju. Tema ei saa. Kodus viskab portfelli kohe kapikese peale ja tõttab vannituppa.
Uus muhk. Puusal. Täitsa pekkis.
"Kuule, tule vaata korra mis muhk mul siin on," hüüab Jüri.
"Ma ei saa. Vaata netist."
"Kuidas ma vaatan?"
"Guugelda bump on skin või midagi."
"Aita mind ka kurat!"
"Sa oled peaminister. Ma olen sinu abikaasa. See pole töövarjupäev, kus laste peale nähvad."
Tra küll. On naine! Elab tribüünilt kaasa, mitte cheerleader. Tegelt ongi hea nii.
Muhk on nii suur, et saab vaevalt peoga kinni katta. Hommikul helistan perearstile.
Öö on pikk. Pea on unenägusid täis ja need on peamiselt halvad. Pall põrkub suures aulas ning pealtvaatajad tungivad platsile.
"Ei tohi platsile tulla, teil pole vastavaid jalanõusid," hüüab Jüri abitult. Kõik ajavad end ette küürakile ja üritavad petteliigutusi tehes lähemale nihkuda. Valgussõõr püsib Jüril. Saali uks kolksub, treener peab miskipärast ära minema. Keegi vanem härrasmees lööb palli käest minema, Jüri tahab järgi hüpata kuid ta on ümber piiratud. Ta teab seda meest, ta ju intervjueeris teda peale Helme üht lollust -
"Uou uou," hüüatab Jüri, kui teda särgist kisutakse. "Viga! Viga!"
Kohtunikku pole. Keegi paneb veel põgenema pääsenud korvpallile jalaga korraliku vopsu. Pall lendab sirgjoones saalivõlvide alla.
"Uou uou, ei löö palli jalaga!" Järgmine löök tabab teda roietesse, ei jõua isegi viga hüüda, kui saabub uus litter.
"EI LÖÖ JÜRIT JALAGA!"
Karjatus äratab üles enda koos abikaasaga. Nagu läheks kuhugi vastuvõtule: peaminister koos abikaasaga.
"Mida sa nägid? Keda sa nägid? Kas opositsiooni?"
"Ah ei, ei-ei... Lihtsalt üks spordiunenägu. Jääme magama, võtan ühe tableti veel ja siis anna mulle kuue paiku uus tablett, et üles ärkaksin. Peeter hoiatas, et hommikul uus kamm."
"Olgu. Puhka siis rahus."
"Puhkan-puhkan, kuidas tahan. Sina ei ütle mulle, kuidas ma pean olema," podiseb Jüri vastu ja suikub tabletiunne. Muhud aina kasvavad. Peab laskma võib-olla kaanid peale panema, mõtleb enne unetusse põhjatusse vajumist. Kaanid imevad muhust vere välja... Unenäota vaimse vaakumi asemel aga kuuleb palli põrkumist.
"Kuidas kommenteerite... kuidas kommenteerite..."
Jüri tõmbub kerra. Looteasend.
"Ei löö Jüri jalaga..."
Toimetaja: Valner Valme