Anneli Kõvamees. Kas eesti kirjandus on lahkumas academia'st? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Kui eesti kirjanduse õpetamise seisust üldhariduskoolis on viimasel ajal olnud juttu, üheks näiteks selle aasta jaanuaris toimunud murelik ümarlaud "Kas eesti kirjandus lahkub koolist?", siis kirjandusõpetuse olukord kõrgkoolis on jäänud tagaplaanile, kirjutab Anneli Kõvamees detsembri Loomingus.

Kui eesti kirjanduse õpetamise seisust üldhariduskoolis on viimasel ajal olnud juttu, üheks näiteks selle aasta jaanuaris toimunud murelik ümarlaud "Kas eesti kirjandus lahkub koolist?", siis kirjandusõpetuse olukord kõrgkoolis on jäänud tagaplaanile. Märkisin selsamal ümarlaual, et kui eesti keele ja kirjanduse õpetamise osakaal koolis väheneb, siis on üks selle tulemusi nõiaring: kesiste või olematute teadmistega noored, kes (siiski mingil põhjusel) veel otsustavad ülikoolis õppida eesti keelt ja kirjandust, saavad aina kahaneva ainemahu juures ka ülikoolist järjest vähem erialaseid teadmisi, nende puudulike teadmistega minnakse kooli õpetajaks ja sealt algab uus allakäigukeerd.1 Lõpuks teeb vaikne, ent pidev eesti keele ja kirjanduse tagaplaanile surumine oma töö ning neile keskendumist ei peetagi enam vajalikuks. Pikemas perspektiivis võivad eesti keel ja kirjandus jääda vaid entusiastide asjaks ning enamik valib suhtluseks inglise keele, mis juba praegu tungib jõuliselt peale nii igapäevases suhtluses kui ka akadeemilises maailmas.

Milline siis täpsemalt on eesti kirjanduse seis akadeemilises maailmas? Võtan siinkohal aluseks Tallinna Ülikooli (kunagise Tallinna Pedagoogikaülikooli) eesti filoloogia bakalaureuseõppekavad aastatest 1998 ja 2018. Perioodi valik on puhtalt subjektiivne: esimene aastaarv märgib minu üliõpilastee algust ning teine viimast täisaastat eesti kirjanduse lektorina. Olen kogenud Eesti haridussüsteemis erinevaid aegu, näinud seda nii tudengi kui õppejõu pilguga. Samas annab see vaatepunkt arvudele tuginedes kõneka pildi muutustest, mis on toimunud nende kahekümne aasta jooksul. Keskendun järgnevas eeskätt eesti kirjanduse ainetele eesti filoloogia bakalaureuseõppekavas. Mis siis on selles vallas muutunud?

1998. aastal oli toonases Tallinna Pedagoogikaülikoolis eraldi nii eesti kirjanduse kui ka maailmakirjanduse õppetool. 2005. aastal sai Tallinna Pedagoogikaülikoolist Tallinna Ülikool, samal aastal moodustati eesti kirjanduse ja kirjandusteooria õppetool, ühes sellega kadus maailmakirjanduse õppetool. Kolm aastat hiljem ühes instituutide moodustamisega asutati Eesti Keele ja Kultuuri Instituut. 2015. aastal moodustatud Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste Instituudis on akadeemilised suunad, sealhulgas eesti keel ja kultuur. Eesti kirjanduse õppejõudude arv on selle ajaga kahanenud arvestataval hulgal: jättes kõrvale külalisõppejõud, on korraliselt valitud eesti kirjanduse õppejõude praeguse seisuga 2,5 ametikohta. Nõnda on kahekümne aastaga jõutud tervest eesti kirjanduse õppetoolist kahe ja poole ametikohani.

Vaadates konkreetsemalt kirjandusaineid, on muudatused märkimisväärsed. (Taustaks: 1998. aastal asendus senine viieaastane õppeprogramm nelja-aastasega, 2002. aastal tuli selle asemele omakorda tänaseni kehtiv 3 + 2 süsteem.) 1998. aasta eesti filoloogia bakalaureuseõppekavast leiab 12 eesti kirjandusele pühendatud ainet.2 Viis ainet keskendusid põhiosas kirjandusloolise ülevaate andmisele eesti kirjanduse algusaegadest kuni tänapäevani. Näiteks aine eesti kirjandus II hõlmas 1920.—1930. aastaid ehk siis eesti kirjanduse kuldaega, lähema vaatluse all olid muu hulgas A. H. Tammsaare "Juudit", "Tõde ja õigus" (2. kd), K. A. Hindrey romaan "Sündmusteta suvi" ja novellid, Peet Vallaku novellid, Betti Alveri romaan "Viletsuse komöödia" ja luule, Heiti Talviku, Juhan Sütiste luule jne, lisaks eraldi ainena eesti rahvaluule ja värsiõpetus, mis teoreetilise osa kõrval käsitles ka eesti luulet. Nüüdsest perspektiivist vaadates näib erilise hõrgu luksusena võimalus pühendada pelgalt ühele novellile mitu loengu/seminarikorda. Ülevaatlikuma iseloomuga ainetele täienduseks olid eri perioode, autoreid ja/või aspekte käsitlevad valikained, näiteks eesti lastekirjandus, baltisaksa kirjandus, erikursus eesti novellist jne. Kui sellele lisada maailmakirjandusele pühendatud ained, sissejuhatuse kirjandusteadusesse, kirjandusteaduse historiograafia ja aine nimetusega kirjandusteose analüüs on tulemuseks 30 kirjandus- ehk kirjandusega seotud ainet. See õppekavale tuginev arv hõlmab nii kohustuslikke kui ka valikaineid. Võib väita, et kokkuvõttena sai mitmekülgse sissevaate nii eesti ja maailmakirjandusloosse kui ka kirjandusteaduslikku võttestikku. Sugugi väheoluline polnud mitme erinäolise õppejõu olemasolu, mis rikastas erinevate vaatepunktide ja lähenemistega.

Praegusest õppekavast3 leiab ainult kolm eesti kirjandusele keskendunud ainet, lisaks aine kirjandustekstide lähianalüüs, need kõik on kohustuslikud. Valikaineid sellisel kujul nagu varem õppekavas ei ole. Eraldi ainena on maailmakirjandus. Eesti kirjanduse puhul on põhirõhk kirjandusloolise ülevaate andmisel. Näiteks aine eesti kirjanduse uuenemine (mis on põhimõtteline vaste eelnimetatud eesti kirjandus II-le) hõlmab perioodi XX sajandi algusest kuni 1960. aastani. Nagu näha, on kasvanud ühe semestri jooksul käsitletav aine hulk, see toob paratamatult kaasa suurema pealiskaudsuse. Õppekava annab põhiliselt üldise kirjandusloolise ülevaate peamistest suundumustest ja autoritest eesti kirjanduses. Kirjandusteoreetiline raamistik oma mitmetahulisuses on tagaplaanil. Nii ainete kui ka õppejõudude valik on väiksem. Eeldatakse, et õpinguid jätkatakse magistritasemel, kus on näiteks võimalik õppida süvendatult kirjandusteadust, ent reaalsuses valib selle tee paraku vaid väga väike osa bakalaureuseõppe lõpetanutest. Seetõttu võib väita: praegustel eesti filoloogia üliõpilastel ja lõpetajatel on tunduvalt ahtamad teadmised (eesti) kirjandusest kui veel mõni aeg tagasi.

Juba pelgalt arvudele tuginedes ei ole liialdus öelda, et muutused eesti kirjanduse õpetamises või üldse akadeemilises kirjandusõpetuses on olnud dramaatilised. Üks otsus on viinud teiseni ja nii olemegi jõudnud sellisesse seisu. Meenub metafoor konna keetmisest aeglasel tulel. Nii on ka akadeemilises maailmas: muutused on toimunud järk-järgult, nendega on vaikselt kohanetud, püütud anda endast parim. Nüüd aga näib, et eesti kirjanduse (ja laiemalt kogu kirjandusõpetuse) jaoks on vesi juba pahinal keema minemas. Ehk on siiski veel võimalik seesugune keetmine peatada?

 

1 Ümarlaua tulemusel koostasid Eesti Emakeeleõpetajate Selts, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, Tallinna Kirjanduskeskus ning Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts pöördumise Haridusministeeriumi poole (1. II 2019) konkreetse ettepanekuga suurendada eesti kirjanduse õppeks vajalike tundide arvu. Pöördumisele ei ole järgnenud ministeeriumilt ainsatki konstruktiivset sammu. — Toim. 

2 Tallinna Pedagoogikaülikooli õppeteatmik (1998). 

3 Tallinna Ülikooli õppeinfosüsteemis ja kodulehel kättesaadav õppekava.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: