On üks ainulaadne inimene – lavastaja Anne Türnpu. Ta on pidevalt lavastanud soome-ugri ja teiste väikerahvaste lugusid. Tema järjepidevus äratab aukartust. Ja Anne Türnpu on ilmselt ainus inimene Eestis, kes käinud kolm korda Lääne-Siberis Handimaal hantidega lavastamas. Ta on omaks saanud meie Siberi sugulastele. Eelmisel aastal käis ta handi külas Kassõmis. Seal toimus omal ajal sõda venelastega, kus tapeti ka šamaane. Kassõm on meist kaugel ja seal elavad peamiselt handid. Seal lähedal on suurem linn Valge kindlus ja mööda Kassõmi jõge saab sõita hantide pühasse paika Num-tole, kus on ka Püha järv. Kassõmis on internaatkool, kus on läbi nõukogude aja ja ka hiljem hantidest tahetud teha "kultuurseid" venelasi. Rahvarõivad asendatakse poekaltsudega ja handi keelt õpetatakse vähe. See tuletab meelde meie 19. sajandi lõppu, mil venelased tahtsid meid hoolega venestada ja isegi eesti keeles rääkimine oli koolis keelatud. Lapsed võõrduvad põdrakasvataja ja küti-kaluri elust – jäävad juuretuks ja haigeks.

Pole siis ime, kui lausjoomine valitseb Siberi põlisrahvaste juures. Vanasti juhtisid põlisrahvaste elu šamaanid (meil targad nõiad), võitlus šamaanide vastu on jätnud oma jäljed. Pole enam neid, kes suhtleksid Teispoolsusega ja hoiaksid ühendust vaimumaailmaga. Ortodoksi kirik on ainult häda põlisrahvastele kaela toonud ning pole kunagi omaseks saanud. Õnnetu on inimene, kel pole Jumalat taevas, ta roomab nagu ussike mööda maad ja on pime. Kuid õnneks leidub inimesi, kes on säilitanud inimlikkuse ja vaimuvalguse – ja seda vaimuvalgust on Anne Türnpu käinud ka hantide juurde viimas. Ta on lavastanud hantidega, tundnud huvi nende kultuuri vastu ja talle on tähtsad hantide meelsus ja laulud ja lood ja ajalugu.

Handid nimetavad venelasi sõnniklasteks, sest loomapidamine on sõnnikuga tegelemine, aga põhjapõder on puhas loom, ka ohvriloom, mitte nagu kodulehm või hobune või siga. Ka saamid hüüavad kõiki teisi rahvaid sõnniklasteks, sest karjakasvatajate elu erineb nomaadide omast. Anne Türnpu on lavastanud ka handi lastega, viimane kord, eelmisel aasta lõpus ta lavastas etenduse handi naistega, kes rääkisid ja laulsid isiklikke laule ja lugusid oma elust. Igal õigel inimesel on oma laul, mis kuulub ainult talle, nii on olnud ja on ka Ameerika indiaanlastel.

Hanti-Mansiiskis, hantide pealinnas on Rahvusteater Päike, handi keeles Hatl ja Hatl-imi on Päikese jumalanna, ja ilus ja kummaline on, et ka saamidel on Kautokeinos (Norras) oma rahvuslik teater Beaivvaš, mis tõlkes on ka Päike. Jah  tõeline inimene on ikka armastanud valgust, sest nagu Jeesus ütles, Tema on maailma valgus, ja kes Tema järgi ei käi, see komberdab pimedas ega tea, kuhu läheb. Hante piinavad venelased eriti sellega, et puuritakse lausa hantide pühapaigus naftat, loodust reostatakse halastamatult. Handid naeravad ja ütlevad et handid on naftarahvas juba ürgaajast saadik. Kuid kättemaks tuleb, sest lõpuks saab nafta otsa ja tsivilisatsioon kukub kokku, aga handid jäävad, on jälle vabad ja õnnelikud kütid, korilased, kalurid ja põhjapõtrate eest hoolitsejad. See aeg kord tuleb ja pole ime, et hant ei pea venelast inimeseks. Sest see ei ole inimene, kes ei hooli loodusest, Jumala maailmast, rüüstab seda kasusaamise eesmärgil ja kulutab oma elu tühja. Ja loodame, et handid ootavad kannatlikult oma vabanemise päeva.

Ja nad ootavad ka Anne Türnpud, kelle nimi on handi keeles Tulejumalanna mätas – eestlast, kes armastab oma kaugeid sugulasi ja püüab neid julgustada ja õpib ka neilt seda, mida meie maailmas, siin nii-öelda kultuurses maailmas enam ei ole.