Arvustus. Iga päev on hingedepäev ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Zakes Mda
Zakes Mda

Uus raamat
Zakes Mda
"Suremise viisid"
Tõlkinud Heili Sepp
Toimetanud Katrin Kern
Aastakäigu kujundanud Maris Kaskmann
Kultuurileht

Arvustus ilmus Müürilehes

Lõuna-Aafrika kirjamehe Zakes Mda 1995. aastal ilmunud esimene romaan "Suremise viisid" saab alguse ühel matusel. Jutustajana ilmutab end keegi käestlibisev "meie", kes oskab vahendada toimuvaid sõnavõtte ja tegevusi ning teab rääkida ka paljudest asjaoludest ning motiividest inimeste ja olukordade taga. Kes on see tark kõrvaltvaatav hulk? Vastuseks on ilmselt hinged. Sest kohati kõnelevad nad kui elavad, siis jälle kui juba oma elu ammu lõpuni elanud inimesed, olles samas selgelt üks hääl, üks "meie", kes jagab oma tähelepanekuid kaastundlikult ja kohati koguni osavõtliku lustiga.

"Meie" kirjeldatud matusel viibib teiste seas Toloki, kelle kohta selgub, et ta on kutseline leinaja, mees mustas, kes käib mööda matuseid ja itkeb väikese tasu eest. Kerjus, ütlevad mõned. Aga Toloki almuseid vastu ei võta. Kas need hinged käivad Tolokiga kaasas, kas ta on nad ükshaaval üles korjanud? Ühel hetkel leiab lugeja end kummalisest, justkui tihendatud õhkkonnast, mis tekitab ebamugavust ja tundub samal ajal ka… kosutav?

Kogukondlik hääl

Ühel päeval, teavad "meie", satub Toloki leinama üht väikest poissi, kelle ema osutub Noriaks, "tolleks ilusaks ülbeks lipakaks tema kodukülast" (lk 9). Toloki kannab Noria peale vimma juba lapsepõlvest saadik, selle põhjustest teavad hinged muidugi rääkida nii mõndagi. Just siin, kus lugu nihkub Toloki ja Noria ühisele minevikule kodukülas, ilmneb, et hinged tunnevad ka Noriat – ja mitte üksnes Toloki kaudu. Sellest kõigest hoolimata ei ole jutustajad siiski kõiketeadvad, aeg-ajalt on nemadki sunnitud lappima faktiauke kõige tüüpilisemate külajuttudega. Niisiis oleme jõudnud ühe Mda stiilile omase elemendi tuvastamiseni, nimelt kogukondliku hääle kasutamiseni loovestmisel. Autor ise on öelnud, et peab oluliseks hoida kirjutades kontakti Aafrika suulise traditsiooniga: lugu kuulub kogukonnale ja nii võib seda rääkida igaüks.1

Jutustaja-minade ühtsusele sekundeerib teose keel, mis on rahvalikult lihtne, ent elav. Tõlkija Heili Sepp märgib selle kohta raamatu järelsõnas: "Kuna tegemist on Mda esimese romaaniga, ei võistle autori keel läbitöötatuse poolest tema hilisemate teostega. Samas võib kohati robustse teksti taga näha ka kaalutlust, et see peab sobima väga lihtsa kogukondliku jutustaja suhu" (lk 172).

Muidugi ei puuduta kõik lood kogukonda sarnaselt. "Suremise viisides" kujutatud sündmustes on midagi (õnneks) harvaesinevalt totaalset. Nimelt toimub raamatu tegevus Lõuna-Aafrikas kogu ühiskonda haaravas arveteklaarimisatmosfääris – äsja on lõppenud apartheid. Esineb palju vägivaldseid kokkupõrkeid eri inimgruppide vahel ja uudised räägivad peamiselt surmast. Nagu selgub viidatud intervjuust, on ka raamatus kujutatud suremise viisid elust maha kirjutatud: mõni neist sai autorile teadlikuks uudistesaatest, mõni rabas otse tutvuskonnast. Matusepidamine oli nii sagedane, et matuserongid jäid üksteisele jalgu ning külvasid osalejate vahel tüli, mis ähvardas omakorda veelgi surma tuua.

Kirjeldatud sündmustes on palju toorust ja võikust, kuid Mda ei jää jutustades sellesse kinni. Ta julgeb olla humoorikaski, andes mõista, et alles ilma huumorita on inimene tõeliselt kadunud. Palju kohtab raamatus tegelasi, kes on suutnud hoida rusude, vägivalla ja vaesuse keskel alles oma inimlikkuse, veelgi enam, kelles on endiselt piisavalt usku, et unistada. Toloki ja Noria kuuluvad nende sekka.

Leinamise viisid

Mõtlemapanev on erinevus Toloki enesetaju ja tema välisilme vahel. Nagu mainitud, on Toloki kutseline leinaja, sellisena oma riigis ainuke. Õigupoolest arvab ta, et on selle ameti ülepea ise leiutanud, ning püüab kehastada enese kaudu võimalikult efektselt kogu traditsiooni. Selleks riietub ta ametis olles üleni musta keebiga rõivastusse, mis on väga väärikas, ning lisab oma leinarutiini peale tavalise itkemise muidki häälitsusi, mis olukorrale tarvilikku efekti annavad. Ta ei küsi oma teenuse eest fikseeritud hinda, vaid on paindlik, võttes arvesse, kui erinevaid inimesi ta leinamas käib. Tõsi, miskipärast kutsutakse teda vaid vaesema rahva matustele. Kord palub ta n-ö objektile kaasa ka Noria, et too saaks Tolokit töötamas näha. Naine on pärast käiku üpris ehmunud ja napisõnaline. Ta on näinud meest kalmistul nii, nagu teda näeb enamik võõraid: räbalavõitu karnevalikostüümis kerjusena, kes kireb mullahunniku otsas. Tundub, et Toloki on elust sedavõrd võõrdunud, et ta on kaotanud oskuse end kõrvalt vaadata. Aga kui elu valitseb surm, siis kas pole võõrdumine koguni väga eluterve?

Miski Mda kujutatud segadusperioodis meenutab ka taasiseseisvumisjärgset Eestit. Usk, et linnas saab õnnelikuks, et eesmärk pühitseb abinõu, et oma juuri on võimalik läbi lõigata. Mda ei ütle, et ei saa, ei pühitse, ei ole. Ta lihtsalt tuletab meelde, et kõigi oma sammude ja skeemide kõrval jääme siiski pääsmatult inimesteks mitte ainult iseendale, vaid ka teistele; et see tähendab tegelikult väga palju.

1 Interview with Zakes Mda, by Boniface Mongo-Mboussa (South Africa). – Africultures, 31.12.1999.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: