Kliimapääste ja elurikkuse kao uus reaalsus nõuab mõtete väljendamiseks ka uusi mõisteid.

Süsinikuneutraalsus, kliimaneutraalsus, soolareaktor ja heitmed. Lennuhäbi ja planeedipilastamine. Öko­ärevus ja rohepesu.

Kusjuures oma keel kujuneb mõlemal poolel, nii kliimakriisi uskujatel kui eitajatel. Nii on mõne arvates tekkinud kliimapaanika (mis, teadagi, on asjatu) ja seda uuriv kliimapaanikateadus. Teised jällegi räägivad kliima­katastroofist.

Meil on "metsamaa" ja "mets" ning need ei ole üks ja seesama. Metsamaa ehk metsakasvatuseks mõeldud maa võib olla puudest täiesti tühi. Mets on ta siis, kui seal kasvavad vähemalt 1,3 meetri kõrgused puud. Iseenesest väärib selline metsa definitsioon hüüumärki – sellises metsas oleks küll tore jalutada, põdrad paistavad kaugele välja ja mis nii viga. Teiste arvates on monokultuursed sirged puuderead puupõld ja metsa nime ei vääri.

Kui üks pool räägib metsast kui terviklikust ökosüsteemist, siis teine käsitleb metsa majandusmetsana, käsitabki põlluna, kust tuleb maksimaalselt kasu saada. Kui üks pool räägib kõrgendatud avalikust huvist (KAH) ja kogukonna metsast ning leiab, et Kurgjal rullub lahti "Eija jõulud Tondikakul" tegelikkuses, siis RMK vastab, et "inimestel on puitu tarvis" ja et "mets ise vajab majandamist". Ning et "on kindel, et Carl Robert oleks küpse metsa maha raiunud ja tare põranda ära vahetanud".

Kui osa teadlaste sõnutsi on rohepöördeks vaja vähendada heidet õhku – ja nii nõutaksegi meilt Pariisi kokku­leppe järgi, et tuleb hoida metsa süsiniku­­varusid, millest suur osa asub vanemates metsades ja mullas –, siis teisalt on avaldatud teadustöid, kus leitakse, et intensiivsemalt seovad õhust süsinikku just noored ja keskealised puistud.

Lageraiete mainimist ei pea siiski ka metsa pelgaks majandusüksuseks pidajad enam sobilikuks. Selle asemel toimub metsades uuendusraie. Vikipeedia andmetel on "uuendusraie raie, mida tehakse, et võimaldada metsa uuendamist või uuenemist. Ühtlasi on uuendusraie ka peamisi puiduvarumise viise. Uuendusraiet tehakse lage- või turberaiena puistus, mis on saavutanud raievanuse". Nagu keegi tabavalt märkis, on see sama hea kui lasta rusikad käiku ja seejärel öelda ohvrile, et tead, see oli arenguvestlus. Ega uuenduslik "uuendusraie" ju nähtuse olemust muuda – lageraielank jääb ikka lageraielangiks, nimeta seda kuidas tahad.

Vaidluse all on muidugi ka küsimus, kui palju meil metsa üldse on. Jõulude ajal rõõmustas maaülikool meid pressiteate vahendusel, et alternatiivsete meetoditega on suur hulk metsa juurde "leitud", nii et need, kes Eesti metsade laialdase lageraie, vabandust, uuendusraiete pärast muret tunnevad, võivad kergemalt hingata. Metsa tulevat hoopis juurde.

Samal ajal on ka maalapikeste omanikud hädas, kuna maa-amet on ortofotode uuendamise käigus määranud nende kruntidel metsamaa ka sinna, kus tegelikult ei kasva midagi, kuhu, piltlikult öeldes, langeb kase vari kõrvalkrundilt. Muidugi ei ole need asjad omavahel seotud, aga inimesed panevad kõike tähele. Tundub, nagu toimuks metsapesu.

Vähem tähelepanu on ehk saanud asjaolu, et "Metsanduse arengukava aastateks 2021–2030" ehk maakeeli MAK on takerdunud, kuna selle juht­rühmas lahknevad arusaamad, milline peab olema meie metsapoliitika. Viimane piisk karikasse oli see, kui keskkonnaministeerium otsustas juhtrühma liikmetega läbi rääkimata lükata tagasi "Metsanduse arengukava" arengustsenaariumide mõju­analüüsi neljas valdkonnas: ökoloogi­line, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuri­line mõju.

See kõik on tähtis, sest metsanduse arengukava peaks olema üldrahvalik lepe, et seda osa metsadest, mis kuulub riigile, mitte ainult ei majandataks, vaid nähtaks kui üldrahvalikku väärtust ja hüve. Peetaks pühaks.

Kui Norra on keelanud metsade mahavõtmise ning mitmes riigis on kliimakatastroofi tõttu kuulutatud välja eriolukord, siis ei tahaks, et Eesti jääks koloniaalmaaks, kus ollakse uhked, et meie mets palgina odava raha eest üle mere veetakse.

Kas teate, et RMK ees on alanud streik?