Urmas Vadi: keegi kirjanik võiks Vilde tänapäevasesse keelde ümber kirjutada ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Laupäeval, 14. märtsil jõuab Draamateatri lavale Urmas Vadi lavastus "Millest tekivad triibud?". Vadi tunnistas, et sai lavastust ette valmistades Vilde kohta teada väga palju sellist, mida ta enne ei teadnud. Kirjaniku loomingust rääkides tõdes aga ta, et Vildet on kaasaja inimesel keeruline lugeda ja keegi kirjanik võiks Vilde tänapäevasesse keelde ümber kirjutada.

"Kooli ajal, kui pidi Vildet õppima, siis see peatükk oli üks tüütumaid, sest ta elas jube pika elu, tegi väga palju asju ja igasuguseid asju pidi meelde jätma," tunnistas ta. Vadi lisas, et huvitavamad asjad on välja tulnud alles viimasel ajal. Näiteks see, et tal oli hästi palju erinevaid naisi ja ameteid."

Näidendi kirjutamise mõtte pani talle pähe Kairi Tilga, kes on pannud ühe juuditari ja Eduard Vilde kirjadest kokku raamatu "Vilde kirjad Rahelile". "Kui Vilde oli juba vana mees, siis ta armus ühte noorde juuditari. See oli peatükk, millest koolis ei räägitud ja see kuidagi käivitas. Vilde elus oli hästi palju huvitavaid momente, nii et see oli kuidagi väga avastuslik."

Vadi rääkis, et kuivõrd Vilde tervis oli kehv, siis ta proovis ta näiteks homöopaatiat jm. "Tegelikult tuleb tema kirjadest välja ka, et ta oli igatepidi haige – küll olid silmad ja hambad, nägu paistetas, süda ütles üles, närvid – ma arvan, et küllap ta oli ka hüpohondrik natukene."

Üks nukker asi Vilde elu juures on tema arvates kindlasti see, et Vilde esimene abikaasa, kes oli Antonie Kronau ja kellega Vilde oli üsna lühikest aega koos, võttis endale lahku minnes kasulapse ja ütles, et see on Eduard Vilde tütar.

"Vilde ütles muidugi, et ei ole. Ilmselt see naine tahtis Vildega uuesti mingit ühendust leida. See lugu tuli välja 1960. aastatel, kui see kasutütar, kelle nimi oli Ella, käis Eestis ja tutvustas ennast, et "Tere, mina olen Eduard Vilde kasulaps". Sellest ei teatud tegelikult enne mitte midagi, aga tõepoolest, selline asi on olnud."

Ta lisas, et Vildel on elus olnud päris palju hallalasid, mis on nüüd nähtaval.

Kui vaadata Vilde tekste, siis on Vadi sõnul Eesti-teema kindlasti seal hästi oluline. "Mind ennast hakkas ka tegelikult huvitama see aeg, kust ta tuli. Ta oli tegelikult mõisateenijate laps, samas liikus n-ö esimeseks eurooplaseks nagu me teda nimetame. See on hästi suur tiir, mille ta ise on ära teinud ja mida teeb Eesti riik. Riiki ei olnud siis, aga see, mis Eestis sellel ajal toimus. See oli kõik hästi huvitav."

Vadi sõnul sai Vildet närvi ajada sellega, kui öelda talle, et "sa oled kupja poeg". "Ta isa oli aidamees, aga lühikest aega ka kubjas ja see käis talle väga närvidele. Me enda näidendis ka kasutame seda ära. Isa on seal natukene võimendatud tüüp ja muutubki kupjaks mingi hetk."

Keegi võiks Vilde tänapäevasesse keelde kirjutada

Vilde teostest rääkides tõdes ta, et näiteks "Mäeküla piimamees" on väga hea struktuuri ja hea mõttega, aga keeleliselt tänapäeva inimesele raske lugeda. "Eriti noorele. Sa murrad hambad ära. Aga lugu on jube hea. See on nagu Lars von Trieri "Dogville" sada aastat tagasi Eesti võtmes."

Vadi sõnas, et on mõelnud, et kui mõnel kirjanikul endal häid ideid ei ole oma teksti kirjutamisel, siis võiks ta kirjutada Vilde tänapäevasesse keelde ümber.

"Mulle tundub, et see sobiks Vildele ka, sest Vilde ka kirjutas kogu aeg enda teoseid muudkui ümber." Samas märkis ta, et talle tundub, et Vilde kirjutas enda tekstid isegi halvemaks.

"Noorpõlve novellid on väga head ja loetavad praegugi. Aga need "Kogutud teosed" on ikkagi kuidagi rasked, kas või see "Mahtra sõda". Ta on hästi võimas, sünge, emotsionaalne, haarav raamat, aga kui vaadata ülesehitust, siis on ta väga hüplik ja selline lika-loka, mis on ka arusaadav, sest ta on kirjutanud seda joonealusena niimoodi peatükkide kaupa."

"Vahepeal tuleb seal mingisugune mõisaproua liin sisse, siis kellegi mälestused, mis on dokumentaalne tekst. Näha kohe, mis ajal ta on kirjutanud, mis moodi ta on kirjutatud," kirjeldas Vadi.

"Millest tekivad triibud?" esietendub Draamateatris laupäeval, 14. märtsil. "See lavastus on tegelikult selline unenäoline tagasivaade Vilde elule. See on umbes selline, et mees paneb oma eluõhtul silmad kinni ja siis hakkavad tulema mingisugused pildid. Erinevad pildid erinevatest hetkedest erinevate inimestega."

"Kuna Vilde oli kirjanik, siis tema elutuppa tulevad ka tema tegelased, tema kaasaegsed, kellega ta on suhelnud ning loomulikult palju tema naisi ka," lisas Vadi.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: