Sarah Särav ja Jelizaveta Hristokina. Kuidas üks kunstinäitus 1999. aasta suvel Eestit šokeeris ({{contentCtrl.commentsTotal}})

E. Ohlsoni tõlgendus
E. Ohlsoni tõlgendus "Püha õhtusöömaajast". Autor/allikas: Elisabeth Ohlson

2019/2020 aasta sügissemestril kirjutasid Tallinna Ülikooli ELU ehk erialasid lõimiva uuenduse erikursuse tudengid uurimuslikke artikleid 1990. aastate LGBT+ kogukondade ja seksuaalsusega seotud meediasündmuste kohta. Need artiklid ja taskuhäälingu saated ilmuvad igal kolmapäeval projekti blogis ning ERR kultuuriportaalis. Sel kolmapäeval avaldame Sarah Särav ja Jelizaveta Hristokina artikli "Kuidas kunstinäitus ,,Ecce Homo" 1999. aasta suvel Eesti rahvast šokeeris".

1999. aasta suvel eksponeeriti Pärnu Uue Kunsti Muuseumis iga-aastase näituse ,,Mees ja Naine" raames Elisabeth Ohlson Wallini pildiseeriat ,,Ecce Homo." Ohlsoni fotod põhjustasid poleemikat nii Eestis kui ka kaugemal. Nimelt oli skandaali ajend piltide sisu, kus seksuaalvähemuste hulka kuuluvad inimesed lavastasid tuntud piiblistseene. Nõnda leiame 12 kaasaegses võtmes jäädvustatud foto hulgast näiteks pildi, kus Jeesus Kristust on kujutatud geiparaadil vikerkaarelipu taustal ning foto, kus kontsakingades Jumala Poeg istub õhtusöögilauas koos 12 apostliks kehastunud transinimesega.

Autorist: Elisabeth Ohlson Wallin

Lähtudes Judith Butleri teoreetilisest mudelist, mis viitab soolisuse performatiivsusele ehk sellele, et inimesed väljendavad oma soolist kuuluvust nii kehaliselt kui ka näiteks riietumisstiili kaudu, on paljud kunstnikud loonud teoseid, mis jäädvustavad või seavad kahtluse alla peavoolu kujutelmad soolistest ja seksuaalsetest identiteetidest.[1] Sellegipoolest ei tähenda soo performatiivsus Butleri arvates mitte etendamist, vaid ajalooliselt kujunenud sotsiaalsete tähenduste ja normide järjepidevat kordamist kõnes ja tegevuses.[2] Ehkki harilikult ollakse Butleri mudelist vaimustuses, on tema mõttekäiku saatnud ka ulatuslik poleemika. Vaatamata sellele on osutunud kunstnikele teooria struktuur suureks inspiratsiooniks.

Elisabeth Ohlson Wallin sündis 1961. aasta kevadel Rootsis. 2019. aasta 1. jaanuari seisuga elab Eestis – ühes kõige usuleigemas riigis maailmas – 968 Elisabethi.[3] Kui paljud lapsele nime valivad vanemad ja lähikondlased aimavad, et Elisabethi nimi põlvneb just Luuka evangeeliumist ja et tegemist on Püha Ristija Johannese emaga? Kui mitmed meist teavad, et Püha Ristija Johannes on prohvet, kes kuus kuud enne Jeesust sündinuna kuulutas inimestele Kristuse tulemist ja valmistas ette Päästja vastuvõttu?

Elisabeth Ohlson on kunstnik, kes armastab. Armastades üheaegselt oma tüdruksõpra, inimesi ja Jumalat, peab ta oluliseks rõhutada, et Jumala armastus kuulub kõigile sõltumata soost, seksuaalsest orientatsioonist, majanduslikust heaolust ja hariduslikust taustast.[4] Ligimesearmastus ja Jumala armastus inimese vastu on olnud mitmete Elisabeth Ohlsoni seniste kunstitööde aines ja põhisõnum. Tihti on Ohlsoni mõtteväljendus põhjustanud aga ühiskonnas lahkhelisid, mis on osutunud mitmete avalike arutelude keskmeks.

Nõnda võis näiteks 2019. aasta detsembri alguses lugeda skandaale põhjustanud ja pärast pikki vaidlusi eemaldatud Ohlsoni LGBT+ temaatilisest altarist Malmö kirikus.[5] 20 aasta eest sai 38-aastane Elisabeth Ohlsonist aga provokatiivse fotonäituse loomise tõttu Norrköpingu kunstimuuseumist väljudes sõimuhüüete ja kivirahe märklaud.[6] Nimelt oli 1998. aastal valminud fotonäitus ,,Ecce Homo" (eesti k. ,,Ennäe inimest!"), mis kujutas stseene Uuest Testamendist, portreteerides seejuures Jeesust ühena ja ühes seksuaalvähemustega. Kõnealusest ekspositsioonist kujunes 1990. aastate lõpu üks frapantsemaid näitusi, mida jälgiti, mõõdeti ja kajastati meediakanalites üle maailma.

Näituse kutsumine Pärnusse ja esimene vastuvõtt

Vähesed aga teavad, et ,,Ecce Homo" keskne pilt – n-ö ekspositsiooni hing, süda ja altar ,,Püha õhtusöömaaeg" – kuulub Pärnu Uue Kunsti Muuseumi kogusse.[7] Ilmselt ei ole paljudele tuttav ka tõik, et Ohlsoni skandaale põhjustanud fotosari rippus 1999. aasta suvel Eestis muuseumikülastajate ees ja seda kõike tänu kunstniku sõnumist inspireeritud Pärnu Uue Kunsti Muuseumi eestvedajale ja kuraatorile Mark Soosaarele, kes kutsus Elisabeth Ohlsoni ja näituse ,,Ecce Homo" iga-aastase väljapaneku ,,Naine ja Mees" raames suvepealinna.[8]

,,Ja juuli teises pooles siis panime ta suurde saali üles. Neid kuupäevi ma täpselt ei mäleta, aga juuli teisest poolest augustini ta seal oli. Elisabeth tuli ise ka siia kohale," meenutas Mark Soosaar 2019. aasta detsembris 20 aastat tagasi toimunut, märkides seejuures kutset saatnud protesti kohalikul tasandil: ,,Aga enne asus asja vastu võitlema Pärnu praost Andres Põder, kes hiljem sai meie peapiiskopiks.[9](...) Jah, ja tema siis pöördus peaministri poole avaliku kirjaga mitte lubada sellist näitust Eestisse tuua. Kõik lehed kirjutasid sellest avaldusest ja muidugi peaminister ütles, et meil on kirik riigist lahutatud ja seda mida kirik teeb oma kirikutes, on kirikute asi ja mida mujal tehakse, see on juba kohalike asi. Umbes nii."

Vastuseisust hoolimata jõudis näitus suuremate mööndusteta Pärnusse ja 1999. aasta juulikuus võis Eesti Päevalehest pealkirja ,,Pärnu rabab homonäitusega" alt lugeda juba järgmist: ,,Täna avab Pärnu Uue Kunsti Muuseum rootslanna Elisabeth Ohlsoni fotonäituse "Ecce homo," mis kujutab stseene Kristuse elust gay'de, drag queen'ide ning aidsihaigete poolt etendatuna ning seksualiseerides Jeesust."[10] Esile toodud kirjeldus ja Soosaare märgitud tõsiasi, et tolleaegne Pärnu praost Andres Põder pidi näituse esitamise tõkestamiseks vajalikuks peaministri poole pöörduda, annavad meile aimu näitusele eelnenud vastukajast.[11] 

Peamiseks etteheiteks ja n-ö tüliõunaks paradiisiaias osutus väljapanekul esindatud fotode temaatika, kus pühakirja stseene lavastasid seksuaalvähemuste hulka kuuluvad inimesed. Tollal vähem kui kümne aasta eest iseseisvuse taastanud konservatiivne rahvusriik ei olnud oma lähiminevikulise paragrahv 118[12] ja verivärske, kuid traditsioone pühana hoidva rahvusromantilise kuue tõttu tõenäoliselt valmis säärast teemapüstitust vastu võtma.[13] Kui võtta võrdluseks ,,Ecce Homo" audients Serbias[14] ja Rootsis ning ühtlasi tõik, et Soomes ei lubatud ekspositsiooni üldse üles panna,[15] märkame, et väljapaneku esitamisele eelnenud negatiivse vastukaja puhul Eestis polnud midagi ainukordset. Kuidas hindasid näitust aga ekspositsiooni külastanud kunstihuvilised?

Ülevaade Pärnu näitusest 

Väljapanekut ,,Ecce Homo" soovis väisata oodatust enam soovijaid. Nimelt ihkasid meedias palju kajastatud ekspositsiooni vaatama tulla nõnda rohkelt inimesi, et külastajaid otsustati kunstisaali lubada viiekaupa: ,,Palju rahvast oli ja isegi viie inimese kaupa oli raske. Soojal päeval ulatus järjekord uksest välja," meenutab näituse kuraator Mark Soosaar ekspositsiooni avamisele järgnenud laialdast huvi.[16]

Tähelepanuväärse külastajate hulga üks tõuge ja põhjus, miks väljapaneku külalisteraamatust võime lugeda mitmete kaugemalt näituse tarvis Pärnusse reisinud inimeste sissekirjutusi, on ilmselt ka asjaolu, et Uue Kunsti Muuseumi võõrustatud näitus erines Rootsis ja mujal toimunust mitme olulise nüansi poolest. Näiteks seadis kuraator Mark Soosaar pildiseeria keskse teose ,,Püha õhtusöömaaja" 250-ruutmeetrise näitusesaali tsentrisse ja paigutas pildi ette sakramentidega kaetud laua.[17] Nõnda said külastajad trans- või drag-apostlite vaatamise ees, kõrval või järel mekkida punast veini kui Kristuse verd ja haugata saia kui Kristuse ihu. Vastavalt Elisabethi soovile saatis näitust missa pühalik kõla.

Matteuse evangeelium 26:26 – 28

E. Ohlsoni "Matteuse evangeelium 26:26-28" (vasakul) ja Leonardo da Vinci "Püha õhtusöömaaeg". 

,,Ecce Homo" keskseks pildiks kujunes foto pealiskirjaga ,,Püha õhtusöömaaeg." Olles inspireeritud suurmeistri Leonardo da Vinci samanimelisest teosest, on keeruline mitte tähele panna apostleid kujutavaid drag queen'e või transinimesi ja pildi tsentris asetsevat kontsakingi kandvat Jumala Poega. Kes kannab pildil Juuda rolli ja mis osa kannab õhtusöögilt lahkuv bokser, jääb küsimuseks nii meile kui ka kuraatorile.

Johannese evangeelium 19:26

E. Ohlsoni "Johannese evangeelium 19:26" (vasakul) ja Michelangelo "Pieta". 

Teine substantsiaalne teos ,,Ecce Homo" näitusel, mille mõju, paratamatu dramatism ja tõsidus kandub kaugemale näitusesaalist ja kogukonna võrdsuse temaatikast, on foto aidsihaigest pojast ja tema elutut ihu käte vahel hoidvast haiglasinelis emast. Pildil kehastatud punapäise naise käe asetuse, Neitsi Maarjat sümboliseeriva sinise värvi ja lapse käte vahele paigutamisega ühele fotole toob Elisabeth Ohlson taas esile motiivi Pühakirjast. Märkame, et Neitsi Maarja süles olev elutu keha kuulub Jeesusele, kes suri inimeste pattude lunastamiseks. Ka ema ja poja motiiv on sellel pildil tähenduslik, peegeldudes Elisabethi foto tarbeks väljavalitud tsitaadis Piiblist: "Naine, vaata, see on su Poeg!"[18]

Aidsi omistamine LGBT+ kogukonnaliikmetele oli 1990. aastatel laialt levinud.[19] Juba 1980. aastate alguses hakati aidsi nii meedias kui ka ühiskonnas nimetama ,,gei vähiks," kuivõrd see tundus mõjutavat peaasjalikult mehi, kes astusid seksuaalvahekorda meestega.[20] Tänaseks on aga juba mõistagi tõestatud, et risk aidsi nakatuda on kõigil inimestel olenemata nende seksuaalsest orientatsioonist.

,,Ecce Homo" – sallivuse proov Eesti publikule

Ehkki näituse vastuvõtt oli mitmetes riikides laitev, oli Pärnus pildiseeria ülespanekule järgnenud reaktsioon – jättes siinkohal kõrvale Andres Põderi pöördumise peaministri poole – võrdlemisi positiivne. Viimast kinnitab näiteks Uue Kunsti Muuseumi arhiivis hoiul olev külalisteraamat ja Mark Soosaare kommentaar 1999. aastal toimunule.

Kuigi enamjaolt oli tagasiside külalisteraamatus jaatav ja kohati koguni tunnustav, leidus ka negatiivse või suisa ründava varjundiga pöördumisi. Nõnda leiame kõrvuti asetsemas üksteisest kardinaalselt erinevad arvamused, millest mõned kõlavad järgmiselt: ,,Kas keegi veel peale Mark S.-e  Eesti rahvast harib?" ja ,,Suurepärane! Kui Jumal on armastus, siis pole meil õigus kedagi hukka mõista. Suur tänu, härra Mark!" ning ,,Suur häbi Eesti rahvale! Minu Jeesuse taaskehastus on Lydia Koidula. Maa peal ei tohi olla ühtegi Homo ega naisearmastajat. Sellega tuleb suur kannatus rahvale (..)" ja ,,Vaimsete puuetega indiviidide nägemus!!!"[21]

Kokkuvõtvaid mõtteid näitusest

1999. aasta viimasel augustikuu päeval näidati Eesti Televisioonis Mark Soosaare juhitud saadet ,,Kunstiruum," kus pühendati kümmekond sisukat minutit samal suvel Pärnu Uue Kunsti Muuseumis toimunud näitusele ,,Ecce Homo."[22] Saates intervjueeris fotonäituse kuraator Mark Soosaar väljapaneku autorit Elisabeth Ohlsonit, kes kõneles televaatajatele Pärnu mererannas jalutades sellest, kui oluline on luua pilt Jumalast koos seksuaalvähemustega, kuivõrd ka Jeesus näitas end piibliloos inimestega väljaspool ühiskonda. Seejuures nentis Ohlson, et ,,Ecce Homo" sarja kuuluvad fotod pole geidest, vaid elust üldisemalt.

Mark Soosaar võttis näituse ,,Ecce Homo" eesmärgi ja mõtte selle taga kokku aga nõnda: 

Keskmine Eesti inimene, eriti noorem põlvkond, ei tea pühakirjast peaaegu mitte midagi. Piiblist ja Uuest Testamendist teatakse, aga mis on evangeelium, Johannes, Matteus jne – sellest ei teata mitte sittagi. Uues Testamendis on tegelikult Kristuse lugu kirjeldatud erinevate silmade kaudu, rääkimata sellest, et kes oli Elisabeth. Sajast inimesest viis parimal juhul teavad, et siis kas või selle näituse kaudu tekitada inimestes arusaam, mis see pühakiri on.[23]

LGBT+ uuringud on tihedalt seotud poliitilise aktivismiga. Kunstniku identiteeti – sealhulgas, aga mitte üksnes limiteeritud seksuaalse orientatsiooniga – tuleks vaadelda ühiskonna kontekstis.[24] Antud juhul näeme, kuidas Elisabeth Ohlsoni eesmärk oli ,,Ecce Homo" pildiseeria vahendusel, kus avaldub kontrast seksuaalvähemuste olemasolu ja patriarhaalse kristluse vahel, šokeerida ja raputada inimesi ning ümber lükata seeläbi levinud väärarusaamad ja stereotüübid.

Kokkuvõtteks võib sõnada, et ,,Ecce Homo" puhul oli tegemist mitmetahulise kunstinäitusega. Ehkki käsitlevate teemade ja probleemküsimuste ring võib esmapilgul tunduda lai või koguni laialivalguv, võiks ometi ekspositsiooni tuuma ja keskse ühendava sõnumina märkida armastuse, sallivuse ja moraalse ning eetilise iva istutamist ühiskonnas. Selles, et kunst kuulub kõigile, ei kahtle keegi. Laskem aga kunstil end ka harida.

 ***

Viited

[1] Judith Butler. Gender Trouble. New York: Routledge, 1999; Anne D'Alleva. Methods and Theories of Art History. London: Laurence King Publishing 2005, lk 71.
[2] Linda Kaljundi. Performatiivne pööre. Keel ja Kirjandus 2008, 8/9, 628-640, lk 634.
[3] Eesnime "Elisabeth" statistika. Eesti Statistika (1. jaanuar 2019). https://www.stat.ee/public/apps/nimed/
[4] ERR arhiiv, Kunstiruum: Näitus ,,Ecce Homo" (31. august 1999), min. 06.25-09.47.

http://arhiiv.err.ee/guid/201005112345546010010002081001517C41A040000005020B00000D0F064682
[5] Vt nt Sophie Tanno. Gay altarpiece showing two Adams and two Eves and a transgender woman dressed as a serpent will be removed from Swedish church - in case it is offensive to transsexuals. Daily Mail, 12. detsember 2019. https://www.dailymail.co.uk/news/article-7784319/Gay-altarpiece-showing-two-Adams-two-Eves-removed-Swedish-church.html; Gay Altarpiece of originaal sin makes waves in Sweden. France 24, 11. detsember 2019. https://www.france24.com/en/20191211-gay-altarpiece-of-original-sin-makes-waves-in-sweden
[6] Vt nt. Jesus-gays exhibit prompts stoning. The News Journal, 15. märts 1999; Artist stoned over photos of Jesus with homosexuals. The Associated Press, 1999.
[7] Anu Jürisson. Eriline kogu – klassikast naistekingades Kristuseni. Pärnu Postimees, nr. 64, 4. aprill 2018. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=parnupostimees20180404.2.10.1
[8] Teksti autorite läbi viidud intervjuu näituse kuraatori Mark Soosaarega 4. detsembril 2019 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis. Edaspidi – intervjuu M. Soosaarega.
[9] Andres põder oli Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop 2004-2014.
[10] Piret Tali. Pärnu rabab homonäitusega. Eesti Päevaleht, 16. juuli 1999. https://epl.delfi.ee/kultuur/parnu-rabab-homonaitusega?id=50774710
[11] Anu Saare. Kirikuõpetaja sekkus aktinäitusesse "Mees ja Naine." Eesti Päevaleht, 11. juuni 1999. https://epl.delfi.ee/eesti/kirikuopetaja-sekkus-aktinaitusse-mees-ja-naine?id=50773605; Ragne Jõerand. Kunstiskandaal sai valestardi, Õhtuleht, 15. juuni 1999. https://www.ohtuleht.ee/77817/kunstiskandaal-sai-valestardi
[12] Eesti NSVs oli Kriminaalkoodeksi paragrahvi 118 alusel meestevaheline homoseksuaalsus liigitatud isikuvastaste kuritegude hulka.
[13] Piret Peiker. Estonian Nationalism through the Postcolonial Lens. Journal of Baltic Studies 2016, 1−20, lk 8-9.
[14] Mimi Fronczak Rogers. Region: Photo show sparks religious uproar in Serbian capital. The Prague Post, 17. Oktoober 2012. https://web.archive.org/web/20121025101252/http://www.praguepost.com/news/14559-region-photo-show-sparks-religious-uproar-in-serbian-capital.html; Diane Anderson-Minshall. Transgender Jesus and LGBT Apostles Enrage Serbians. The Advocate, 4. oktoober 2012. https://www.advocate.com/arts-entertainment/art/2012/10/04/transgender-jesus-and-lgbt-apostles-enrage-serbians#article-content
[15] Mari Sobolev. Iga neljas gei saab tappa, (intervjuu E. Ohlsoniga). Õhtuleht, 26. august 1999. https://www.ohtuleht.ee/61596/iga-neljas-gei-saab-tappa
[16] Intervjuu M. Soosaarega.
[17] Intervjuu M. Soosaarega
[18] Uus Testament, Johannese evangeelium 19:26.
[19] Vt nt. Priit Hõbemägi. A nagu AIDS. Noorus 1/1998, lk 5-7. https://www.etera.ee/zoom/26831/view?page=6&p=separate&search=priit%20hõbemägi%20AND%20aids&tool=search&view=1609,1039,1045,516; Alexander J. Martos, Patrick A. Wilson, Ilan H. Meyer. Lesbian, gay, bisexual, and transgender (LGBT) health services in the United States: Origins, evolution, and contemporary landscape. PLOS ONE, 12 (7), juuli 2017. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0180544.
[20] Vt nt. Public Health: Health Guides. HIV and AIDS: An origin story. https://www.publichealth.org/public-awareness/hiv-aids/origin-story/; 9 ways HIV/AIDS has changed over the past 30 years. Global Citizen, 1. detsember 2014. https://www.globalcitizen.org/en/content/9-ways-hivaids-has-changed-over-the-past-30-years/?fbclid=IwAR3wweiRCEVk4-ZWlv4Imo50qO1ZkMZ3IsU1dSFH62gwaEIGpmqwtB8o5MU; Mariliis Mõttus. HIV ja diskrimineerimine käivad käsikäes. Müürileht, 18. veebruar 2019. https://www.muurileht.ee/hiv-ja-diskrimineerimine-kaivad kasikaes/?fbclid=IwAR2kh3U4ijEWrbGpxyUFml10yuV9C2I9j2KGIj4lp_TmnR_UgAjhu3VfiOQ
[21] Väljavõtted Pärnu Uue Kunsti Muuseumi külalisteraamatust 1999. aasta suvest. Tsitaadid muutmata kuju.
[22] ERR arhiiv, Kunstiruum: Näitus ,,Ecce Homo" (31. august 1999), min. 06.25-09.47. http://arhiiv.err.ee/guid/201005112345546010010002081001517C41A040000005020B00000D0F064682
[23] Intervjuu M. Soosaarega.
[24] D'Alleva. Methods and Theories of Art History, lk 73.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: