Neil Gaiman

"Ameerika jumalad"

Inglise keeles 2001 ("American Gods")

eesti keeles 2003, tõlkinud Tiina Randus

642 lk

Ragnarökiks valmistumine kaasaegses USAs

Pärast Terry Pratchetti surma on Neil Gaimanist saanud fantaasiažanri tunnustatuim briti autor. Kuna mehed olid sõbrad, siis võib selles näha teatud järjepidevust, kuigi Gaimani looming on kindlasti mõnevõrra tumedama varjundiga. Gaimani nimi on mugandus Chaimanist, mis märgib perekonna poola-juudi päritolu, kuid hoopis veidram on fakt, et kirjaniku vanemad olid tugevalt seotud saientoloogiaga – ta ise end siiski sellega pole sidunud.

Pärast õpinguid peenemates erakoolides tegeles Gaiman ajakirjandusega ning 1984. aastal ilmus tema esimene raamat, mis polnud romaan, ulmekas ega koomiks, vaid hoopis ansamblist Duran Duran. Gaimanilt hakati rohkem tellima erinevaid intervjuusid ning nii kohtus ta 1985 esimest korda kohaliku energeetikaameti pressiesindaja Terry Pratchettiga, kes oli hiljuti alustanud "Kettamaailma" sarja. Meestel oli sarnane naljasoon ning nad jäid suhtlema. Umbes samal ajal tekkis Gaimanil suurem huvi koomiksimaailma vastu ning ta tutvus selle teema legendi Alan Moore´iga, kes andis talle praktilisi näpunäiteid graafiliste romaanide teksti kirjutamiseks.

Gaimani läbimurre saabus aastatel 1989–1990, kui ilmuma hakkas koomiksiromaan "Sandman" ning välja tuli tema esimene romaan, Terry Pratchettiga kahasse kirjutatud "Head ended". Mõlemas on olemas kõik elemendid, mis iseloomustavad kogu Gaimani loomingut: mütoloogia ja fantaasiakirjanduse segamine, nähtuste või jõudude personifitseerimine ja ka natuke britilikku huumorit. Kuigi "Head ended" on sündinud Gaimani idee baasil, on selle lahti kirjutanud peamiselt Pratchett, sest Gaiman oli ise hõivatud "Sandmaniga", ilmselt see seletabki tavapärasest Gaimanist koomilisemat sisu. Üheksakümnendate algul kolis Gaiman tollase abikaasa juurde Wisconsinisse ning sellest ajast saati on ta elanud USAs. Gaimanist on saanud fantaasiakirjanduse ja koomiksimaailma üks tuntumaid nimesid ning pole siis imestada, kui ta on iseendana üles astunud "Simpsonites" ja kaasa löönud erinevates prominendiprojektides.

Neil Gaiman on võitnud pika rea kirjanduspreemiaid ning üks auhinnatumaid teoseid on 2001 ilmunud "Ameerika jumalad", mis pälvis mh nii Hugo kui Nebula preemia. Mahukas raamatus on mütoloogiliste tegelaste maailma segatud ameerikaliku road-movie õhustikuga. Raamat meeldib rohkem neile, kes peavad lugu mütoloogiliste sugemetega fantaasiakirjandusest, kindlasti pole siin huumorit sama palju kui juba mainitud "Heades ennetes". Vanglast vabanenud kurjategija Shadow matab oma naise ning sattub tööle salapärase härra Wednesday heaks, kelle nimi osutab tema tegelikule olemusele – uuestisündinud Odinile. Küdemas on vanade jumaluste ning moodsa aja tehnoloogiliste jumalate vastasseis ning see pakub Gaimanile ohtralt võimalusi jutustada ümber vanu müüte ja vaadata neile kaasaegse elu perspektiivist.

Raamatu põhjal on valminud samanimeline telesari, mille kahest hooajast esimene pälvis palju kiitust.

Riad Sattouf

"Tuleviku araablane"

Prantsuse keeles 2014 – ... ("L´Arabe du futur")

Eesti keeles pole veel ilmunud.

768 lk

Koomiline vaade prantsuse-araabia perekonna heitlustele

Kui peaks valima kõige mõjuvõimsama ja värskema nähtuse viimaste aastate prantsuse kirjanduses, siis on üks tugevamaid kandidaate Riad Sattoufi raamatusari "Tuleviku araablane". Tegu on autobiograafilise koomiksiromaanide sarjaga, mis räägib 1970-80ndatel toimuva liibüa-prantsuse segaperekonna loo. See lugu ei ole lihtsalt ühest perekonnast, vaid tegu on äärmiselt tugeva poliitilise laenguga kirjeldusega, mis tõuseb vastuoluliseks üldistuseks Prantsusmaa ja Lähis-Ida poliitikast, sisserändajate identideedist, eelarvamustest ja nende ümberlükkamisest ning kinnitamisest. "Tuleviku araablast" loevad ka need, kes muidu graafilisi romaane üldse ei loe ning kummalisel kombel tõstavad seda esile täiesti vastandlikud poliitilised jõud.

Riad Sattouf sündis 1978. aastal Pariisis prantslasest ema ning süürlasest isa lapsena. Järgnevad aastad jõudis ta vanematega elada Prantsusmaal, Liibüas ja Süürias, kuni jõudis tagasi Prantsusmaale. Hiljem õppis Sattouf animatsiooni ning on tegelenud nii karikatuuride (mh kurikuulsas ajakirjas Charlie Hebdo) kui graafiliste romaanidega, millest suure tuntuse tõi "Tuleviku araablane", praeguseks neljanda raamatuni jõudnud sari.

"Tuleviku araablane" vaatleb autori perekonna lugu vanemate tutvumisest kuni 1980ndate aastateni. Raamatusarja trump on hämmastavalt jõuliste detailide ja lugude leidmine, mis tõstavad perekondliku kogemuse isiklikult pinnalt kõrgemale. Kuigi pereisa on valgustatud araablane, kes soovib oma kodumaad järele aidata ja arendada, peitub temas tumedam pool ja pisut tõusiklik eneseuhkus, mis ei luba vigu tunnistada. Ebaõnnestumisi ja vintsutusi jätkub. Kuna pere korduvalt kolib, on eri riikides toimuv tegevus kujutatud erinevas värvigammas, Prantsusmaal siniseis toones, Liibüas kollasena ja Süürias punasena. Isas korraga esindatud imetlus ja allasurutud viha läänemaailma vastu lõppeb sellega, et perekond kolib tema akadeemilise töö järel Liibüasse ja Süüriasse, mõnede põigetega tagasi Prantsusmaale. Kirjeldused sealsest igapäevasest totalitaarsest elust on meie nõukogude kogemusega sarnased, aga kordades jaburamad. Näiteks saab teada, et kuna teatud elamispinnad olid kuulutatud ühisomandiks, siis ukse väljudes lukustamata jättes võisid naastes avastada, et vahepeal oli sisse kolinud uus perekond.

Eriti jääb meelde ka Sattoufi võime humoorikalt kirjeldada jõhkraid lugusid koolis õppimisest, kus lastesse süsteemaatiliselt viha süstiti, õpetaja lapsi halastamatult peksis ja lapsed omavahel juutide tapmist mängivad, või lood vanemate konfliktidest soorollide baasil, mis ulatuvad meie ettekujutusest märksa kaugemale.

"Tuleviku araablane" ei ole ühegi poliitilise jõu manifest, see on isiklik lugu, mis kirjeldab rohujuuretasandil, kui keeruline on kultuuride konflikt eri ühiskondades. Kahtlustan et "Tuleviku araablane" ei pruugi eesti keeles kunagi ilmuda, ent kindlasti võiks seda lugeda igaüks, kellele pakub huvi Lähis-Ida ja Prantsusmaa araablaste temaatika – see on praktika, mitte teooria.