Mis on sind praeguses olukorras kõige rohkem üllatanud? Mida oled avastanud?

Võin vabalt öelda, et viimased kümme aastat on mu elu olnud nii kiire, et pole olnud eriti võimalust toimuvaga kaasas käia. Pidevalt on tähtajad ukse ees, olen välja andnud mitu rahvusvahelist plaati, olnud pikkadel tuuridel ja lõputuna tunduvatel reisidel ning kõige selle juures on minust saanud kuidagi märkamatult kahe teismelise poja ema. Nüüd, kui aeg terves maailmas on peatunud – siinkohal meenub, kuidas Ivo Linna laulis, et aeg ei peatu, aga ometi oleme näinud, et täna on see võimalik –, siis saan aru kui palju olen jõudnud selle aja jooksul teha ja kogeda. Toimunu keerises ei tajunud ma seda absoluutselt, järjest tundus, et peaks tegema veel rohkem ja asju üha suuremalt ette võtma. Ma ei jõudnud kunagi eelmist projekti endast läbi lasta, kui juba olin haaratud järgmisesse, mis toimus jälle uues riigis ja uute inimestega. Saan aru, et oleksin pidanud varuma aega asjade sulatamiseks, tundmuste läbitunnetamiseks, kahjuks sellist aega ühegi projekti juurde ei arvestata ja kõik kulgeb ikka selles rütmis, milles kulgeb. Usun, et meil saab olema maailm enne ja pärast koroonakriisi ja selles uues maailmas on inimesed palju teadlikumad, et oma tervise ning heaolu eest hoolt kanda.

Naisartistile on pereelu väga suur väljakutse ja pole mingi saladus, et paljud ei jõuagi karjääri kõrvalt pere loomiseni, tuleb teha omad valikud. Eriolukord on mulle järjekordselt meelde tuletanud, et ma pean leidma parema tasakaalu pere- ja tööelu vahel ning õnneks on mul selleks veel mõned aastad aega, enne kui lapsed täiskasvanuks saavad. 

Mind ongi kõige rohkem üllatanud seni tehtud töö intensiivsus ja rohkus. Pärast pea kaht kuud paikset ja rahulikus rütmis kulgevat elu näen senitehtut hoopis teistmoodi ning mõistan, miks olen teinud osad valikud just sellised nagu olen teinud. Sellist tunnet pole, et midagi kahetseksin, pigem on tänulikkuse tunne, et oskan tulevikus oma aega ja energiat paremini ning enda jaoks kasulikumalt planeerida.

Kuidas eriolukorda ära kasutad? Kas ja mida uut õpid?

Olen aastaid soovinud noodistada oma viimaste plaatide lugusid, teha sooloseadeid akordionile, just meloodiabassidega akordionile. Seda pilli mängitakse eelkõige klassikalises võtmes ning kuna meloodiabassidega akordion on suhteliselt noor instrument, siis ei ole sellele pillile kirjutatud muusikat just varnast võtta. Minult on viimasel ajal mitmeid kordi noote küsitud ja olen pidevalt lubanud, et varsti ilmub noodiraamat. Selleni jõudmiseni pole seni rohkete esinemiste ja tuuride kõrvalt aega jäänud. Nüüd kasutan aega, et oma muusika avaldamiseks kirja panna. Samuti tegelen uue muusika kirjutamisega. See on minu jaoks süvenemist vajav protsess ning avalike esinemiste kõrvalt on seda aega keeruline leida. 

Osalen ka mitmetel läbi interneti toimuvatel kursustel, mis keskenduvad just heliloomingule, aga ka erinevate looduse ning igapäevahelide ülesvõtmisele ning kasutamisele. Eriolukord on tekitanud uued väga head võimalused osaleda tuntud muusikute ja heliloojate õpitubades ning võimaluse saada nendega lähem kontakt kui varem. 

Räägime igatsusest – mida kõige enam hetkel igatsed?

Nii veider, kui see ka ei tunduks, siis igatsen, et see rahulik enesesse vaatamise ja perega koos elamise ja töötamise aeg ei lõppeks veel nii kähku. Argipäev on palju rahulikum, kui ei pea pidevalt asju pakkima või pere ajagraafiku eest hoolitsema. Saab süüa seda, mida soovid ning teha sporti ja liikuda nii nagu soovid, põhimõtteliselt ka nii palju nagu soovid. Töögraafikut saab samuti vastavalt soovidele nihutada. Sellist aega ma ei mäletagi varasemast elust. Hindan väga seda tekkinud kontakti iseendaga ning rahunenud närvisüsteemi. Ma ei mäletagi viimati, millal oleksin nii hästi maganud kui eriolukorra ajal. Saan väga hästi aru, miks suured loojad on avalikkuse eest tagasi tõmbunud ning miks igasugune loomine introvertset ellusuhtumist nõuab. Tänapäeval on erinevat suhtlemist väga palju, nii digitaalset kui ka näost näkku, pead olema massiivses infotulvas nähtav. Äkitsi on aga terve maailm pausil ning loojad-kunstnikud-loovinimesed on saanud nagu kingitud residentuuri oma loominguga tegelemiseks. Igatsen küll elavaid kontserte, publikuga kohtumisi, aga raske on mitte igatseda selle loomingulise aja jätkumist. Usun, et paljud korraldavad oma elu peale pandeemia lõppemist ümber, sest vanasse oravarattasse tagasiminekut ei igatse ilmselt keegi.

Kas sul on jagada häid ajaviitesoovitusi praeguseks, mis sind ennast inspireerivad?

Kui hommikul silmad lahti teen, siis janunen suisa uue päeva järele. Mõtteid, mida teha on rohkem kui tunde ühes ööpäevas. 

Lugemine on kindlasti üks tegevus, mida soojalt soovitan. Nii vanade lemmikute kui ka uute teemade avastamine pakub inspireerivat ajaveetmist. Kuna mulle endale meeldib teha käsitööd ja aias toimetada, siis soovitan kindlasti neid tegevusi. Kevad on parim aeg uute taimede ja seemnetega katsetamiseks. Looduse ja lindude-loomade jälgimine on minu jaoks samuti inspireeriv. Olen tabanud ennast vaatlemast mitmete minu jaoks uudsete linnuliikide toimetamisi aias. Metsas jalutades märkan tihti rebase liikumise ja tegemiste jälgi. Rebased on ka linnalähedastes metsades aktiivsed, et selleks ei pea isegi kaugele maale sõitma, et nende jälgi leida. 

Olen enda jaoks avastanud mitmeid uusi artiste ja nende muusikat. Mõnus on lihtsalt niisama muusikat kuulata, süveneda uutesse helidesse ja lasta ennast neist inspireerida. Liikumine, nii rahulikud jalutuskäigud, meeliavav jooga, kui ka higine jõutrenn on alati mu lemmikud. Mida mitmekesisemad kehalised tegevused, seda inspireerivam see minu jaoks on. Ja loomulikult mediteerimine igas asendis ja erinevatel kellaaegadel. Soovitan kindlasti proovida ja alustada kas või paarist minutist ning proovida seda aega pikendada vastavalt võimalustele ja soovidele. 

Mitmed maailmakuulsad teatrid on avanud oma etenduste arhiivid tasuta vaatamiseks, mind inspireerib eelkõige Londonis asuv Shakespeare's Globe'i teater oma ajalooliste etendustega. Läbi interneti ei ole kogetud elamused küll nii värvikad ja mitmetahulised kui päriselus, aga tore on rännata läbi kultuuri erinevates maailma nurkades ja saada osa heal tasemel kultuurilistest naudingutest. Usun, et ka kohalike, enda kodu ümber tegutsevate restoranide, käsitööliste ning muude omanäolisi kaupu pakkuvate väikeettevõtjate toodanguga tutvumine on samuti inspireeriv. Eriolukord ei pea olema piinav ootus, vaid võimalus läheneda elule uutmoodi, avada uusi uksi ning leida elus põnevaid väljakutseid.