21. sajandi 50 olulist romaani. Eleanor Catton ja Dmitri Gluhhovski ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Dmitri Gluhhovski
Dmitri Gluhhovski Autor/allikas: A.Savin/Wikimedia Commons

Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter võtab kolmapäeviti kultuuriportaalis kokku esimese kahe kümnendi parima ilukirjanduse, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.

Eleanor Catton

"Tuletoojad"

Inglise keeles 2013 ("The Luminaries")

eesti keeles pole veel ilmunud

848 lk

 

Astraal-mõistatuslikud sündmused kullapalavikus Uus-Meremaal.

 

Uus-Meremaad käsitletakse maailma kirjanduskaardil tihti koos Austraaliaga, millel ilmselgelt on peamiselt logistilised põhjused. Uus-Meremaa on kultuurivaldkonnist maailmatasemel enim esindatud filminduses ja pisut vähem ka muusikas. Tegu on küll võrdlemisi väikse riigiga, aga ei saa unustada, et ingliskeelsesse kultuuriruumi kuulumine peaks loomingu levitamisel andma päris tuntava eelise. Uus-Meremaa rahvaarv (pisut alla viie miljoni) sarnaneb Iirimaaga, mis on pakkunud maailmale sama ohtralt tuntud kirjanikke kui Uus-Meremaa filmitegijaid.

Uus-Meremaa kirjanduses ei ole sama tuntud autoreid kaugeltki nii palju, kuid siiski võiks mainida vanemast ajast üsna palju tõlgitud ja ka eesti keelde jõudnud Ngaio Marshi (inspektor Roderick Alleyni krimiromaanid) ning Keri Hulme´i, kelle vägivaldne perelugu " The Bone People" võitis 1984 Bookeri preemia. Kurioosumitest tõuseb esile mitmekülgne kirjanik Janet Frame, kelle loomingust rohkem teavad paljud hoopis lugu, et tema esimene lühijuttude kogumik pälvis kirjanduspreemia vaid mõned päeva enne planeeritud lobotoomiat, mis seepeale tühistati.

Sellise tausta pealt on 21. sajandi tuntuimaks Uus-Meremaa kirjanikuks tõusnud Eleanor Catton, kelle 2013. aastal ilmunud romaan "Tuletoojad" pälvis Man Bookeri preemia ja tegi temast 28-aastaselt ühtlasi auhinna noorima laureaadi. Catton on sündinud tegelikult Kanadas, kus õppis tollal tema uus-meremaalasest isa, kuid kolis enne lapse kooliminekut kodumaale tagasi. Eleanor Catton õppis ülikoolis filoloogiat ja loovkirjutamist ning avaldas 2008. aastal debüütromaani õpetaja ja õpilase vahelisest suhtest. Kuulsuse toonud "Tuletoojad" (selle pealkirja "Luminaries" võiks ilmselt tõlkida ka kui "Suurkujud", "Eestvedajad", "Asjassepühendatud" vms) on ajalooline müsteerium, mille enam kui 800-leheküljeline maht on ilmselt ehmatanud nii mõndagi potentsiaalselt lugejat, see on pisut vanamoodsa keelekasutuse ja muljetavaldava struktuuriga lugemine.

Raamatu tegevuspaik on Lõunasaare lääneranniku väikelinn Hokitika, mis praegu on üsna kõrvaline paik, kuid 1860ndatel oli üks riigi elavamaid asundusi sealse kullapalaviku tõttu. Raamatu algul saabub Hokitikasse kulla järele inglane Walter Moody. Ööbimiskohta otsides satub ta kõrtsi, kuhu on kogunenud tosinkond tähtsat kohalikku, kes parajasti arutavad linnakese hiljutiste salapäraste sündmuste üle: kohalik rikkur on kadunud, üks prostituut on end tapnud ja surnud joodiku majast leiti hulk kulda. Edasise tegevuse käigus selgub kõigi asjaosaliste taust ja vähemalt osa nende motiividest ning nende isikud on seotud erinevate sodiaagimärkide või taevakehadega ning tegevus järgib rütmilt taevakehade liikumist, lisaks kohalike mõistatuslike sündmuste lahtiharutamine piirkonna ajaloo kirjeldamisega. Raamatu põhjal valmis tänavu kevadel oodatud kuueosaline lühisari, mille levik on pandeemia tõttu takerdunud.

Eleanor Catton on vahepealsetel aastatel tekitanud Uus-Meremaal üksjagu poleemikat, sest on kritiseerinud kodumaa valitsuse liigset neoliberaalsust ning omakorda saanud üksjagu kommentaare, et kui talle see ei meeldi, siis ta võiks kõik ohtrad riiklikud toetused tagasi maksta. Tema järgmine romaan, psühholoogiline põnevik "Birnam Wood" on juba aastaid olnud välja kuulutatud, kuid ilmselt erinevate muude ettevõtmiste tõttu pidevalt edasi lükatud. Viimati kirjutas Catton stsenaariumi Jane Austeni romaani "Emma" alusel sündinud samanimelisele filmile, mis jõudis kinodesse veebruaris. 

 

Dmitri Gluhhovski

"Metro 2033"

Vene keeles 2005 ("Метро 2033")

eesti keeles 2014, tõlkinud Ülar Lauk

510 lk

Tuumasõja järgne maailm Moskva metroos

 

Kui kõige populaarsemaks uue sajandi vene kultuurifrantsiisiks võiks ehk pidada enam kui sajas riigis ekraanile jõudnud multikat "Maša ja karu", siis kirjanduses leidub sama kandepinnaga näiteid vähem, mis suudaks murda ka mänguasjapoe riiulile või jäähalli. Ilmselt võimsaim nähtus on Dmitri Gluhhovski ulmeromaan "Metro 2033", mis tõlgitud umbes neljakümnesse keelde, kasvanud eraldi sarjaks ja mängudeks ning tekitanud autorist sõltumatu fännikirjanduse laine.

Dmitri Gluhhovski (sündinud 1979) pärineb Moskva intelligendiperest, üks vanaisa oli huumoriajakirja Krokodil karikaturist ja isa tegeles muuhulgas serbia luule tõlkimisega. Gluhhovski õppis prantsuse keele kallakuga koolis, lõpetas Jeruusalemma Ülikooli ning asus tööle ajakirjanikuna, kus jõudis olla ka Euronewsi ning Russia Today palgal ning sõitis ringi Putinit saatva pressikorpusega, korra tegi ta koguni otsereportaaži põhjapooluselt.

Raamatu "Metro 2033" idee olevat Gluhhovski saanud juba kooli ajal ning esimesed tekstid kirjutas keskkoolis. Aastal 2002 pakkus Gluhhovski käsikirja mitmetele kirjastustele, kes kõik ära ütlesid ja nii avaldas ta kogu raamatu teksti hoopis internetis. Tekst hakkas tasapisi fänne leidma ning kui see lõpuks ilmus 2005 ka raamatuna, müüs 100 000 eksemplari suurune esimene tiraaž (mis Venemaal on märksa haruldasem kui võiks ehk riigi suurust arvestades arvata) lõpuni kolme kuuga. Edasine on juba märkimisväärne ükskõik millise riigi kontekstis ning "Metro 2033" on kasvanud raamatu asemel täiemõõtmeliseks frantsiisiks igasuguste edasiarendustoodetega, millest paljudel pole Gluhhovskiga enam mingit seost.

"Metro 2033" on postapokalüptiline ulmeromaan, mis kirjeldab peategelase Artjomi läbi tuumasõjajärgset maailma. 2013. aastal toimunud tuumasõja tagajärjel on Moskva inimesed varjunud linna suure metroosüsteemi lõpututesse käikudesse, kus on aastaks 2033 tekkinud düstoopiline ühiskond. Metroosüsteemi erinevate jaamade ümber koonduvad erineva iseloomuga rühmitused, mõned neist demokraatlikumad ja rahumeelsemad, teised võimu ja tulu teenimisele suunatud või hoopis kommunistlikud ja fašistlikud. Loomulikult erinevad rühmitused ka sõdivad omavahel, esineb mutante, hiidrotte, reetmist ja ohtrat allegooriat ning viiteid päriselule.

2010. aastal tuli välja samanimeline edukas arvutimäng ning raamatule on ilmunud iseseisvad järjed "Metro 2034" ning "Metro 2035" (eesti keeles on ebaloogiliselt seni ilmunud "2033" ning "2035", vahepealne osa "2034" ilmub tänavu sügisel). Pikalt veninud filmiprojekt (MGM lõpuks loobus) on nüüd töös ning venelaste produtseeritud film peaks kinno jõudma 2022. aasta algul.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: