On Ameerika kodusõjale eelnev rahulik ja rõõmus aeg. Jutt keerleb Twelve Oaksis toimuva peo ümber. Scarlett on ilus, moekas, rikas ja ärahellitatud noor naine. Päev enne pidu kuuleb ta kuulujuttu, et tema armastatu Ashley kavatseb abielluda Scarletti nõo Melaniega. See jutt leiab ka kinnitust.

Alanud kodusõda põhja- ja lõunaosariikide vahel, mida ei peetud algul tõsiseks, kujunes aga ootamatult ränki kaotusi kandnud veresaunaks.

KATKEND

Kahe nädalaga sai Scarlettist abielunaine ja kahe kuu pärast oli ta lesk. Ta sai kiiresti vabaks köidikuist, mille oli nii tormakalt ja ülepeakaela enda kaela võtnud, ent iialgi enam ei saanud ta tagasi vallalisepõlve muretut vabadust. Kohe abiellumise kannul tuli lesepõlv, kuid scarletti nördimuseks ootas teda varsti emaks saamine.

Aastaid hiljem noile 1861. aasta viimastele aprillipäevadele tagasi mõeldes ei suutnud ta enam üksikasju  meelde tuletada. Aeg ja sündmused segunesid nagu painavas unenäos, kus puudus reaalsus või mõte. Noist päevist jäid ta mälestustesse tühjad lüngad surmatunnini. Eriti ähmaselt oli tal meeles  aeg, mis jäi Charlesi ettepaneku vastuvõtmise ja pulmade vahele. Kaks nädalat! Niivõrd lühike kihlusaeg oleks rahuajal olnud võimatu. Siis oleks pidanud ootama aasta või vähemalt kuus kuud, nagu oli kombeks. Kuid kuna Lõuna oli sõjatule keerises, tormasid sündmused niisuguse kiirusega üksteise kannul, nagu kannaks neid vägev tuul, ja kadunud oli vanade aegade rahulik kulg. Ellen oli käsi ringutanud ja andnud nõu viivitada, et Scarlett saaks asja üle pikemalt mõelda. Kuid Scarlett kuulas ema palveid tusasel näol ja ei teinud neid kuulmagi. Tema läheb mehele! Ja kiiresti! Kahe nädalaga.

Kuulnud, et Ashley pulmad olid tõstetud sügisest varasemaks, esimesele maile, et ta saaks rügemendiga ühineda niipea, kui ta teenistusse kutsutakse, seadis Scarlett enda pulmapäeva eelnevale päevale. Ellen protesteeris, kuid Charles palus oma vasttärganud kõneosavusega tal sellega nõustuda, kuna ootas kannatamatult suundumist Lõuna-Carolinasse, et ühineda seal Wade Hamptoni leegioniga, ja Gerald hoidis kahe noore inimese poole. Ta oli haaratud sõjapalavikust ning rahul, et Scarlett tegi hea partii; ja kes oli tema, et seista noorte inimeste armastusele risti ette, kui oli sõjaaeg? Ellen andis lõpuks järele nagu kõik teisedki emad Lõunas. Nende turvaline maailm oli pea peale pööratud ning emade palved, palvetamine ja nõuanded ei maksnud midagi nende võimsate jõudude kõrval, mis nüüd nende elu suunasid.

Lõuna oli innukusest ja põnevusest joobumas. Kõik teadsid, et piisab ühest lahingust sõja lõpetamiseks, ja iga noor mees kiirustas end kirja panema veel enne, kui sõda lõpeb - kiirustas abielluma kallimaga, enne kui kihutada Virginiasse, et anda jänkidele hävitav löök. Maakonnas toimus kümneid sõjale iseloomulikke kiirpulmi ja lahkumised polnud eriti valulised, sest kõigil oli hirmus kiire ja kõik olid liiga põnevil, et mõelda pühalikke mõtteid või valada pisaraid. Daamid õmblesid mundreid, kudusid sokke ja kerisid sidemeid rulli, mehed tegid riviõppust ja käisid laskmist harjutamas. Terved rongitäied vägesid veeresid iga päev läbi Jonesboro põhja poole, Atlantasse ja Virginiasse. Mõni rühm olid rõivastatud maakaitseväe valitud väeosade rõõmsates värvides punastesse, helesinistesse ja rohelistesse mundritesse, mõni väike rühm kandis kodukootud rõivad ja pesukarunahast mütse, osa meestest olid ilma mundrita, lihtsalt heast kalevist ülikondades ja peenes linases; kõik olid pooliku väljaõppe ja pooliku relvastusega, põnevusest taltsutamatud ja lärmakad, nagu oleksid nad minemas piknikule. Neid mehi nähes sattusid maakonna poisid paanikasse, kartes, et sõda lõpeb enne, kui nad Virginiasse jõuavad, mistõttu kiirendati ettevalmistusi rügemendi lahkumiseks.

Keset seda möllu valmistuti Scarletti pulmadeks ja enne, kui ta arugi sai, oli tal seljas Elleni valmistatud pulmakleit ja peas loor; ta astus isa käevangus alla Tara laiast trepist, et seista silmitsi külalisi tulvil majaga. Pärast mäletas ta nagu läbi udu sadu seintel põlevaid küünlaid, oma ema nägu, armastavat, veidi imestunut, tema huuli, mis ütlesid vaikselt palvesõnu tütre õnne eest; Geraldit, kelle nägu punetas brändist ja uhkusest, et tema tütar abiellub rikka ja uhke nimega mehega - ja Ashley, kes seisis trepi jalamil, hoides Melaniel käe alt kinni.

Kui Scarlett nägi ilmet Ashley näol, mõtles ta: "See ei saa olla tõsi. Ei saa. See on kohutav unenägu. Ärkan ja leian, et see kõik oli üks kohutav unenägu. Ma ei tohi sellele praegu mõelda, muidu hakkan ma kõigi nende inimeste eest karjuma. Ma ei tohi praegu sellele mõelda. Mõtlen sellele hiljem, kui suudan seda taluda - kui ma ei näe ta silmi."

See kõik oli väga unenäo moodi – naeratavate inimeste vahelt läbiminek, Charlesi punane nägu ja kogelev hääl ja tema enda vastused, mis olid nii ehmatavalt selged, nii külmad. Ja pärastised õnnitlused ja toostid ja tantsimine – kõik, kõik see oli nagu unenägu. Isegi Ashley suudluse tunnetamine oma põsel, isegi Melanie pehme sosin "Nüüd oleme sugulased, päris tõelised õed" olid ebareaalsed. Isegi ärevus, mille tekitas Charlesi tüseda emotsionaalse tädi Pittypat Hamiltoni minestamine, mõjus luupainajana.

Ent kui tantsimine ja toostide ütlemine ükskord lõppes ja koit juba ligines, kui kõik Atlanta külalised, kes veel vähegi Tarale ja ülevaataja majja ära mahtusid, olid voodites, sohvadel ja põrandale laotatud õlgkottidel magama jäänud ja kõik naabrid koju läinud, et seal puhates valmistuda järgmisel päeval Twelve Oaksis peetavaks pulmapeoks, siis purunes unenäotaoline transs reaalsusega kokku põrgates nagu kristall. Reaalsus oli punastav Charles, kes ilmus Scarletti riietusruumist välja öösärgis, püüdes vältida värske abikaasa kohkunud pilku, mille too talle lõuani tõmmatud lina alt saatis.

Muidugi oli Scarlett teadlik, et abielus inimesed magavad samas voodis, kuid ta polnud sellele kunagi varem mõelnud. Ema ja isa puhul tundus see loomulik, kuid ta ei olnud iseennast sellises olukorras ette kujutanud. Nüüd sai ta esimest korda pärast aiapidu aru, millesse ta end oli mässinud. Mõte sellest, et too võõras poiss, kellega ta tegelikult abielluda ei tahtnud, tuleb tema juurde voodisse just siis, kui ta süda on lõhkemas valust oma liigse kiirustamise ja Ashley lõpliku kaotamise pärast, oli talle liig. Kui Charles kõhklevalt voodile lähenes, kähistas Scarlett sosinal: "Ma hakkan karjuma, kui sa mulle lähened. Hakkan jah! Hakkan karjuma – nii valjusti kui saan! Mine ära! Ära mõtlegi mind puudutada!"

Ja nõnda veetis Charles Hamilton oma pulmaöö toanurgas tugitoolis, kuigi mitte just väga õnnetus meeleolus, kuna mõistis – või arvas end mõistvat – oma pruudi tagasihoidlikkust ja häbelikkust. Ta oli valmis ootama, kuni Scarletti hirmud vaibuvad, ainult et – ainult et … Ta ohkas, otsides mugavamat asendit, sest oli ju kohe varsti sõtta minemas.