Arvustus. Kaks päeva jazziperega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Taff:fest
Taff:fest Autor/allikas: Vendo Jugapuu

Raivo ja Ramuel Tafenau eestvedamisel kesksuvises Haapsalus esimest korda toimunud "Taff:fest" õnnestus igati ja rõõmustas publikut, kirjutab Marje Ingel Sirbis.

Festival "Taff:fest" 17. – 18. VII Haapsalus. Kunstiline juht Raivo Tafenau. Esinejad Aleksander Paal Kvintett, Raivo Tafenau Band, Haapsalu Big Band, Ramuel Tafenau Kvintett, Siim Aimla Funk Band, Titoks, Anna Kaneelina, Sofia Rubina, Hendrik Sal-Saller, Reket jt.

Kaunil juulikuu nädalavahetusel toimunud Haapsalu "Taff:fest" osutus omalaadseks perefestivaliks. Isa ja poja Raivo ja Ramuel Tafenau osalusega kollektiive jagus mõlema päeva kavva, kuid õnneks ei mõjunud see pealesuruvalt kas või juba seepärast, et džässiga oli segatud muid stiile.

Üllatusi esimesest hetkest

Festivali avaesinejaid Hendrik Sal-Sallerit ja Raivo Tafenaud tuleb peale stiilide suurepärase valdamise kiita nii istuva kui ka püstijalahuumori eest, mis äärepealt ähvardas varju jätta nende ühise muusikalise soorituse. Teine omapärane võte, millega nende koostöö hiilgas, oli juuli palava päikese käes toimunud vabaõhufestivali avamine palaga "Veebruar". Omamoodi loogiline valik oli ehk seegi, sest veebruar oli viimane kuu, mil Eesti territoorium oli veel krooniviiruse pandeemia tõttu kehtestatud meetmetest puutumata, muusikud elasid oma tavapärast elu ja said nautida korralikku aplausi. Aplausi nappuse üle, muide, Taff-festivalil kurta ei saanud, kuigi Haapsalu piiskopilinnuse õuel oli publikut tunduvalt vähem, kui silm varasematel aastatel näiteks "Augustibluusi" ajal nägema on harjunud.

Eeskava järgmine esineja Titoks oli kindlasti ovatsioone väärt. Django Reinhardti ja Stéphane Grappelli vaimus mustlasdžässi viljelevat triot kuulsin viimati 2017. aasta "IdeeJazzil" ning sestsaadik on ansambel astunud pika sammu meisterlikkuse poole. Sobivalt esitleti Titoksi kontserdi eel ka Stéphane Grappelli elulooraamatut "Pagasiks vaid viiul", mille on eesti keelde tõlkinud Piret Kärm.

Eelneva esinejaga teravalt kontrastne Anna Kaneelina tõi kuulaja minevikunostalgiast tagasi tänapäeva ja viis ehk paar sammu futuristlikku homsessegi. Anna muusikas ja olekus on midagi nõiduslikku ning see tuli esile ka Haapsalu kontserdil, eriti lummavalt mõjus lugu "Lilledes".

Festivali esimese õhtu lõpetas Siim Aimla Funk Band, kelle pala "Voi että väsyttää" tuletas oma humoori ja soomekeelse pealkirja tõttu võrdlusena meelde Leningrad Cowboysi muusikalisi tembutusi, näiteks kuulsat pala "Gimme All Your Lovin'", mida omal ajal esitati koos Punaarmee kooriga. Kui "Voi että väsyttää" järgi tantsimine võinuks ehk keeruline tunduda ja sammud segi minna, siis edasiste paladega andis bänd märku siirast soovist rahvast tantsitada. Uuema toodangu kõrval ei peljatud lagedale kraamida ka äraproovitud hitte, näiteks "Leisi ööd" Aimla sulest peaks olema vähemalt kümme aastat vana lugu. Õhtu hämardudes sobis jätkata looga "Pimekohting" ehk "Blind Date". Põnevust pakkus jälgida, kas ja milliseid muusikalisi tsitaate improvisatsioonidesse pikitakse. Siim Aimla ja Jason Hunteri soolodes tundsin ära Eesti kunagise euroloo "Everybody", George Gershwini "Rhapsody in Blue" ja ansambli Soul II Soul "Back to Life" katked. Stiilsete soolodega särasid ka Artis Boriss klahvpillidel ning Paul Daniel kitarril. Kontserdi lõpuosas liitus ansambliga laulja Kristi Raias.

Klassikat ja debüüte

Taff-festivali teise päeva programm mõjus ebaühtlasemalt ja valgus veidi laiali. Minevikku kaevusid oma kavades nii Haapsalu Big Band kui ka Aleksander Paal oma projektiga "Charlie Parker 100". Nimeka saksofonisti auks astusid peale Aleksander Paali kvarteti lavale ka festivali juht Raivo Tafenau ja klarnetist Meelis Vind.

Kõrgel tasemel nüüdisaegset džässi pakkus seejärel Ramuel Tafenau, kelle kvinteti etteaste jäigi minu meelest teise festivalipäeva naelaks. Hiljuti ilmunud debüütalbumilt "Gather Around" pärit kompositsioonilt ja esituselt küpsed teosed toodi suurepäraselt kuulajani. Pärast sellist etteastet ei kandnud järgmine bänd samasugust kvaliteeti välja ning mõjus vägisi kokkuklopsituna. Pean silmas Reketi ja Tafenaude ühisprojekti, mille teksti­komponent, s.t Reket, tundus mulle muusikalisest küljest nii palju nõrgem, et oleksin eelistanud instrumentaalkoosseisu. Maitse üle pole mõtet vaielda, mõnele võis see kooslus sobida juba ainuüksi seepärast, et pillidele sekundeeris inimhäälne kõne. Mulle, paraku, ütles see kõne eelnevalt kuuldud Ramuel Tafenau instrumentaalmuusikaga võrreldes vähe.

Päeva päästis Sofia Rubina, kes mu tujukõvera langusfaasist taas ülespoole vedas. Rubina ansambli vundamendiks olid funky brothers, nagu Rubina neid tituleeris, ehk vennad Joel ja Heikko Remmel vastavalt klahvpillidel ja bass­kitarril. Kolmandat kontserti järjest püsis laval kitarrist Kalle Pilli, kelle mängu oli lust kuulata. Saksofoniste esindas selles koosseisus Mairo Marjamaa. Sofia Rubina loomingu kõrval esitati popi­klassikat, kõrva jäid mõnedki põnevad seaded üldtuntud lugudest, eriti ABBA "Voulez-Vous".

Kui tantsumöllu järel viimaks laiali mindi, jäi mulje, et publik soovib õnnestunud festivalile naasta ja viimaseks see "Taff:fest" küll ei jää.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: