Suri helilooja Helmut Rosenvald ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Helilooja Helmut Rosenvald
Helilooja Helmut Rosenvald Autor/allikas: ERR

Meie hulgast on 91-aastasena lahkunud teenekas sümfonist, helilooja ja viiuldaja Helmut Rosenvald (22. II 1929 – 29. VII 2020).

Muusikaõpinguid alustas ta 13-aastasena Tallinna konservatooriumis, lõpetades 1947 Rudolf Palmi viiuliklassi. Olles juba kompositsioonitudeng, võeti ta ERSO viiuldajaks, kus oli ametis 29 aastat (1961- 1989). Loomingut hakkas ta õppima Tallinna Muusikakoolis temast aasta noorema Veljo Tormise juures, TRK lõpetas heliloojana 1963 Villem Kapi klassis. Aastakümneid kestnud töö ERSOs II viiulirühma koosseisus andis talle hindamatu kogemuse orkestri- ja instrumentaal-, eelkõige keelpillimuusika loomiseks, see kiindumus tegi temast eesti muusika viljakaima sümfonisti.

Helmut Rosenvaldi loomingus on keskseim osa klassikalistes traditsioonides väljapeetud orkestrimuusikal. Tema 19 omanäolist orkestrioopust kannavad sümfoonia nime (Sümfoonia nr 1, 1964), ent vaid 9 neist on numbriga – austusest Beethoveni vastu polnud tema arvates ülejäänutele sobilik numbrit panna ja need on lisanimetustega, kuni selle rea viimaseni (Sümfoonia aastast 1987). Sümfooniate kõrval on olulised muud instrumentaalteosed, kontserdid ja ansamblioopused igasugustele koosseisudele, kes temalt meeleldi uusi teoseid tellisid. Ta oli kõrget klassi meister orkestritundmise ja -seadete vallas. Heino Elleri eeskujul viimistles ka tema oma teoseid pisidetailideni veel proovideski, ja seda kuni elu lõpuni.

Helmut Rosenvaldi muusikat on ette kandnud kõik meie tuntumad, dirigentide hulgas Neeme Järvi, Roman Matsov, Eri Klas, Vello Pähn, Paul Mägi, Jüri Alperten. Tal on ka kaks viiulikontserti, mida suurepäraselt esitas Lemmo Erendi, veel 6 keelpillikvartetti, mitmeid duo- ja soolosonaate ning orelimuusikat. Eriline osa kuulus aga tšellomuusikale. Tema sonaate esitasid sageli Jaan Reinaste, Toomas Velmet, Ivo Juul, Allar Kaasik, pianistideks Bruno Lukk, Valdur Roots, Ada Kuuseoks jt. Rosenvaldi mängis oma kavades duo Ines Rannap ja Helju Tauk.

Maestro kauaaegseks aatekaaslaseks ja innustajaks oli tšellist ja festivalijuht Allar Kaasik: "Rosenvald oli sümfonistina tõeliselt erandlik nähtus meie muusikas. Tema  loominguline ind püsis erksana veel kõrges eas. Viimane suurvormis Flöödikontsert (2016) ja orkestrisüit "Sügismaastikud" (2012-2018) ootavad veel esiettekannet. Viimaseks tööks (2020) jäi tema 1970. a loodud tšellokontserdi restaureerimine, mil sündis hoopiski uus, II osa. Rosenvald oli ka Oistrahhi festivali asutajaliige. Mõni päev enne tema lahkumist, 25. juulil, esitasime festivalil "Musica hymnis" Pärnu Immaanueli Baptistikirikus ja Pootsi-Kõpu Püha Kolmainu kirikus koos festivali keelpillikvarteti ja segakoori Latvija kammerkoosseisuga Helmuti ühe kõige südamelähedasema teose, koraaliimprovisatsiooni Hassleri koraali "Oh Jeesus, Sinu valu" teemale. Helilooja sooviks oli, et tema muusika jääks pühendusena ja kõlaks kõigekõrgema auks. Helmut oli eriline inimene, keegi ei mäleta temast midagi halba." Allar Kaasiku käes on praegu ka Rosenvaldi "Mälestuste" käsikiri. Katkendeid sellest on tutvustanud Eesti Raadio.

ERSO kolleegide sõnul on Rosenvald jäänud nende meelde tasase loomuga sümpaatse inimesena, kelle mõtted olid ikka muusika loomise juures. Orkestriproovideski oli tal märkmik kaasas, ning kui loominguline palang peale tuli, võis ta vabalt pilli sülle panna ja oma muusikalisi märkmeid teha. Proovide vaheajad veetis ta kirgliku maletajana aga filharmoonia malenurgas. Tal oli males meistrikandidaadi tiitel ning küllap ta oli parim maletaja muusikute hulgas, ja muidugi tuntuim muusik maletajate seas. Eriliselt tugev oli ta kiirmales, ning  samasugune ka heliloojana, sest loomingulised ideed nõudsid kiiresti paberile panemist. Eesti Maleliit meenutab, et ühel perioodil käis Rosenvald peaaegu igal õhtul Paul Kerese Malemajas välkmalet mängimas, osales turniiridel jm. On öeldud, et Rosenvaldi muusika on sama range ja loogiline kui male.

Lõpetuseks pisut poeetilisemalt. Rosenvaldi muusikas põimuvad mitmed stiilikihistused, neoklassitsism ja hilisromantism, tema ekspressionistlikud väljendusvahendid pole põhjuseta dramaatilise alatooniga ja tõsimeelsed, aga mitte kunagi pessimistlikud. Mida vanemaks ta sai, seda lihtsamaks muutus tema helikeel. Samas toetub see kõik suurejoonelisele põhjale, on põhitoonilt üllas, see rikkalik looming on nagu pikk filosoofilise alltekstiga lugu meie minemistest, olemistest ja tulemistest, selle algustest ja lõppudest... Meistrit ennast füüsiliselt enam pole, kogu see muusikaline lugu on meil aga temalt pärandusena alles. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: