Ajal, kus zombifilme toodetakse nii palju, et isegi õudusfilmifännidel tuleb vaikselt oksemaitse suhu, on raske veel millegagi eristuda. Mõeldes ebasurnutele tulevad esmalt meelde ikka 1968. aasta legendaarne George A. Romera "Elavate surnute öö", Edgar Wrighti 2004. aasta "Shaun ja zombid" või Danny Boyle'i "28 päeva hiljem". Seega pigem klassika, või vähemalt moodne klassika. Viimastest aastatest meenub vaid Lõuna-Korea lavastaja Sang-ho Yeoni "Rong Busanisse", mis üllatas ägedate võttepaikade ja üllatavate käsitlustega.

Kellele esimene film meeldis, siis olge hoiatatud: "Rong Busanisse 2: Poolsaar" võtab täiesti teise suuna. Enam ei ole stiilipuhast tagaajamist ja hästivalitud keskkondi, kuhu kogu hüsteeria paigutati, vaid Lõuna-Korea on täielikult ebasurnute poolt üle võetud. Järele on jäänud vaid "Mad Maxist" inspireeritud tühermaa, kus üksikud ellujäänud võitlevad elu ja surma nimel nii zombide kui ka metsikute huligaanidega. Hong Kongist saadetakse Lõuna-Koreasse tagasi aga mõned zombiepideemiast pääsenud inimesed, et tuua ära kaubik, kuhu on peidetud 20 miljonit dollarit. Mõistagi läheb kõik halvasti.

Vaid paari lausega kirjeldatav lugu pole tegelikult kaugeltki "Rong Busanisse 2: Poolsaare" tugevaim külg. Keda huvitab üldse ühe action-filmi juures sündmustik? Hämmastav on hoopiski eepiline maailm, milles kogu tegevus toimub. Hiiglaslik väljasurnud linnakeskkond näeb välja väga tõetruu ning autotagaajamised, mille kõrval kahvatub isegi "Kiired ja vihased", panevad viieaastase poisi kombel rõõmust rõkkama. Seda kõike hoiavad koos aga eriti hästi kirjutatud karakterid, kes poevad kiirelt südamesse.

Kellele "Rong Busanisse 2: Poolsaar" sobida võiks? Eelkõige ilmselt neile, kes on alates märtsist igatsenud kinos vaadata üht tõeliselt suurt möllufilmi. Hollywoodist pole (peale "Teneti" mõistagi!) ilmselt lähiajal midagi sellist oodata, aga õnneks päästavad lõunakorealased sel korral välja. Tipptasemel meelelahutus, kus pole ühtki allahindlust tehtud.