Kolm soovitust Tartuffiks: Lõuna-Korea tundlikust noortefilmist Banksyni
Keerulistele aegadele vaatamata toimub ka tänavu Tartu armastusfilmide festival ehk Tartuff, mille raames linastub nii Tartu Raekoja platsil kui ka Athena keskuses 17 linateost, millest suur osa tänavu esmakordselt võimalik vaadata ka Elisa Stage vahendusel kõikjal üle Eesti. Anname omalt poolt kolm soovitust, mida tasuks kindlasti vaadata.
"Harjumuse jõud" ("Tottumiskysymys")
Režissöörid: Reetta Aalto, Alli Haapasalo, Anna Paavilainen, Kirsikka Saari, Miia Tervo, Elli Toivoniemi, Jenni Toivoniemi
Seitsme Soome naisrežissööri ühistöö "Harjumuse jõud" võib esmapilgul tunduda kui #metoo-provokatsioon, mis esitleb läbi tumedate klaaside tihedat kollaaži patriarhaalsele maailmale. Filmi hektiline avamäng, kus tempo lonkab ja vaataja kannatus pannakse proovile, jääb aga õige pea seljataha ning fragmentidest koosnev linateos võtab pigem dokumentaalse käigu. Üheski loos pole reaalsust liialt ilustatud või vägisi koledamaks muudetud, sündmustik sobiks pigem õhtusesse uudistesaatesse, kuhu sellised teemad kahjuks peaaegu kunagi ei jõua.
Toome ühe näite. Kaks purjus Soome jorssi teevad ühistranspordis tüdrukule üle võlli komplimente ja üritavad teda peole meelitada. Kui tüdruk neist välja ei tee ja ütleb, et tal on omad plaanid, siis hakkavad tüübid teda litsiks kutsuma ning väidavad isegi, et tüdruk on end täis lasknud. Küsimus pole mitte niivõrd selles vastikusttekitavas olukorras, vaid pigem ümbritsevate inimeste "ah, mis siis ikka" reaktsioonis. "Harjumuse jõud" paneb küsima: kuidas me ise sellises olukorras käituksime? Kas astuksime hädasolijale appi või jääksime truuks oma n-ö harjumusele?
Vaatamata tõsistele küsimustele on film tepitud ka omamoodi võltsdokumentaaliliku huumoriga, mis meenutab Ricky Gervaisi legendaarset sarja "The Office". Vaataja visatakse piinlikkuse olukorda ja seda ebamugavust hoitakse just täpselt nii kaua, et lõpuks hakkad naerma nii iseenda kui asjaosaliste üle. See on aga kaastundlik, mitte halvakspanev naer.
Kuigi "Harjumuse jõud" ei paku #metoo diskussiooni midagi eriti uut, siis on see piisavalt eluterve, humoorikas ja tabav ülevaade hetkedest, mida peame igapäevaselt pisut liiga normaalseks.
"Hüvasti!" ("House of Hummingbird")
Režissöör: Bora Kim
Eesti kinolevis ei näe tihti (loe: praktiliselt kunagi) Lõuna-Korea kino, mistõttu on eriti rõõmustav, et Tartuff toob tasuta linastusena kätte režissöör Bora Kimi mitmekümne auhinnaga pärjatud filmi "Hüvasti!". Korea kino austajatele on linateos lausa kohustuslik, kuid teisalt töötab see ka hea sissejuhatusena selle regiooni filmikeelde: südamlik lugu, hästikirjutatud karakterid ja kergelt poeetiline loojutustus poevad kuidagi salamahti naha alla ja mõjutavad vaatajat pigem alateadlikult.
Lugu räägib 14-aastasest tüdrukust Eunheest, kes kasvab üles 1990. aastate Soulis. Tema lapsepõlv pole just meelakkumine: küll tülitsevad vanemad, küll jätab poiss-sõber ta maha, küll keeravad sõbrad talle selja. Kõigist raskustest murrab ta aga läbi, kinnitades, et pahatihti kipume noori inimesi alahindama. Tema sihikindlus ja tugevus teeb silmad ette ka paljudele täiskasvanutele, kuid oma hinges on ta siiski lapsemeelne.
Kui Ameerika noortefilmid kipuvad enamasti olema ühelt pool nn elu-on-lõputu-pidu tüüpi läbukomöödiad või teisalt väga konkreetselt kolledžikeskkonda raamitud linalood, siis režissöör Bora Kimi "Hüvasti!" on oma vormilt palju elulisem. Filmis pole niivõrd oluline konkreetne lugu, mida klassikalises mõttes väga polegi, vaid igapäevaelu poeetiline ja liigutav kulgemine. Pärast kahetunnist rännakut koos Eunheega tundsin isegi, et oleksin hea meelega tema sõber. Oluline empaatiaharjutus meile kõigile.
PS! Lisaks Tartuff linastuvale "Hüvastile" tuleb augustil keskel kinodesse ka hitt-õudusfilmi "Rong Busanisse" teine osa. Super!
"Tagaotsitav: Banksy!" ("Banksy Most Wanted")
Režissöörid: Aurélia Rouvier ja Seamus Haley
Tänavakunstnik Banksyst on aastatega saanud kultustegelane, kelle kohta küsitakse alati üht ja sama küsimust: kes peitub selle nime taga? Kui 2010. aastal ilmunud dokumentaalfilmiga "Exit Through The Gift Shop", mille režissöör oli Banksy ise, andis ta oma müüdile pigem hoogu juurde, siis värske linateos "Tagaotsitav: Banksy!" annab sellele küsimusele mitu erinevat vastust. Sõna saavad muuhulgas nii ajakirjanikud, galeristid, Banksy identiteeti murda üritanud kriminaaluurija kui ka tänavakunstniku endine PR-inimene. Neist viimane ei ütle mõistagi midagi konkreetset.
Kuigi film üritab rääkida ka Banksy kuvandist läbi aastate ning keskendub pikemalt mõnele üksikule tööle, mille ümber on tekkinud laiem ühiskondlik diskussioon, siis kõige põnevamaks jääb tahes-tahtmata jutt tänavakunstniku identiteedi ümber. "Tagaotsitav: Banksy!" ei proovigi leida sellele küsimusele lõplikku lahendust, vaid räägib lahti mitu populaarsemat teooriat, mis on aastate jooksul esile tõusnud. Teooriad ei hakka aga üksteist nullima, vaid eksisteerivad kõrvuti, mistõttu võib Banksy olla kas üks neist või kõik need inimesed korraga.
Üllataval kombel hakkasin filmi vaadates mõtlema aga hoopis sellele, miks pole sama elavat diskussiooni Edward von Lõnguse identiteedi ümber? Mõni aasta tagasi sellest veel räägiti, aga nüüd, kui salapärane tänavakunstnik avab Eestis üha uusi näituseid, on see teema pigem tahaplaanile vajunud ja kedagi väga ei huvitagi.