Kui nelja aasta tagust Lõuna-Korea zombimärulit "Rong Busanisse" iseloomustas leidlik, karakterikeskne, pingeline, sotsiaalset kõnekas ja kohati ka humoorikas lähenemine zombižanrile, siis selle hiljuti kinodesse jõudnud iseseisev järg "Rong Busanisse 2: Poolsaar" on otsustanud kõrvaldada eelkäija tugevad küljed. Järele jääb läbikukkunud püüdlus sihtida kõrgemale ja tabada laiemat publikut, mis on omakorda materialiseerunud keskpärases märulis.

Animatsioonidega alustanud režissööri Yeon Sang-ho ("Rong Busanisse", "Psychokinesis") lavastatud "Rong Busanisse 2: Poolsaar" paigutab ennast eelmisest osast tuttavasse maailma. Peategelaseks on sõjaväelane Jung-seok, zombide poolt ülevõetud Korea poolsaarelt neli aastat tagasi Hong Kongi põgenenud ellujääja. Allilma jõugud värbavad Jung-seoki koos tema õemehe ja paari teise korealasega missioonile, mille eesmärgiks on tuua zombimaalt ära kaubikutäis raha.

Läbikukkumisele määratud missioonist saab filmi tegevustik, mida relvastatud illegaalsed rahakullerid, zombihordid ning Lõuna-Koreas imekombel ellujäänud head ja halvad inimgrupid etteaimatavalt edasi veavad. Mahajäetud ning karantiinis Lõuna-Korea kui üksikute ellujäänutega moraalne tühermaa on küll intrigeeriv filmimaailm, kuid viis, millega maailma luuakse ja tegevust arendatakse, jätab külmaks.

Mugavaid kokkusattumisi, kuiva ekspositsiooni ja lääget dialoogi täis lugu annab vähe ruumi karakteriarendusele – seda asendab šabloonne veniv märul ja jaburalt melodramaatiline pisaraimemine. Kui sellest tulenev ükskõiksus pinnapealsete tegelaste suhtes kohtub USA märulimediaanile omase ohutunde puudumise ja nigela stsenaariumiga, jääb järele pingetu sündmustejada, mis suunab tähelepanu spektaaklile ja visuaalile.

See aga on toodetud silmnähtavalt puuduliku eelarvega. Viletsatele eriefektidele, mis on hoogsate märulistseenide ja "Mad Maxi" ja "Kiirete ja vihaste" filmidele omaste tagaajamiste aluseks, toetutakse üleliia. See aga ei kannata võrdlust kümnekordse eelarvega Hollywoodi žanrikaaslastele, mis seavad järjest kõrgemaid ootusi sellele, mida me arvutiga loodud pildilt ootame. "Rong Busanisse 2: Poolsaar" ei suuda saavutada seda mastaapi, mille eepilise filmimaailma ja sündmustikuga loob.

Raske on ka leida keskpärase märulimöllu alt mingit kõnetavat allteksti. Kui "Rong Busanisse" puudutas muuhulgas selliseid teemasid nagu klassivõistlus, isekus ja pimestav edujanu, siis "Rong Busanisse 2: Poolsaares" ei lähe käima isegi peategelast ümbritsevad süütunde, altruismi ja perekonna teemad. Taustal käivatest geopoliitilistest, rahvustevahelistest ja migratsioonialastest pingetest ei tasu seejuures rääkidagi.

Režissööri püüdlus otsida järjefilmile uusi rakursse ja vältida esimese osa matkimist on igati üllas, kuid katse kõnetada laiemat rahvusvahelist publikut on lahjendanud "Rong Busanisse 2: Poolsaare" liigagi konventsionaalseks, omapäratuks ja keskmisest brutaalsemaks märulimölluks. Seetõttu puuduvad filmil sotsiaalselt kõnetavad juured ja meelelahutusest laiemad ambitsioonid.