Mart Niineste. Kultuurikriitika kui vaimne vägivald ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mart Niineste
Mart Niineste Autor/allikas: Eesti TOP 7

Ka kriitikatekst on loometöö vili nagu seegi, mida seal kritiseeritakse. Mistõttu pole ime, et mõni kriitik teinekord nördib, et tema mõtet ei mõisteta, ütleb Mart Niineste.

Vaadates Mikk Pärnitsa isiku ja sõnade ümber lõkkena lõõmavat arutelu, tahaksin endise kultuurikriitikuna, kelle kaubamärk oli samuti karm sõna, lisada omalt poolt halge. Nimelt väita, et kultuurikriitika on vaimne vägivald. Ja veel hullem: institutsionaliseeritud, legaliseeritud ja normaliseeritud vaimne vägivald. Seejuures on tal kaks tasandit. 

Ülemisel tasandil on selle vägivalla hall kardinal ehk kultuuritoimetaja, kes jaotab kultuurisündmusi ning -nähtusi erinevate kajastusviiside vahel. Tema armulikkus määrab, mis vormis kajastatakse tähelepanu nõudvat kultuurinähtust. Kas kirjutame uudise (loe: avaldame pressiteate), teeme tegijaga intervjuu või anname asja arutamiseks kriitikule. Ja millisele kriitikule?

Alumine tasand on selle vägivalla otsene täidesaatja ehk kultuurikriitik, kellele on antud voli ja pind käia nähtusega ümber lähtudes oma parimast äranägemisest. Kiita taevani või tampida mutta? Millest vaikida, mida rõhutada? Millisele nähtuse tahule üldse keskenduda? Ja peamine, et millist stiili kasutada - ümber- või otseütlevat? See kõik on kriitiku teha. Temale on antud toimetaja poolt piiramatu otsustusvabadus ning avalikkuse poolt ka autoriteet ja usaldus tema hinnangute vastu.

Kultuuritegija, kes reeglina tunneb, et on oma kultuuriteo sisse pannud kogu hinge ning tulemus on õnnestunud, ei määra seevastu midagi. Ta saab ainult loota, et tema nägu ja tegu meeldivad toimetajale ning et tal on piisavalt sümboolset ning sotsiaalset kapitali, et pälvida uudis-, mitte kriitikakajastust. Seda esiteks. Teiseks saab ta ainult loota, et tema nägu ja tegu meeldivad kriitikule piisavalt, et tal on piisavalt sümboolset ning sotsiaalset kapitali, et arvustus poleks karvustus.

Kuid ka kriitik on inimene. Tal on oma lugemus, kogemus ning stiil, mis on avalikkuse jaoks tema kaubamärk, mis eristab teda teistest omataolistest. Ka kriitikatekst on loometöö vili nagu seegi, mida seal kritiseeritakse. Mistõttu pole ime, kui mõni kriitik teinekord nördib, et tema mõtet ei mõisteta.

Mille põhjal ma ülaltoodut väidan? Et olen olnud muusikavaldkonnas ajakirjaniku ehk jooksva krooniku kui kriitiku ehk jooksva analüütiku topeltrollis ning tegelenud nooremana ning nüüd uuesti punkmuusika viljelemisega, tugineb mu hinnang mitmekülgse elukogemuse summale. Ma olen muusikuna teinud neidsamu mõtterumalusi, mille kohta ma ajakirjaniku või kriitikuna olen ise varasemalt selgelt märganud-märkinud, et need pole relevantsed, liiatigi adekvaatsed. Kuid kellele ei meeldiks saatuse iroonia?

Igatahes. Kultuurikriitikal on üks halb omadus: kui valida otseütlev stiil ja mõne lugejate rühma jaoks ootamatu vaatevinkel, tekitab see küll laiemat arutelu, kuid seejuures neelab kriitika vorm alla selle sisu. 

Näiteks nägi Alvar Loog Eia Uusi "Tüdrukuses" eelkõige kehva ilukirjandust, mitte feministlikku superkontsentraati. Loog kirjutas sellest asjaolust otseütlevas stiilis ja mis sai edasi? Feministide jaoks läks kaduma kriitiku tõdemus, et tegu pole kullaprooviga kirjandusega, sest Loog ei näinud teoses nende jaoks kõige tähtsamat -- et tegu on siin ja praegu igati aja- ja asjakohase feministliku superkontsentraadiga. Ja nii nad siis kraaklesid, et kellel on õigus ja miks.

Sama probleem on Mikk Pärnitsa varasemate arvustustega, mida talle heidetakse nüüd ette. Pärnitsa kriitikukaubamärgid on otsekohene stiil ning tabude torkimine. Ja sinna on kaotsi läinud tõik, et Sirje Kiin ründas Pärnitsat ad hominem argumendiga (isiklikult lahmides) esimesena ning sai alles siis kuhugi saadetud. Ehk siis kes solvas lati alt läbi roomates keda esimesena? Sama asi on Pärnitsa poolt meie noorte naisluuletajate kohta öelduga, kriitik analüüsis poeetide luuletajaminasid, naisi, kes vaatavad vastu nende tekstidest, mitte luuletajate endi isikuid. Ja Grigorjeva libuks nimetamine? Madalat keelekasutust nõudvas stiilis fenomenoloogiline analüüs. Aga keda see huvitab, peamine on ikkagi vägisõna ise, mitte selle lausumise kontekst.

Kultuurikriitika ei ole vägivald, see on kirjutatud ja kirjutamata ning kohati asjaosaliste poolt käigu pealt moodustavate reeglitega mäng. Selles osalevad toimetaja, kriitik ja kritiseeritav. Selles ilma haiget saamiseta osalemine nõuab reeglistiku tundmist, selle austamist ning mis peamine, selle kõige mitte liiga tõsiselt võtmist. Kuid kritiseeritaval, kes loojana on pannud teosesse oma hinge ja tunded, kipub sellega olema reeglina raskusi. Kus toimetaja näeb head teksti ja kriitik teatavaid puudujääke kunstilises tasemes, tajub tema solvangut oma (ka mänguvälise) isiku pihta. Mis aga on moonutus. Sama moonutus leieneb ka looja lähimale ja truumale austajaskonnale. Päriselt ka - kehvades bändides on palju toredaid inimesi pilli mängimas. 

Kuri on karjas ehk kriitika muutub vaimseks vägivallaks siis, kui rikutakse selle mängu reegleid. Mis pole sugugi keeruline, sest meil on ammu kombeks, et kultuurivallas istuvad tõelised tegijad korraga mitmel toolil. Ma pean seda, kuna säärased istujad on reeglina vehmi tunnustega mehed, bütsantslikuks patriarhaadi jäänukiks.

Kultuurikriitika kui meediaruumis toimuv mäng allub kirjapandud meediaeetikale, mis muuhulgas sõnastab täpselt huvide konflikti. See on muutumatu mängureegel. Kui sa kiidad kultuurikriitika mänguruumis ehk meediapinnal kellegi teise kultuuritegevuse arvelt samas vallas kedagi, kellega sa ise vabal ajal suudled ja seksid, siis sa eksid kultuurikriitika tegemise esimese ja peamise mängureegli vastu ning oled vaimselt vägivaldne inimene, kes kuritarvitab om positsiooni või sinult teksti tellinud toimetaja hetkelist pimedust ja solvab ning alandab nüüd teist inimest sellepärast, et ta saab. Ning selle kirjapandud moraalireeglitega keelatud, kuid "ma saan" momendi ärakasutamine on vaimse vägivallatseja tunnus. 

Muul juhul -- ütle mida ja kuidas tahad, kuni sa suudad seda sisuliselt põhjendada, pole sa vaimne vägivaldur, vaid oma tööd tegev kultuurikriitik, kel on kaubamärgiks kujunenud otsene stiil ja su kultuurikriitika ega mõni konkreetne väljend ei ole vaimne vägivald, vaid rafineeritud (madal)stiil. Ja kes sellest aru ei saa ning tõmbab sae vormi peale käima, vot tema on küll üks paras esteet kusipea. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: