Keskne kuju pole enam surnud jänes, kellele seletada pilte, vaid küsimus on, nagu Heldur Paulson Pärnu linnavolikogu istungil küsis: kus on lehm? Ilmselt jääb see küsimus kunstiskeenet ja Pärnu linnavolikogu saatma tükiks ajaks. Ja probleem on muidugi üldine ja igivana, ehk siis, millised on publiku ootused kunstnikule ja kui palju kunstnik oma auditooriumile vastu tuleb. Miks ei võinud Theo van Doesburg maalida kohe ja ainult ja ainult konkreetselt lehma, siis poleks härra Paulsonil mingit küsimust tekkinud. Enamasti loomad ja lapsed meeldivad inimestele, kuid abstraktsed kuubid on midagi, mille vaatamisega jäädakse hätta, need klotsid ärritavad, sest pole aru saada, mida nendega on mõeldud, kas nendega tahetakse meie üle irvitada?

Nüüd jõuan ma oma raamatusoovituseni, millega olen sama hädas kui Heldur Paulson kaasaegse kunstiga. Ehk minu küsimus on, kuidas soovitada raamatut, mida ei tahaks soovitada? Selleks on Sofi Oksaneni romaan "Koertepark". Raamatu tagakaanel on tutvustav tekst:

""Koertepark" on kahel ajatasandil kulgev romaan tänapäeva Helsingist, Ukraina iseeseisvusaastatest ja üheksakümnendate Eestist, kunstliku viljastamise ärist ning elust ida ja lääne puutepunktis, ühiskonnas, mida valitseb korruptsioon."

Nagu tagakaane tekst ütleb, nii ka on. Aga siiski, mida kaugemale lugemisega jõuda, seda enam saab selgeks, et Sofi Oksanen on selle romaaniga joonistanud lehma. Sellise kena, roosa, heal elujõul lehma kusagil karjamaal rohtu söömas. Ühelt poolt on kõik justkui korras, on oluline-valuline teema, milleks on munarakkude äri, on ajakajalis-poliitiline vaade, vaesunud ja laostunud Ukraina ja tänapäeva Soome kui heaoluriik, on selle keskel naine, kelle valikuteks oli halb ja veel halvem ja loomulikult valis peategelane selle teise variandi.

Kuid kõik see kokku tekitab siiski tunde, et tegemist on hästi konstrueeritud tekstiga, millega on tuldud publikule vastu, raamat kandikul. Siin ei ole kunstnikule omast stiihiat, mis oma veenvuse ja metsiku ning seletamatu jõuga kaasa veab. On korralik lehm, tal on neli jalga, pea ja saba ja ta annab piima. Ilmselt tunneb Oksanen sotsiaalset survet ja tellimust olla postkommunistliku maailma häälekandja ja rääkida nende rõhutute, eeskätt naiste eest. Ja kui sa oled sellest maailmast juba päris mitu raamatut kirjutanud, ja üsna sarnaste ülesehitustega (ida versus lääs, kommunism versus kapitalism, mehed orjastamas naisi) siis paratamatult on oht, et järgi jääb vaid konstruktsioon ja intelligentse inimese kirjaoskus ja kompositsioonitaju. Kõik need asjad on Oksanenil vaieldamatult olemas.

Ma olen väga seda meelt, et romaan peabki olema kihiline, polüfooniline, nii üldistusjõuline kui isiklik, aga selle raamatu puhul tundub, et kõike on veidi palju kokku segatud ja hägustub fookus. Kui raamatu algul jooksevad ühe naise liin, tema saatus ja Ukraina kui riigi lugu paralleelselt, siis lõpuks muutub kogu lugu vaid põnevikuks, mille sündmused on etteaimatavad. Kujuneb tunne, et see oli vaid kerge flirt nende esmalt tähtsatena tunduvate teemadega nagu elundidoonurlus, ühe postsovetliku riigi ja tema rahva saatus.

Kokkuvõtteks soovitaks ma Sofi Oksaneni "Koerteparki" Heldur Paulsonile, sest siin on kõik olemas, arusaadav ja nähtav.