Kristiina Ross. Sõna, mõiste ja ideoloogia: laulatusest abielureferendumini

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Pulmamessil

Kristiina Ross kirjutab ajakirjas Keel ja Kirjandus abielureferendumist sõnatüvede päritolu valguses.

Keset veidratel poliitilistel ajenditel tühjast kohast lõkkele puhutud abielureferendumi arutelusid saatis laulu-uurija Taive Särg e-kirjas pärimise sõna laulatus kohta. Otsides materjale sõnade laul ja hääl kasutamise kohta eesti keeles, oli ta avastanud, et naaberkeeltes sellele tähendusseoste poolest sobivat vastet ei leidu, ja kuna etümoloogiasõnastik seda kui tuletist ei kajasta, uuris ta, kas vana kirjakeel pakub sõna tekkele mingit selgitust. Kristliku terminoloogia kujunemise kontekstis oli laulatus juba varem tähelepanu äratanud ja nüüd sundisid abieluvaidlus ja Taive Särje küsimus taas mõtlema sõna ja mõiste keeruliste vahekordade üle. Sest kui referendumiküsimuse esimene variant ("Kas Eesti Vabariik tunnustab abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna?") klassi­fitseerus viktoriiniküsimuseks, siis praegust (seisuga novembri lõpp 2020) võiks pidada suunatuks mingi tulevase sõnaraamatu koostajatele. Ehkki võib aimata, et küsimusega "Kas abielu peaks jääma Eestis mehe ja naise vaheliseks liiduks?" ei taheta teada mitte seda, mida sõna abielu edaspidi peaks tähendama, vaid midagi hoopis muud.

Etümoloogiliselt on sõnade abieluabikaasa algusosa kohta käibel kaks seletust. Kuue aasta eest ilmunud raamatus selgitab Udo Uibo, et abi– taustaks on germaanilaenuline aivoi-tüvi algse tähendusega 'seadus' (millest pärineb ka saksa sõna Ehe 'abielu'), mis on häälikuliselt kokku langenud veel vanema indoiraani laenu abi nõrgaastmelise tüvekujuga avi. Rahva­etümoloogiliselt hakati liitsõna abielu esiosa seostama tähendusega 'abi' ning see sisendab "kujutluspilti kaasadest, kes aitavad teineteisel elada".1 Paar aastat varasem etümoloogiasõnaraamat kinnitab samuti, et abi– on rahvaetümoloogiliselt kokku viidud sõnaga abi, kuid ütleb selle päritolu ja algse tähenduse kohta ettevaatlikult, et abi– "[v]õib olla tuletis avama tüvest, esialgne tähendus on võinud olla 'avalik abieluühendus'".2 Sama päritolu sõna esineb peale eesti keele ka liivi, soome ja isuri keeles. Soome etümoloogiasõnastikeski pakutakse liitsõna avioliitto esiosale kahte erinevat selgitust. Omatüve ava-lähtelise algupära oletamisel on selgitatud, et avio-algulist sõna võis tähenduslikult motiveerida vastandus sala-algulistele suhet märkivatele sõnadele.3 Niisiis on algtähenduse mõttes tegemist kas 'seadustatud' või (salajasele vastanduvalt) 'avaliku' kooselu vormiga, millele eesti keeles lisandub rahvaetümoloogilise ühendamise tagajärjel abistamise tähendus. 2009. aastal ilmunud "Eesti keele seletav sõnaraamat" annab abielu tähenduseks: 'mehe ja naise (hrl. ametlikult registreeritud) perekondlik liit ning kooselu';4 selle aluseks olnud 1988. aastal ilmunud vihik toob tähenduse kirjelduses "seaduse" koguni eksplitsiitselt sisse: 'mehe ja naise (hrl. seadusega vormistatud) perekondlik liit ning kooselu'.5 Tähendusseletus küll rõhutab viidatava elamisvormi ametlikku seadustatust, kuid lausa vältimatuks seda ei pea ning näiteks liitsõna vabaabielu keegi ilmselt otsese oksüümoronina ei taju.

Sõna abielu oli tuntud juba vanas eesti kirjakeeles ja on fikseeritud esimest korda XVI sajandi lõpust pärinevas käsikirjalises 6. käsu sõnastuses: Sina ei peat se abbielo üleȃhstma.6 Kümne käsu ja kristliku õpetuse kontekstis ongi sõnad abielu ja abikaasa kirjakeele esimestel sajanditel saksa pastorite vahendusel eesti keeles jäädvustatud ning seetõttu kannavad nad seal muidugi just seda tähendust, mida need sõnad kristliku Euroopa ideaalide kohaselt pidid kandma. Nii et varasest kirjakeelest pole mõtet otsida kinnitusi sõnaosa abi– ühe või teise võimaliku "algtähenduse" toetuseks või kõrvaleheitmiseks. Sealses kontekstis tähistab sõna kiriklikult seadustatud kooselu vormi. Rahvalaulust võib leida natuke mitmekihilisemaid näiteid, nagu

Ööldi mind mehi magama,

ööldi mind poissa pidama,

abikaasa armastama! (Koeru)7

Aga rahvalaulu korral raskendavad täpsema tähenduse piiritlemist parallelismi ja alliteratsiooni nõuded, pealegi on enamik rahvalaule kirja pandud XIX sajandi lõpul (konkreetne näide 1888), nii et need peegeldavad igal juhul (peale kõige muu võimaliku) juba kristlikku tähendust.

Püüdes jõuda sõna ja selle tähenduse juurest mõiste ja selle arenguloo juurde, tuleb tõdeda, et XIX sajandist palju kaugemale minevikku minna on keeruline. Ka eesti n-ö traditsioonilised pulmakombed ulatuvad tagasi ainult XIX sajandini. Varasemast on siiski olemas üksikuid tähelepanekuid, mis pakuvad hoopis teistsugust pilti.8 Nende tõlgendamisel tuleb muidugi olla ettevaatlik, sest need on kirja pandud saksa kroonikute ja kirikuõpetajate moraaliprismast lähtuvalt. Kirjalikku teavet eestlaste seksuaalelu kohta leidub August Wilhelm Hupeli vahendusel üsna ohtralt XVIII sajandist.9 Ka Hupeli järgi ei vasta tollaste eestlaste arusaamad sugugi kristliku abielu kiriklikult seadustatud ideaalnormile, vaid on pigem väga vabad ja "avatud". Aga taas: saksa valgustajast kirikuõpetaja kirjelduste põhjal eesti talupoegade tegelikke moraalinorme rekonstrueerida on problemaatiline. Ka varasemate pastorite sulest pärit märkmetes kurdetakse eestlaste kombelõtvuse üle. Kuivõrd järelevalve koguduseliikmete eluviiside üle kuulus vaimuliku kohustuste hulka, on igati ootuspärane, et pastorid kiriklikult seadustatud abielu nõude eiramise pärast muretsesid.

Abieluinstitutsioon on eri rahvaste juures eri aegadel olnud paikkonniti erinev ja pälvinud seetõttu kultuuri­antropoloogide seas palju tähelepanu. On teada, et Saksa­maalgi suhtusid talupojad näiteks abielu­eelsesse seksuaalvahekorda sallivalt, kuid Indrek Jürjo oletab, et Liivi­maa talu­poegade seksuaalkäitumine võis olla veelgi vabam ning rangete kristlike moraali­normidega veelgi vähem kokku sobida.10 Pole siiski põhjust arvata, nagu saanuks eestlaste ja meie eellaste abielu mõiste ümberkaudsete rahvaste omast kuigi drastiliselt erineda. Ja kui selle mõiste sisu ümberkaudu muutus või edaspidi muutub, siis muutus ja muutub see varem või hiljem ka eesti keelt kõnelevate inimeste n-ö vabas teadvuses, ükskõik kuidas seda seadustes defineeritakse või mis sõna või sõnu selle kohta otsustatakse kasutada. Sõna abielu võidi võtta kasutusele seadustatud kristliku kooselu tähenduses mingi muu sõna asemele, mis oli tähistanud teistsugust koos- või kokkuelamise vormi, aga sama hästi võis seesama sõna tähistada varem pisut teistsugust kooselu vormi ja hakata kristliku moraali levides tähistama kiriklikult seadustatud kooselu.

Nii pole nüüdki küsimus mitte sõnas, vaid mõistes. Või õieti muidugi hoopis milleski muus, sest sõna edaspidist tähendust või mõiste tulevast sisu ei saa määrata hääletamise teel ega isegi mitte seadusega. Keeleteaduslikus mõttes on referendumil esitada kavatsetav sõnaraamatu-küsimus sisutühi. See, mida sõna abielu edaspidi tähendama hakkab, sõltub sellest, kuidas seda kasutatakse. Kui sõnaga liiga palju poliitiliselt trikitada, võib sellele tekkida hoopis koomiline või lausa halvustav tähendusnüanss. Nagu juhtus näiteks juba XVII sajandist teada ilusa vana sõnaga seltsi­mees Nõukogude okupatsiooni sunnil. Koos elavatele inimestele riiklikult tagatud õigused ei tulene ühe või teise sõna tähendusest. Kui neid õigusi mingi inimrühma suhtes piirata tahetakse, siis öeldagugi nii.

Sõna laulatama taust on ühelt poolt palju lihtsam, teisalt aga huvitavamgi. Tegemist on kitsalt kristliku terminiga, mille tähenduseks on seletava sõnaraamatu järgi 'kiriklikult abielu õnnistama'. Niisugusena on see tuttav eesti kirjakeeles juba vähemalt alates 1622. aastal ilmunud katoliiklikust käsiraamatust "Agenda Parva", kus üldiselt ladinakeelse teksti sees seisab abiellu astuvale mehele etteantud eestikeelne lause: Mina N. wetta sinno N. hennele omas heiges nink laulatetus abinaises, ning naisele: Mina N. wetta sinno N. Omas heiges nink laulatetus abi miehes (lk 45–46). Põnevaks teeb sõna asjaolu, et kuigi tegemist on ilmselge kristliku terminiga, puudub sel meie kristlikes eeskuju- ja laenukeeltes samasuguste tähendus­seostega vaste, mis võimaldaks seda käsitleda tavalise tõlkelaenuna. Näiteks saksa keeles kasutatakse sama toimingu kohta verbi trauen, mille tüve tähenduseks on 'uskuma, usaldama'. Vanemas saksa keeles ja meiegi vanemates kirikuraamatutes esineb saksa vastena ka ladinatüveline sõna kopulieren 'paari panema'. Rootsi keeles kasutatakse verbi viga, mille üldisem tähendus on 'pühitsema, õnnistama', ja sealt on laenatud ka soome vihkiä. Vene keeles on kõnealuse talituse kohta kasutusel verb венчать laiema tähendusega 'pärjaga ehtima, kroonima'. Eesti keelega häälikuliselt kokkulangevat sõna laulāt 'laulatama' kasutatakse küll läti keeles, aga laulu tähistava nimisõna jaoks on läti keeles hoopis teine tüvi ning verbi laulāt peetakse kas liivi või eesti laenuks,11 nii et sõna tähenduslike seoste kohta läti keel selgust ei too. Tähenduslikke seoseid ei aita selgitada ka liivi keel, kus laul-tüvega sõnade hulgas esineb peale verbi ka noomen louliB 'laulatus',12 mis aga võib olla omakorda hoopis läti laen (vrd laulība 'laulatus').

Valgust näivad eesti sõnale heitvat hoopis idapoolsed õigeusu alale jäävad sugulas­keeled, ehkki Lääne kristluse mõjusfääri kuuluvaid luterlikke eestlasi peaks Ida kristluse sfääri kuuluvatest hõimusugulastest justnagu lahutama oluline kultuuripiir. Vadja keeles on laul-tüveliste sõnade seas verbid laulottaa ~ lauluttaa ~ laulotuttaa ~ laulututtaa ~ laulõttaa, mille kõigi tähenduseks on toodud 'matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta; отпе/вать, -ть (покойника)', mõnel juhul lisaks ka 'matusetalitusel õnnistada' või '(surijale) viimast võidmist teha' või 'eestpalvet (surnutele mälestusjumalateenistusel) pidada'; ka ilma liiteta verb lauloa 'laulda' võib esineda tähenduses 'matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta'.13 Isuri keeles esineb verb laulattā tähenduses 'haiget suremiseks ette valmistada; (surnut) õnnistada'.14 Ka karjala keeles kasutatakse nii verbi lauloa kui ka laulattoa surnu õnnistamise või matusetalituse pidamise tähenduses.15 Õigeusu alale jäävate sugulaskeelte ja eesti, liivi ning läti keele tähenduste peale kokku tundub, et laul-tüvelist ta-liitega verbi võidi algselt kasutada laiemalt mis tahes kirikliku talituse kohta, mida vaimulik laulu saatel läbi viis, lähteimpulsiks ilmselt vene rahvapärane kasutus (vrd eespool vadja verbi tõlkena esitatud отпе/вать, -ть (покойника), mis tähttäheliselt tõlkides olekski '(kadunukest) laulatada' või 'ära laulda'). Läänepoolsetel aladel ahenes selle tähendus abielutalituse tähistamisele, idapoolsetel matuseriituse ja viimse võidmise tähistamisele. Seesugune omapärane areaalselt levinud tuletis meenutab natuke eesti verbiga ristima ühist päritolu sõna levikut. Sellegi mõiste väljendamisel moodustavad eesti ja idapoolsed õigeusu ruumi kuuluvad läänemeresoome keeled koos läti (ja leedu) keelega ümberkaudsete slaavi keelte keskele jääva muukeelse terviku, milles esimest sakramenti tähistab vanavene verbiga krĭstiti 'risti lööma, ristima' häälikuliselt kokku sobiv sõna, samal ajal kui Kesk- ja Lääne-Euroopas (samuti Soomes) seostub esimest sakramenti märkiv sõna tähendusega 'vette kastma'.16 Niisiis tunduvad laulatama ja ristima olevat huvitavad terminid, mille kasutusloogika läti, liivi ja eesti ning õigeusklikes läänemeresoome keeltes annab aimu mingitest sügavamatest kohaspetsiifilistest arengutest.

Ühtaegu kinnitavad nii abielulaulatama kui ka ristima, et sõnad ja mõisted võivad areneda täiesti eri radu ja foneetilist sõnakuju ei tasu üritada sirgjooneliselt siduda seda kasutavate inimeste ideoloogiliste arusaamadega.

 

U. Uibo, Sõnalood. Tallinn: Tänapäev, 2014, lk 179–180.
2 Eesti etümoloogiasõnaraamat. I. Metsmägi, M. Sedrik, S-E. Soosaar. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012, lk 42.
3 Lexikon der älteren germanischen Lehn­wörter in den ostseefinnischen Sprachen. Kd I: A–J. A. D. Kylstra, S-L. Hahmo, T. Hofstra, O. Nikkilä. Amsterdam: Rodopi, 1991, lk 49.
4 https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=abielu&F=M (20. XI 2020).
5 Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. 1. vihik. A–bakhantlik. Tallinn: Valgus, 1988, lk 24.
6 Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. E. Ehasalu, K. Habicht, V-L. Kingisepp, J. Peebo. Tartu: Tartu Ülikool, 1997, lk 84.
7 Eesti rahvalaulud. Antoloogia III. Toim Ü. Tedre. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, lk 209.
A. Hein, Vanaaja pulm. Tallinn: Tänapäev, 2018.
I. Jürjo, Liivimaa valgustaja August ­Wilhelm Hupel 1737–1819. Tallinn: Riigi­arhiiv, 2004, lk 269–275.
10 I. Jürjo, Liivimaa valgustaja August ­Wilhelm Hupel 1737–1819, lk 271.
11 K. Karulis, Latviešu etimoloġijas vārdnīca. Riga: Avots, 2001, lk 508–509.
12 L. Kettunen, Livisches Wörterbuch. Helsinki: Suomalais-ugrilainen seura, 1938, lk 203.
13 Vadja keele sõnaraamat 3. Toim E. Adler, M. Leppik. Tallinn: Eesti Keele Instituut, 1996, lk 64–66.
14 R. E. Nirvi, Inkeroismurteiden sanakirja. Helsinki: Suomalais-ugrilainen seura, 1971, lk 253.
15 Karjalan kielen sanakirja. Kolmas osa: L–N. Helsinki: Suomalais-ugrilainen seura, 1983, lk 38.
16 K. Ross, S-E. Soosaar, Eesti vaimuliku kultuuri sõnavara kujunemisest: veel kord ristimisest. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 10, lk 769–782.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Keel ja Kirjandus

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: