Näitusel on väljas valik põnevaid sirvilaudu, millest vanemad on dateeritud aastatesse 1796 (Pühalepa) ja 1841 (Noarootsi). On kepikujuline kalender, pea inimese mõõtu ajaarvestaja, jakuutide kardit ja puukalender Komimaalt.

Algselt kasutusel olnud puukalendrid ehk Juliuse kalendrile vastavad ruunikalendrid on igavesed, s.t neid võib kasutada igal aastal. Kalendri tavapärasemad kujud olid pikem sau, kus on esitatud pool aastat või terve aasta või siis üksikute ajaperioodidega sirvilaudadest koosnev komplekt. Lauakeste arv on olnud 6, 7 või 13.  

Trükitud kalendrit hakati Eestis välja andma 18. sajandi algul ja juba siis ei olnud see mitte ainult ajaarvamise vahend, vaid ka rahvavalgustaja. Kõigepealt rahuldasid need eeskätt lugejate põhihulga ehk talurahva infovajaduse. Kalendaariumis olid tähtpäevad ja pühad, laadapäevade loetelu, kaugused postijaamast teise, kaalud ja mõõdud, sinna sai üles tähendada andmeid ilma ja põllutööde kohta, teha märkmeid perekondlikest sündmustest.

Hiljem lisandunud ilukirjanduslikest kalendrisabadest sai lugeda kõigest alates arsti nõuandeist ja maaviljelusest kuni ajaloosündmuste kirjeldusteni, siin avaldati laule ja jutte. Mõned päevapoliitilised kirjutised tunduvad ka tänapäeva lugejale väga kaasaegsed.

Kalendrite tiraažid olid suured, aga tegelik lugejaskond veel kordi suurem, sest populaarsed trükised levisid käest kätte ning vajadusel loeti neid ka teistele ette. Kalendrite laia levikut kasutasid rahvaga suhtlemisel ära tuntud kirja- ja keelemehed.

Kalender oli terve aasta nagu pereliige ja näitusel olevad värvikad trükised kannavad ka ohtra kasutuse jälgi – nad on nagu soe killuke ajalugu.

Näituse koostas Sirje Madisson, kujundaja oli Jane Liiv  ning materjalid otsisid muuseumi kogudest üles Tiina Tael, Karin Kiisk, Ülle Jäe ja Siret Saar.

Väljapanek on avatud kuni 28. veebruarini.