Enn Säde kinnitas, et tal on praegu väga olulised asjad käsil. "Üritan käivitada üht fotoraamatut Rein Marani fotodest "Linnutee tuulte" filmimise aegu, need on mul juba skanneeritud," ütles ta ja lisas, et fotode kõrval oleks seal teoses olulisel kohal ka tekst. "See pole mingi akadeemiline heietamine hõimurahvastest, vaid ühe füüsilises mõttes raske filmi argipäev."

"Lisaks tegelen praegu oma ammu kadunud venna Ants Säde kunstiinstituudi aegsete fotode restaureerimisega, selgus, et see on uskumatu varasalv," tõdes ta ja mainis, et nendel 1958. kuni 1962. aastateni tehtud piltidelt jooksevad läbi kõik tolleaegsed klassikud. "Ma püüan need korda teha, aga siin ma hüüan kõigile appi, et mida nendega teha, sest tänapäeval pole enam kohta, kus selliseid kunstiväärtuslikke pilte nähtavaks teha."

Seda ta öelda ei oska, kas neist projektidest ka raamatud valmivad. "Ma ei ole kunstiinimene, aga olen lahkelt nõus neid jagama asjaosalistele, et laske need käiku," mainis ta ja ütles, et proovis sel teemal ühendust võtta ka EKA muuseumiga, aga seal suhtuti sellesse leigelt.

"Kergeid aegu pole kunagi olnud," rõhutas Säde ja tõi välja, et talle pole kunagi meeldinud öelda, justkui oleksid inimesed tehnoloogia orjad. "Ma leiutasin uue sõnamängu, öeldes, et me olime tehnoloogia sulased, lisaks kaevasin mõni päev tagasi üles Jorn Dönneri mõtte, et tihti tähendas tehnoloogia ka labidat ja haamrit."

Sädele meeldib ka mõte mälestuste ketist. "Üks keti lüli tõmbab teise kaasa ning tõepoolest nii on, kui sa oled mitu kuud millegi kallal pusinud, siis lõpuks kirjutadki lihtsameelse lause, et ma ei teadnudki, et seda mäletan."