Arvustus. Pedigree uus album kõlab nagu korralik industriaal ikka

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Pedigree Autor/allikas: Heikki Leis

Uus album
Pedigree
"Funeral Child" (Pedigree Sonic Underworld)
6/10

Arvustus ilmus Müürilehes

Albumi 49 minuti sisse mahub tervelt 13 lugu, nii et vähemalt struktuuri poolest mingit suurt eksperimenteerimist pole. Algus on igatahes üsna võimas: "Possible Childi" kurjakuulutav atmosfäär jõuab refräänis massiivse kulminatsioonini, kuigi refrääni ennast võinuks ehk paar korda vähem venitada. Samasugune võimsus kajab läbi ka "Lucidali" meloodilis-kaeblevast kulgemisest, millele sobib heaks vahelduseks märksa vihasem ja energilisem "Household Secrets".

Poole albumi möödudes pean aga hakkama pingutama, et üht teisest eristada ja alguse mõnusat massiivsust enam üles ei leia. Plaadi sabas tõusevad teiste seas esile veel tummised "Lazarus Circle", "Situations in the Dark" ja külalisvokaalidega "Zen Agony", aga muu jääb kuidagi mittemidagiütlevaks. Muusikat kannab kogu albumi vältel selgelt kitarr, mis oma parimail hetkil on kruvitud just sobilikult ängistavaks. Selle peale on raputatud igasugust elektroonikapuru, vingete filmide tsitaate ja üks viiulisoologi, aga see kõik tundub natukene nagu asja enda pärast.

Kui paar kuud tagasi kuulatud ajastukaaslane Taak mõjus siiralt värskelt, siis Pedigree 2020. aasta jõupingutus paneb pigem äratundmisega nentima, et professionaalselt tehtud, aga midagi üllatavat järgmiseks päevaks eriti meelde ei jää.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: