Autorifilmidele pühendunud striimimisplatvormil Mubi on ülal John Gianvito 2007. aastal valminud dokumentaalfilm "Profit Motive and the Whispering Wind". See on mitut moodi alternatiivne vaade Ameerika ajaloole – Gianvito tunnine film koosneb seisvatest kaadritest, mis on üles võetud haudadel ja mälestusmärkidel, ainsad tekstilised saatjad ja seletajad on kirjad, mis neil on jäädvustatud. Selliste minimaalsete vahenditega annab Gianvito edasi ajaloosündmusi Ühendriikides XIX sajandi lõpust XX sajandi keskpaigani, sealjuures ei ülista autor riigimehi, poliitikuid, sõjajuhte ega ärigeeniusi, tänu kellele on USA kujunenud selliseks nagu me seda võime praegu näha. Gianvito rõhuasetus on mujal, neil, kellele on Ameerika üles ehitatud, sõnatutele liipritele kapitalismi raudteel – need on põlisrahvaste pealikud, töölis- ja kodanikuliikumise aktivistid, naisõiguslased. Ühel rohtunud platsil leiab kaamera hauaplaadi, millel on kiri "John Dos Passos 14.1.1896 – 28.11.1970". 

Dos Passose "Ameerika triloogia", mille esimene osa "42. laiuskraad" ilmus äsja Hieronymuse sarjas kirjastuselt Koolibri Olavi Teppani tõlkes, on samuti vaade ajaloole, mida võib samamoodi alternatiivseks nimetada. Õnneks ei jälgi ka Dos Passos n-ö suurmeeste elusid, ehkki episoodiliselt vilksatavad triloogia esimeses köites ka Thomas Alva Edison, Bob La Follette, Minor Keith ja teised ajaloolised tegelased. Dos Passose kangelased on fiktiivsed, vähemalt võib arvata, et nad on, sest internetiotsing teisiti ei veena. Kuid tegelikult pole sellisel otsingul suurt mõtetki. Nad võivad olla väljamõeldis või siis ka mitte, kuid nende eluline väärtus on selles, et nad kujundavad Dos Passose loomingu läbi Ameerika ajalugu ehk neist moodustubki ajalugu. Nad kulgevad ajas nagu oksaraod kiires ojavees, ajuti mõni neist takerdub kuhugi perve, teine jälle tormab edasi, mõnes kohas nad kuhjuvad ja lõpuks jõuavad kõik kuhugi. Fatalistlik saatusele alistumine põrkub oma elu kujundamisega, "42. laiuskraadis" pealtnäha pidetu pagemisega paremat kohta otsides. 

Dos Passose Ameerika triloogia käsitleb läinud sajandi alguse kolme esimest aastakümmet. Dos Passose mosaiikne stiil põimib ettekujutatud elulood lühibiograafiatega, liigendades pikemaid passaaže aega määratlevate väljalõigetega ajalehtede pealkirjadest ja populaarsetest laulukestest, lisades sinna omaenda mälupilte reeglitevabas poeetilises proosavormis (stream of consciousness). See vaba mõttevool ongi isiklik aeg, mida Dos Passos uuesti läbi kirjutab ja mida tema tegelased loovad. Dos Passos ei markeeri aega kunagi täpselt, lugeja saab vihjeid läbi ajalehepealkirjade ja taustal toimuvate sündmuste, tehes seeläbi kaasa omamoodi mälumängu selle kohta, kui täpselt on võimalik romaanis toimuvat määratleda. Selline meetod võimaldab ehk isegi paremini kududa seda peent saatustest koosnevat inimliku aja võrgustikku, mida nimetame ajalooks. 

"42. laiuskraad" on üpris ladus lugemine. Dos Passose vaatepunkt on vaatleja oma, kohati taganedes isegi krooniku positsioonile. Seda võib võrrelda kaameraplaanidega filmikunstis – üldplaan, kesk- ja lähiplaan ning suur plaan, mis annab edasi detaile. Nii haarab ka Dos Passos kirjeldatavat aega – kord väga laialt ja üldiselt, libisedes üle suurematest sündmustest, kord aga süüvib ta detailideni mõnda seika oma tegelaste teel.

Need detailid justkui poleks pealtnäha olulised, sest nad ei vii kokkuvõttes kuhugi, kuid nende tähtsus on hetkes, selles olukorras, kuhu jälgitav tegelane on parajasti sattunud. Selline kadreeringu vahetus ja žanriline dünaamiline segamine ongi romaani montaaži alus.

Dos Passose stiil on üpris kinematograafiline, ehkki ühtki filmi pole ta triloogia põhjal valminud. Võib-olla on Ameerika triloogia liiga argine selleks, et Hollywoodi produtsentide tähelepanu saada, võib-olla on siin mängus olnud aga ka poliitilised põhjused, sest Dos Passos oli oma loometee alguses selgelt vasakpoolsete vaadetega.

Materjali pakub "42. laiuskraad" isegi mitme filmi tarvis, õigemini peaks valima telesarja vormi, nagu seda tegi Rainer Werner Fassbinder Alfred Döbilini 1920. aastate tähtteosega "Berlin Alexanderplatz". Kuid tõtt öelda ei peagi kõike ekraniseerima, eriti kui algupärand on sedavõrd köitev. "42. laiuskraadi" on võimalik lugeda mitut moodi – ühtejutti, sest teose struktuur on sedavõrd vaheldusrikas, või ka pikemate pauside ja peatükkide kaupa. Sujuvat ja nauditavat lugemiskogemust võimaldab ka Olavi Teppani suurepärane tõlge.

Muidugi võib küsida, kas on vaja tõlkida laulusõnu või kas võiks need olla joone all ka originaalis, kuid see on pisiasi. Romaan ja selle maailm kasvab koos tegelastega. Mõni neist kaob, et hiljem uuesti ilmuda, mõni jääbki kuhugi kõrvale, kui aga nende tegelaste teed ristuvad ja ühte sündmust saab näha mitmest vaatenurgast, tekib omamoodi fiktiivne omaruum, mis põhineb reaalsel ajalool, millesse kirjanik läbi oma tegelaste on lubanud vaadata ka XXI sajandi põlvkondadel.

Aga veel. Eestlaseta ei saa läbi ka Dos Passos. Nimetu "eestlane Baltikumist" tuleb mängu romaani lõpus, lauldes Marseljeesi ja tõotades revolutsiooni Ameerikale. 

Huvitav on mõelda, et Anton Hansen Tammsaare kirjutas eestlase epopöa "Tõe ja õiguse" enam-vähem samal ajal 1920. aastate lõpul, 1930. aastate alguses. See, meie mentaliteeti väljendav suurromaan räägib hambad-risti paiksusest, maaharimisest ja sellest kinni hoidmisest, Dos Passose kangelased teevad aga ilma mingite süümepiinadeta kõike seda, millest Vargamäe Indrek söandas vaid unistada. Nad reisivad ringi, olgugi et endal pole hinge taga sentigi, sõlmivad uusi suhteid ja rikuvad lubadusi, seiklevad, sest maailm on neile avatud. Oleks olnud põnev, kui Tammsaare oleks kirjutanud ka sellest eestlasest, kes Dos Passosel Marseljeesi laulis. "Oleksi" asemel on meil aga Dos Passose Ameerika triloogia esimene raamat eesti keeles.