Allveearheoloogia nõunik: veealuses maailmas kohtab aeg-ajalt tõelisi pärleid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
17. sajandi kaubapurjekas Autor/allikas: Subzone OY

Valitsuse sügisene otsus kiita heaks Eesti ühinemine UNESCO 2001. aasta veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga on tähenduslik ja kaua oodatud sündmus. Muinsuskaitseameti allveearheoloogia nõunik Maili Roio selgitas, mida 2. veebruaril jõustunud konventsioon laiemalt Eestile tähendab.

Konventsiooni vastuvõtmine 2001. aastal oli rahvusvahelise üldsuse reageering eelnevate aastakümnete tähelepanuväärsetele tehnoloogilistele arengutele merepõhja uurimisel. Need edusammud muutsid laevavrakid ja muu veealuse kultuuripärandi esimest korda kergesti ligipääsetavaks ja seeläbi inimtegevuse tõttu ka haavatavaks. Sealjuures võtab uurijatel veealuse pärandi väljaselgitamine, kaardistamine ja dokumenteerimine alati rohkem aega kui rüüstamine ja hävitamine hõlptulu lootuses aardeküttidel.

Veealune kultuuripärand on kõik inimese olemasolu jäljed, millel on kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline iseloom ja mis on vähemalt 100 aastat olnud osaliselt või täielikult ajutiselt või pidevalt vee all. See hõlmab traagilisi laevahukke, millega sageli kaasnevad ka rohked inimkaotused, aga ka sadamarajatisi, rannalautreid, merekindlustusi, aja jooksul vee alla jäänud esiajaloolisi asustusalasid ning matmiskohti või isegi veekogudesse ehitatud vaikülasid.

See on veekogude põhja peitunud pärand, mida veepinnalt tavapäraselt näha ei ole. Märg keskkond on selle pärandi olemasolu lahutamata osa, mis aitab pärandil pikaajaliselt säilida nii siseveekogudes kui ka riimveelises Läänemeres.

Ainulaadne Läänemere veealune kultuuripärand

Hästi säilinud ajaloolised laevavrakid on kindlasti üks esinduslikumaid muististe liike Läänemeres. Need on ühtlasi Läänemereruumi ühise mineviku olulised elemendid ja taastumatud ressursid. Eriti unikaalsed on puidust purjelaevade jäänused. Mitmesaja aasta vanused purjekate vrakid seisavad merepõhjas mastid püsti ja ainult väheste hukuaegsete purustustega.

Erinevalt maismaa arheoloogiamälestistest kujutavad uppunud laevad koos lasti ja sisuga endast tavaliselt ühe kindla, suhteliselt lühikese ajavahemiku vältel tekkinud muistist. Seetõttu moodustab laevavrakk koos kõige sinna juurde kuuluvaga harukordse ajakapsli, mis võimaldab uurida väga konkreetse ajavahemiku eluolu, mobiilsust, kaubavahetust ja rahvusvahelist suhtlust.

Pimedas, külmas ja vaikses veealuses maailmas kohtab aegajalt tõelisi pärleid, mis eristuvad teistest vrakkidest tervikliku seisukorra, rohkete detailide ja uhkete dekoratsioonide poolest. Üheks selliseks on Tallinnast umbes 20 kilomeetri kaugusel Uusmadala ja Naissaare vahel 60 meetri sügavusel asuv 17. sajandi algusest pärinev laevavrakk. See on üsna väheldaste mõõtmetega purjekas pikkusega umbes 25 meetrit, mis on seniajani säilinud praktiliselt puutumatuna. Kui paljudele vrakkidele Eesti vetes on oma purustava jälje jätnud kalatraalid, siis sellel vrakil on ainukeseks tunnistuseks vahepealsete aastate külalistest ahtri lähedal lebav paravan, mida on kasutatud I ja II maailmasõja ankrumiinide tuvastamisel. Vrakk on kaetud õhukese settekihiga, mille alt välja joonistuvad detailid toovad silme ette pildi omaaegsest uhkest puitehisdetailidega dekoreeritud laevast.

Vraki tugevalt sissepoole pöörduvad kaared ja sellest tulenevalt ülalpool ahenevad pardad on iseloomulikud 17. sajandil ja hiljemgi kasutusel olnud Hollandi kaubalaevadele – flöitidele. 17. sajandi esimesel poolel oli Hollandi kaubalaevastik oma võimsuse tipul. Sel perioodil oli levinumaks laevatüübiks just flöit, mida oli odav ehitada ja üleval pidada. Ümara kuju ja suhteliselt lameda põhja tõttu kutsusid inglased neid põlglikult "Hollandi võikarpideks". Ehkki flöite kasutati 17. sajandil massiliselt, on arheoloogilisi leide siiski üllatavalt vähe. Seda hinnalisem on seni ainukene Eesti vetest leitud flöiti vrakk.

Inimtegevuse mõjud ja võimalused

Rahvusarhiivis on säilinud Osmussaare rannakalurite palvekiri 1694. aastast Eestimaa kindralkubernerile Axel Julius de la Gardie`le päästetasu asjus, kus ilmekalt on kirjeldatud omaaegseid päästetöid:  "… meie Osmussaare kandis juhtub laevade ja alustega palju õnnetusi, kus meie siis osalt ja enamasti kristliku kaastunde ajel ja halastusest oma ligimeste vastu, osalt selleks, et teenida tükikest leiba oma viljakandmatul maalapil, kus me elame ning kus meil peaaegu polegi muud rõõmu kui see, kuidas Jumal meid kaladega õnnistab, oma laevade ja meestega merehädalistele nagu kord ja kohus appi läheme, ning kui vähegi võimalik, päästame ära selle, mis on võimalik kätte saada, nagu me hiljuti ühelt uppunud laevalt suure purje uskumatult raske töö ja vaevaga vikatitega raaküljest ära raiusime …".

Ühe vraki seisukord sõltub paljuski sellest, milline oli laevahukk ja missugused tegevused leidsid aset peale hukku. Omal ajal püüti õnnetusest päästa, mis päästa andis ning tunti sellest täit rõõmu. Tänapäeval pakuvad meile aga rohkem elamusi need hukukohad, kus päästetöid ei saanud teha. Lisaks on Eesti vetes tuntava jälje jätnud kalatraalimine. Pisut vähemal määral on veealuse pärandi terviklikkust mõjutanud eelmise sajandi lõpus toimunud massiline suveniiride kogumine ja praeguseni kestev organiseeritud ja sageli ka piiriülene rüüstamine.

UNESCO konventsioon ei keela kultuuripärandi vaatlemist. Dokumenteerimine ja külastamine on lubatud ja isegi soositud, kui see on vastustundlik. Säästev juurdepääs veealusele kultuuripärandile oma algses asukohas on väga oluline, et inimesed teadvustaks, oskaks hinnata ning hoida taastumatut kultuuripärandit. Juurdepääsu veealustele mälestistele reguleerib muinsuskaitseseadus, mille alusel  võib mälestisele sukelduda sukeldumisteenust pakkuva ettevõtja juhendamisel või sukeldumisloa alusel.

Veealuse kultuuripärandi säilimisele aitab hästi kaasa see, kui mistahes tegevuste puhul, sealhulgas näiteks sukeldumisel, liiklemisel või kalastamisel nii merel kui ka siseveekogudes, ollakse hoolivad ja vastutustundlikud. Tänapäevased hobisukeldujad ja sukeldumisteenust pakkuvad ettevõtjad on üldiselt siiski pärandihoidliku suhtumisega, kelle peamine moto on "vaata, aga ära katsu". Niisugust tegevust tasub igal juhul toetada ja soodustada.

Muide, Soome sukeldujate seas mõni aasta tagasi tehtud küsitlusest selgus, et kõige populaarsemad ja atraktiivsemad on neile just Eesti sukeldumiskohad. Eestile järgnes Rootsi. Seega on meil potentsiaali ka allveeturismi arendamisel.

Kohapealsete aktiivsete tegevuste arendamise kõrval ei saa vähemoluliseks pidada muististe ajalooliste ülevaadete koostamist ja 3D mudelite loomist. See aitab meil nähtamatut nähtavaks teha ka neile, kes ise vee alla minna ei soovi.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: