Järvelille sõnul olid "Leo ja ninakolli" inspiratsiooniks tema enda lapsed. "Õigemini minu pisem laps, kes harrastas täpselt samasugust tegevust nagu Leo," selgitas ta ja lisas, et ta oli suures hädas, kuna tema poeg ei tahtnud nina nuusata. "Mõtlesin, et otsin mõne selleteemalise raamatu, aga kuna selliseid polnud, siis mul tekkis endal peas selline lugu ninakolli kohta."

"Sealt edasi hakkasin oma lastele seda lugu rääkima ja mu suurem laps küsis üks hetk, et kust sa loed seda lugu ja kui ma ütlesin, et ei loe seda kuskilt, vaid see tuleb peast, siis tütar ütles, et see võiks ju raamat olla," kinnitas Johanna-Iisebel Järvelill ja ütles, et esialgu see mõte jäi lihtsalt õhku.

"Ühel hetkel panin selle aga kirja ja võtsin ühendust Kristina Tordiga, kes tegi need väga-väga lahedad illustratsioonid, vaimukad ja lahedad," tõdes ta ja kinnitas, et nägi Tordi töid ühel näitusel ning oli kohe kindel, et see sobitub hästi tema looga. "Kui Kristina seda lugu luges, siis ta ei võtnud hetkegi mõtlemisaega ja oli kohe nõus, et teeme ära."

Autori sõnul oli "Leo ja ninakoll" tegelikult valmis juba tükk aega tagasi. "Nüüd ta tuli välja täpselt sellisel ajal, kui see on väga teemaks ka laste seas," tõdes ta ja rõhutas, et tänu sellele loole õppis tema laps ka ilusti nuuskama.