Enn Kunila: ainult kunstist endast selle populariseerimiseks ei piisa

Foto: Priit Mürk/ERR

Inglise keeles ilmus hiljuti raamat "Igatsus ilu järele. 25 aastat Enn Kunila kunstikollektsiooni", mille puhul rääkis kunstikoguja Enn Kunila "Vikerhommikus" lähemalt sellest, kuidas käib eesti kunsti populariseerimine välismaal ja tõdes, et kunstist endast jääb esialgu väheks – appi tuleb võtta ka kõrgemad ametikandjad ja täiendavad veenmisvahendid.

Kunila sõnul algab eesti maalikunsti populariseerimisel kõik ikkagi kunstist endast – kui on tunne, et eesti kunst on osa maailmakunstist ja teda tuleks mujal näidata, siis tuleb käivitada mehhanism, et seda teha.

"Aga see on väga keeruline siis, kui ise tõsta latt kõrgele ja tahta teha suuri näitusi kõige olulisemates muuseumides, sest terve maailm ja kõik riigid tahaks oma kunsti tutvustada olulistes muuseumites Prantsusmaal, Itaalias jne. Seal ainuüksi sellest, et meil on väärt kunst, ei piisa," selgitas ta.

"Seda tuleb suuta tutvustada ja teha seda hästi. Selleks ei piisa sageli ka nende inimeste initsiatiivist, kes sellega iga päev tegelevad. Peab ikkagi paluma kõrgeid ametikandjaid appi, et suuta need kokkulepped näituste tegevuseks teha."

Rääkides sellest, kui altid on kuraatorid üle maailma eesti kunstile võimalust andma, märkis Kunila, et see sõltub palju meist endist. Kõigepealt peab suutma meie kunsti hästi tutvustada. Kunstist endast jääb alguses väheks.

"Sa pead suutma veenda millegi abil ja raamat, vähemalt ingliskeelne raamat peab kindlasti olema, aitavad ka kodulehed ja filmid. Kui näitus toimub Prantsusmaal, siis on ka ingliskeelsest raamatust vähe. Kunsti tutvustamiseks peab olema ka prantsuskeelne raamat," selgitas Kunila.

"Sellel teel me ka oleme. Näiteks Eero Epneri elulooline raamat Konrad Mägist on tõlgitud nelja erinevasse võõrkeelde – prantsuse, inglise, itaalia ja soome. Kui tuleb näiteks järgmine näitus, loodame, et Norras, siis tuleb kindlasti see raamat tõlkida norra keelde."

Kolmapäeval tuli uudis, et Anu Põdra "Keeled" jõudis esimese Eesti kunstniku teosena Tate'i kogusse. Rääkides sellest, miks eesti kunst alles nüüd Tate'i jõudis, märkis Kunila, et see ongi keeruline protsess.

"Esiteks peab kunst olema selline, mille vastu taoline kunstiinstitutsioon huvi tunneb ja teiseks meie enda töö – me peame olema ülimalt aktiivsed, et oma kunsti tutvustada. Peaasjalikult jääb ikkagi selle taha."

Kunila selgitas, et need, kes eesti kunsti välismaal propageerivad, ei olegi niivõrd Kunila leitud hea tahte saadikud, vaid Eesti oma kõrged ametikandjad, kes on aidanud eesti kunsti tutvustamisele oluliselt kaasa. Seda eesotsas Eesti vabariigi presidendiga.

"Kui president on avamas või vaatamas näitust, siis see on sündmus ja seda levitatakse kohalikus meedias ning see annab väga suurt lisaväärtust sellele näitusele," selgitas Kunila.

"Väga palju on aidanud meid välisministeeriumi erinevad ametkonnad, meie suursaadikud, ja kui mõelda Eestis inimestele, siis nad ongi põhiliselt kõrged ametikandjad ja meie välisesindused, kes on loonud võimalused kohapeal eesti kunsti tutvustada ja nad on teinud seda tööd väga hästi."

Ta lisas, et näiteks kaks suurt Itaalia näitust on puhtalt Eesti tolleaegse suursaadiku Itaalias Celia Kuningas-Saagpaki töö. "Ilma tema väga aktiivse tegevuseta ei oleks neid näitusi toimunud."

Teine liin on leida ka kohalikke, kes aitavad kaasa riigis näituste korraldamisele, selgitas ta. "Itaalias on meil olemas n-ö oma mees Arnaldo Colasanti, kirjanik ja kunstikriitik, kes on aidanud palju teatud näituste Itaalias toimumisele kaasa."

Näiteks viimane Konrad Mägi Torino näitus oli peaasjalikult tema teene tunnistas Kunila. "See on ka mees, kes praegu on andnud nõusoleku kirjutada itaalia keeles raamat Konrad Mägist."

Viirusolukord on mõistagi neid tegevusi pärssinud, aga mõte teha uusi näitusi ja kuidas eesti kunsti paremini tutvustada nii Eestis kui ka väljaspool, käib pidevalt. tõdes Kunila.

Mis puudutab tema enda kunstikogu, siis üks konkreetne leping on juba allkirjastatud – nimelt toimub järgmise aasta veebruarist kuni oktoobrini Eesti Rahva Muuseumis tema kunstikogu näitus.

"See on väga suur ja oluline näitus. Seal on kokkuleppe kohaselt 800 ruutmeetrit näitusepinda ja mul on väga hea meel teha Tartus teist näitust, sest eelmine kunstikogu näitus oli Tartu kunstimuuseumis."

Ta tõdes, et muuseumide ja galeriidega välismaal praegu kindlat lepet ei ole, aga tegevus ja töö selle nimel käib.

Toimetaja: Merit Maarits, intervjueerisid Toomas Luhats ja Eisi Mäeots

Allikas: "Vikerhommik"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: