Vadi tunnistas, et tema uues novellikogus on algeid, mis pärit tema enda elust. "Seal on palju erinevaid jutte – osad on elulised jutud ja osad on kirjandusteema." Ta tõdes, et on kirjandusteemat – kui kirjanik kirjutab kirjutamisest või sellest, kui purjus ta on – alati kartnud.

"Ma olen proovinud sellest hoiduda, sest minu meelest on tehtud väga häid joomalugusid ja ma nendest ei tahaks kirjutada. Aga seekord tundus, et lõpuks ei ole vahet, et kõik ju ootavad, et inimene kirjutaks hingest ja enda elust ning mis ma siis hakkan kirjutama mingist kaevurielust. Ma ei tea sellest ju midagi."

Ta lisas, et novellikogu jutud ei ole siiski kirjanduse metamäng, vaid seal ongi elu pool esikaalul.

Vadi tõdes, et raamatus on läbivad teemad, mis jooksevad loost loosse ning kindlasti on seal olemas ka surma ja kaduviku teema. "Aga kui sa kirjutad lugu, siis sa lihtsalt kirjutad. Sa ei mõtle midagi," tunnistas ta.

"See on kummaline seisund. Ühelt poolt sa mõtled lausestuse ja struktuuri peale. Aga samas pead sa kõik ära unustama. Sa pead ära unustama, mis su ema arvaks, kui ta seda lugu loeks. Sa pead end vabaks laskma."

Novellikogu lood kirjutas Vadi viimase aasta jooksul, osad on varem ka ilmunud ajakirjades. Aga enamus on viimase aja lood – koroona-aasta lood. "Ma ei plaaninud novellikogu kirjutada, aga siis hakkas infot peale tulema ja ma muudkui kirjutasin."

Ta märkis, et novellide kirjutamine on tore, sest need on mõnusad, kiiremad sutsakad. "Kui kirjutada novelli, siis on kohe näha, kas inimene on elus või mitte. Kas tal on mõtteid või mitte."