Urmas Vadi: kirjandusel on hingehoius oluline roll

Foto: Rahvusraamatukogu

Klassikaraadio kirjandussaates "Gogol" oli külas kirjanik, stsenarist ja lavastaja Urmas Vadi, kes avas novellikogumiku "Hing maanteeserval" tagamaid ja rääkis muu hulgas sellest, milline peab üks novell olema, kuidas ta enam ei karda tundelist teksti kirjutada ja kirjanduse rollist hingehoius.

"Kirjanikult oodatakse ju ikka südameverega kirjutamist. Isegi kui teemad on sünged, oleks minu arvates siiski tore, kui saaks rahulikult nalja teha. Ei ole vaja lugeja hinge ära süüa."

Väljenduse võlu ja valu

Urmas Vadi raamatute tegelased on tihtipeale kimpus inimsuhtlusega. Kas ei õnnestu neil öelda välja soovitut või siis kukub suhtlus suisa kehvasti välja.

"Suhtlus inimestega on kõige võluvam ja samas ka kõige keerulisem asi. Tihtipeale juba arvadki, et saad hästi hakkama, kuid siis läheb jalg alt," märkis Vadi.

Vadi tegeleb oma tekstides suhtlemise teemadega läbivalt ja talle tundub, et kirjutamine on tema jaoks ka mingis mõttes teraapia.

"Kui ma kirjutan, siis saangi olla täpselt selline, nagu ma sel hetkel olen. Siis on mul kõige lihtsam suhelda mitte ainult iseendaga, vaid võib-olla ka teiste inimestega," tunnistas ta.

"Näiteks pean mõnd vestlust, mis on eelmisel päeval või nädalal vasakule läinud ja mis ikka kripeldab. Mõtled, pagan, ma oleks pidanud sellel hetkel ütlema hoopis seda, aga ma ei öelnud."

Sel hetkel, kui ta on üksi ja kirjutab, ei jaga ta mitte endaga maid ega õigusta ennast, vaid proovib midagi selgeks kirjutada.

"Mõnikord tundub, et vot see on õige lause. See ongi see, mida sa öelda tahad. Lause sees on olemas see, mida sa ei oskagi muidu väljendada ja see ütleb välja oleku või seisukoha, mida sa võib-olla isegi teadlikult ei mõtle."

Suhtlus ja iseenda arusaadavaks tegemine on Vadi jaoks olulised ning ta rõhutab, et nendega peab kogu aeg tegelema.

Tume tüüp, kes ei pelga pohlamoosi

Nii selles kui ka eelmistes Urmas Vadi jutukogudes tõusevad esile erinevad inimeksistentsi kitsaskohad. Kaupo Meiel on neid loetlenud kogumiku "Kuidas me kõik reas niimoodi läheme" (Tuum 2014) arvustuses: eneses kahtlemine, vaimne mahakäimine, kaotus, leidmislootus, surm, unustus, halvav hirm1.

Need on tõsised teemad, mida võib leida ka uuest kogumikust. Psühholoogilised, isegi psühhiaatrilised küsimused tõmbavad Vadit, sest surm on ainus asi, mis siin elus kindel on.

"See on paratamatult asi, mis mind ka huvitab. Võiks ju ka võtta nende vastandid: rõõm, heaolu, rahulolu, sallivus, rahuldus, päikesepaiste, soe tuuleõhukene ja kõik sellised asjad. Aga ma ei oska neist kirjutada, võib-olla ma olengi tume tüüp, kellele meeldib taolistel radadel kõndida."

Vadi arvates peaks novell olema rännak, seal peaks midagi toimuma. Novelli tegelases peaksid olema vastuolud ja ta peaks minema kuhugi läbi pimeda metsa või läbi soo, kus ta kohtab hirmsaid loomi või teisi inimesi, kes teda ehmatavad või keelitavad.

"See paneb mu mootori tööle. Need on lood, mida ma ise tahaksin lugeda ja mida mulle hirmsasti meeldib välja mõelda. Tunne, et regi hakkab sind vedama sinna, kuhu ise tahab, ongi kõige ägedam. Siis saadki aru, et see on suhtlus, kus saad olla iseenda ja oma lugejatega või teiste inimestega täpselt ja adekvaatselt kontaktis. Ma vist ei oskaks ainult päikesepaistest kirjutada."

Urmas Vadi on umbusklik inimeste suhtes, kes räägivad, et on täielikult tasakaalus.

"Kuidas nad ei libastu kunagi ja toituvad tervislikult ning neil pole kunagi olnud hambaauke ega alkoholiprobleeme ja neil ei ole segaseid tundeid ning nad magavad öösel rahulikult ja nende juuksed ei lange peast välja. Mulle tundub, et need inimesed valetavad. Kas nad on tõesti saavutanud meeletu tasakaalu? Mind pigem huvitab, kuidas nad sinna välja jõuavad."

Armastuskirjanikuks Vadi end ei pea, pigem on ta seni isegi kartnud minna liiga tundeliseks või kirjutada lembeteksti.

"Seda peab tegema väga täpselt ja kargelt. Olen isegi kartnud, et kui lähenen n-ö liiga moosiselt, lähen ehk liiga läägeks. Viimasel ajal olen seda tšillimalt võtma hakanud. Võib küll niimoodi kirjutada," tunnistas Vadi.

"Võibki kirjutada armastusest, võibki öelda, et armastus on oluline, pohlamoos ja sõbrad on olulised ning lugejad on olulised. Las ta kõlada natuke õõnsalt, aga kui lugu on hea ja veab ise, võibki selle sees olulisi asju küsida, ilma et kardaksid tobe või liiga tundeline näida."

Hing teab, kus kodu on

Nagu Vadi ka kümme aastat tagasi Raimu Hansonile ütles, usub ta ikka veel, et puu sees on hing2. Aga ka seda, et inimese sees on hing. Seda, kas Eestis hingele praegu piisavalt tähelepanu pööratakse, ta ei tea.

"Kuidas Julk-Jüri ütleski? Sina pead oma hinge eest hoolt kandma. Igaüks peabki enda hinge eest ise hoolt kandma. Samas on palju inimesi, kes on hädas või mures. Nendegi inimeste hingede eest tuleb hoolt kanda ja see ongi väga keeruline," tõdes ta.

"Kuidas teise inimese hinge eest hoolt kanda või kuidas aidata teist inimest, kui tal on hästi valus? Näiteks kui inimene on narkomaan. Mida sa teha saad? Mingil hetkel tundub, et sa ei saagi midagi muud teha kui palvetada või saata talle häid mõtteid. See on niivõrd keeruline asi ja võib-olla need ongi olukorrad, kus polegi muud teha, kui kirjutada lihtsalt üks jutt."

Raamatus "Hing maanteeserval" saab hingest läbiv kujund ning Vadi jutustab humoorikalt vendade Urbide loo indiaanipealikust, kelle hing ei jõudnud lennukile järele. Ka tema ise on mõnikord oma hinge maha unustanud või maanteeservale jätnud.

"Aga siis on see hing jälle kuidagi järgi roninud ja ongi hästi. Võime rõõmustada, et hing teab, kus on kodu. Hing on umbes nagu koer, kes käib naabrite juures ja jumal teab kus hulkumas, aga tuleb lõpuks koju tagasi. Võib-olla hing ongi midagi toredat ja karvast."

Kirjanduse roll hingehoius on Vadi meelest aga väga oluline.

"Kindlasti teeb hea kirjandus sinuga midagi, mida teised asjad ei tee. Võidki leida tunde, et sul on keegi, kes kirjutab sulle, kes jagab sinuga mõtet. Sa tunned selle mõtte ära, sest oled seda ise tundnud või mõelnud. See võib su maailma kokku panna ja sellele tuge anda," sõnas Vadi.

Kirjaniku, stsenaristi ja raadiomehe Urmas Vadiga oli saates juttu veel paljust muustki: koroonast, kadunud Andres Rõhust ja pärisküsimustest, vendadest Urbidest ja indiaanipealikust, kelle hing lennukist maha jäi. Pikemalt on võimalik kuulata 20. novembri kirjandussaatest "Gogol".

1 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/veni-vadi-vici/
2 https://tartu.postimees.ee/360731/kirjanik-usub-puu-hinge-ja-kivi-kukkumist

Toimetaja: Kaisa Ling, Merit Maarits

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: