Näitekirjanik ja lavastaja Urmas Lennuk alustad tööd Rakvere teatris 2000. aastal. Väikese kõrvalpõikega Vanemuisesse on ta Rakveres töötanud umbes 20 aastat.

"Siin on minu inimesed. Kui mina siia tulin, siis ütlesid nemad minu kohta, et siin on väike Lennuk, hoidke ja armastage. Kui nüüd tuleb keegi uus inimene, siis ma püüan ka oma kolleegidele selgeks teha, et siin on see või teine, hoidke ja armastage," rääkis ta saates "OP", mis teda kõik need aastad Rakveres hoidnud on. "Teater on paratamatult perekond. Me ei saa eriti palka, aga vähemalt saame midagi muud siit vastu."

Detsembris jõuab Rakveres publiku ette Lennuki jõululavastus "12 kinki jõuluvanale". Varemgi lastele lavastanud Lennuk nentis, et aastatega on muutunud see, kuidas lastele lavastada tuleb.

"Kui vanasti öeldi pensionäride kohta, et neil peab midagi silme ees virvendama, siis tänapäeval on lapsed suhteliselt palju nutiseadmetega üles kasvanud ja võiks öelda, et pensionär ei ootagi enam, et silme ees virvendaks, lapsed pigem ootavad seda. Seda on ka saalidest näha," märkis ta. "Alati peab midagi juhtuma, kaasa tõmbama."

Kui varem käis Lennuk näidendite tarbeks ideid kogumas näiteks ühistranspordist, siis täna on juba keerulisem leida kohti, kus inimesed omavahel suhtlevad. Isegi anonüümsed kommentaarid on internetist kadumas.

"Neid pealtkuulamise kohti tuleb otsida. Lapsed on selles suhtes alati väga avatud. Nemad räägivad väga valju häälega välja kõik, mis neil kodus ja koolis toimub. Neilt saab selliseid mõttepudemeid," sõnas ta.

Autorina huvitavad lood väikestest ja õnnetutest inimestest. Samuti on talle südamelähedased teemad eestlus ja ääremaad.

"Maapoisina ma ei suuda linnadega samastuda. Meie õppejõud Ingo Normet vedas meid välismaale ja mingil hetkel kui ise käisin päris palju, siis järsku sain aru, et kõik linnad on ühte nägu. Lõpuks pole vahet. Hulga huvitavam oli käia Lõuna-Eestis Setumaal või sealkandis ja vaadata, kuidas inimesed seal hoopis teise pilguga maailma vaatavad," rääkis Lennuk.

Enda ümber olevaid inimesi märgates proovib Lennuk aru saada, miks nad üht- või teistpidi käituvad.

"Kõigile, kellele hakkad kaasa tundma, sa hakkad mõtlema, miks nende elu on niimoodi läinud. Isegi kui mingi kibestunud vanamees tuleb ja hakkab kiruma, siis ikka hakkad mõtlema, miks ta näeb maailma sellistes tumedates värvides," avas ta.

"Üks tuttav ütles ilusti, et maailmas on kahte sorti inimesi: ühed on nagu mesilased, kes näevad igal pool mett, ja teised on nagu kärbsed, kes näevad igal pool s*tta. Sain aru, et mul endal kipub ka vanemas eas see kärbse tunne peale tulema. Siis ma püüan igal pool ka natukene näha seda positiivsemat."

Tulevikus soovib Lennuk valmis kirjutada oma esimese romaani, mille keskne teema on üksindus.

"Me räägime vähist ja depressioonist, mis tapavad palju inimesi, aga me ei kipu väga põhjustest rääkima. Tegelikult on see üksindus, mis meile ka internetiajastul ennast peale pressib, see, mis inimestes depressiooni põhjustab. Vähiga on kindlasti teine lugu. Ma arvan küll, et üksindus tapab rohkem inimesi kui vähk," nentis ta.

Eriti õnnetud on tema hinnangul koolilapsed, kes ei oska ise oma üksindusest välja murda.

"Ega keegi ei aita ka neid väga, eriti praegusel ajal, kus me püüame ka lapsevanematena järjest rohkem tööd teha, et lapsed oleksid õnnelikud. Lõpuks nad võib-olla ei teagi, et neil on vanemad," lausus Lennuk.