Arvustus. Ajalootund baltisakslaste allakäigust

Uuslavastus
"Balti tragöödia"
Lavastaja Karl Laumets
Dramaturg Kertu Moppel
Kunstnik Kristjan Suits
Laval Kaspar Velberg, Elisabeth Reinsalu, Hele Kõrve, Alo Kõrve jt
Esietendus 14. augustil 2021 Salme kultuurikeskuse suurel laval
Baltisakslaste mammutteos, mida on võrreldud "Tõe ja õigusega", ning selle autor Siegfried von Vegesack on tuttav igale Tartu tudengile, kes on läbinud Liina Lukase kurikuulsa baltisaksa kirjanduse kursuse. Seetõttu pidasin teosega sina peal olemist eeliseks, kuid unustasin, et kolm tundi teatrilaval ei suuda olla – ega peagi olema – nii ammendav kui Lukase kolmetunnine seminar mitmekihilisest romaanist.
Kertu Moppeli dramatiseering on võtnud kindla suunitluse: baltisakslaste hääbumine. Kuna lähtepunktiks ei ole Aureli magusvalus nooruspõlv ning esimesed arusaamad oma positsioonist siin maailmas, vaid lõpu algus, on laval ühe perekonna ja rahvakillu degradatsioon. Selles kontekstis tõuseb tragöödia kõrgemale enese ajaloost: näeme tänagi, mis toimub valgevenelaste ning afgaanide juures. Laval toimuv saab seetõttu juurde pitsitava aktuaalse tooni.
Ma ei saa olla kindel, kas jutustava teatri vorm muutus kohati häirivaks loo tundmise pärast, ent narratiiv tõmbus rohkem ajaloo kui inimlike lugude ümber. Suur tegelaskond võis anda laiapõhjalise läbilõike tollasest ühiskonnast, kuid seeläbi ei suudetud jõuda psühholoogilise tuumani. Psühholoogilise realismi lipulaevalt Linnateatrilt oleks seda aga just oodanud. Huvitav, et Laumets seda Vanemuises lavale ei toonud – Tartu linn oleks juba atmosfääriliselt rohkem juurde andnud kui Tallinn; uutmoodi kihi sai nii näiteks ,,Linnade põletamine" Draama festivalil Tartus.
Üldiselt olid karakterite adaptsioonid algmaterjalile truuks jäänud, ent peategelane Aurel tekitas minus enim vastuolu. Vegesacki Aurel oli hingeline, introvertne kõrvaltvaataja, kes kõikus erinevate pooluste vahel sarnaselt Henn Ahasele Kivika romaanis ,,Nimed marmortahvlil". Kaspar Velbergi Aurel oli kõrk, agressiivne ning põhimõttekindel. Sellegipoolest võib näha läbi lavastaja eesmärki kasutada Aurelit rohkem instrumendi kui väljajoonistatud tegelasena, ning kehtestatuse poolest võis leida selles ka põhjendust ning tugevat raami.
Rollilahendustest läks enim südamesse Elisabeth Reinsalu Jenny – peaksin seda üheks tema küpsemaks rolliks. Et just tema sellest naisnäitlejate staarbrigaadist kandis suurimat vastutust, annab lootust n-ö uueks tulemiseks, uueks tasemeks. Ta tundus enim suhestuvat ning kaduvat enda valusalt empaatilise ema olemusse, kes suutis pehmendada puiseid sugulasi enese ümber. Elulist hingestatust pakkus ka klaveriõpetajanna – Anu Lambi näitlejatüpaaž klapib Laumetsa lavastajakäekirjaga, nagu tõestas seda ka ,,Kalevipoeg" Vanemuises. Ta on mõtte- ning sõnatäpne näitleja ning kannab Laumetsa kontseptsiooni tabavalt.
Tool kui sümbol aitas lavastajal tuua välja nii seda minevikulist taaka kui ka oma positsiooni külge klammerdumist kõige kiuste. Läbiva motiivina muutus see aga kohati liiga näitlikustatuks. Kõigele vaatamata on tänuväärne, et me ei ignoreeri baltisaksa ajalugu, vaid üritame seda mahutada meid ümbritsevasse kaanonisse – tegelikkuses on see seal alati olnud, tahame siis või ei taha. Baltisakslased uskusid oma õigusesse sarnaselt eestlastele, lätlastele, venelastele kui sakslastele. Erinevalt teistest aga uskusid nad ka enda lähinaabritesse ja kõrgemasse õiglusesse. Kahjuks pole selleks enam kaua aega maa peal ruumi olnud.
Toimetaja: Merit Maarits