"Mulle väga-väga meeldis see, kuidas see lavastus lõpuks välja tuli," sõnas Laumets ja lisas, et koroonaperioodil materjali valides tabas ta järsku, et Siegfried von Vegesacki romaanist kirjeldataval on väga suur seos ka kaasajaga. "Meie tõukepunktis sai see, kui palju meis on baltsisakslust."

Samuti selgitas ta, et ennekõike huvitab seda teater, mis pakub elamust nii silmale, kõrvale kui ka hingele. "Mind huvitab just erinevate poolte kombineerimine teatris, et ta pakuks nii visuaalselt, muusikaliselt, tekstiliselt, näitlejatöö ja valguse poolest saalisolijale teistsuguse õhtu."

Meeldiva lavastusprotsessi tagamiseks ei tohi Laumetsa arvates ära unustada, et see peab pakkuma rõõmu ja naudingut kõigile osapooltele. "Keegi ei tee seda vastumeelselt ega taha seda teha tohutus kannatuses ja pidevas kraaklemises," ütles Laumets ja mainis, et samuti tuleks tunnustada kõikide inimeste panust.

Kriitikaga tal suuri probleeme ei ole. "Ma suhtun kriitikasse positiivselt, seda ei tohi võtta liiga hinge ja ma ise alati tean, mida ma protsessist kaasa võtan ja kuidas ma ise sellega rahule jään, on mingid asjad, mida ei saa keegi ära võtta," kinnitas ta ja lisas, et talle ei lähe niivõrd korda, kui kriitika näeb seal midagi, mis võinuks olla teisiti.