Kui nii Piret Järvis-Milder kui ka Katrin Siska teatasid ühel eelmise aasta novembrikuu õhtul sotsiaalmeediakanalites, et Vanilla Ninja tuleb uuesti kokku ja annab välja ka uue albumi, siis pidasin ma seda alatuks naljaks, sest saates "Hommik Anuga" just sellist nalja Piret koos Lenna Kuurmaaga 2018. aasta aprillis tegi.

Nüüd, kui nende viies ja comeback-album "Encore" ka lõpuks ilmus, on endiselt tunne nagu kõik see toimuks pooleldi naljana. Asi pole üldse niivõrd muusikas endas, vaid pigem selle turundamise viisis. Eriti suure karuteene tõsiseltvõetavusele on teinud albumi ilmumise eel avaldatud muusikavideod, mis näevad odavad välja ja mõjuvad ninjasid alandavalt – koreograafia on laisk või hoopis olematu ja stilistikas on mängitud liigselt olnud aegadele või satutud värskuse otsinguil ootamatutele lahendustele (vt kesapõllukleitides ninjasid videos loole "No Regrets").

Muusikale on selles mõttes raske midagi ette heita peale selle, et see kõlab vanamoodsalt, aga tegelikult ei lubanudki ninjad – täpsemalt Järvis-Milder – et nad hakkavad püüdma modernset kõla ja tõdes, et uus Vanilla Ninja saab kõlama nagu vana Vanilla Ninja ning bänd jääb oma liistude juurde. "Encore" kõlab tõesti nagu vana Vanilla Ninja, ehk ainult oluliselt rahulikumana, eakohasemalt, lookirjutusse on juurde tulnud tundlikkust ja küpsust. Lenna vokaal avaldab jätkuvalt muljet, kitarrimänguoskus on aastatega lihvitud veenvamaks ja meloodiad on kaasahaaravad ja jäävad ka meelde.

Samas on lood ülesehituselt kohati liiga sarnased – ka mitmendal kuulamisel kordub kogu albumi jooksul loost loosse justkui üks lugu (v.a lauselektroonilise saundiga eksperimenteeriv albumi nimilugu) – ja produktsioon on pigem plass ja lugudes vähe heliruumilist avarust. Tundub ka, et sellel muusikal puudub aastal 2021 selge adressaat, vähemalt Eestis, ja pigem on album loodud meeleheaks keskeurooplastele, kus neil näib – vähemalt Youtube'i kommentaaride järgi – olevat hoopis tugevam fännibaas, samas kui Eestis on kuulajate huvid lihtsamad nihkuma.

Ilmselt ei toimunud produtsendi ja plaadifirma omaniku David Brandese professionaalses elus ammu enam midagi põnevat ja tõenäoliselt ei olnud see esimene kord, kui ta Vanilla Ninjale taasühinemisettepaneku tegi. Brandes vajas üsna selgelt Vanilla Ninjat rohkem kui Vanilla Ninja teda ja seepärast jätabki ehk kogu projekt oma praegusel kujul mulje, et see on Brandese püüe koorida oma karjääri tippajalt tagasiulatuvalt veel paar tüsedat kopikat. See motiiv pole muusikatööstusele võõras, aga õigustab end enamasti mööndustega. Vanilla Ninja puhul nii ongi, eriti praegusel kujul, kus see, mis Vanilla Ninja on 2021. aastal ühes oma liikmete muutunud elude ja kutsumustega, on surutud vanasse ja kitsaks jäänud vormi aastast 2006 – ilusasse kontskinga, mis pigistab.

Paberil on Vanilla Ninja taasühinemine tore asi keset lõputuna näivat koroonaaega ja usun, et sellega kaasnev rõõm, mis ninjade nägudelt vastu paistab, ongi siiras. Samal ajal on praegune lahendus üks järjekordne näide lõputute uusversioonide ajastust, kus millegi uuega katsetamise, ka riskimise asemel mängitakse nostalgiaelemendile ja turvalisusele, kuigi süüvimine potentsiaalse sihtgrupi ootustesse seda alati õigustada ei pruugi. Juhuslike vestluste põhjal näib nii ka "Encore'i" puhul – uus Vanilla Ninja alahindab oma vana fänni.