Vägisi võib tekkida tahtmine otsida ebamaiseid põhjuseid sellele, miks ABBA looming üha uusi ja uusi generatsioone kõnetab, aga vastus on tegelikult imelihtne: nende lood on lihtsalt niivõrd head, ja seda kõige ajatumas mõttes. Vahet ei ole, kas olid ABBA tipp-perioodil teismeline või sündisid mitukümmend aastat pärast bändi laialiminekut 1980. aastatel, ABBA muusika pole kunagi küsinud vanust ega sobivat aega.

Nende muusika nostalgiline väärtus ei seisne mitte nostalgias iseeneses, vaid see on muusikaline konstruktsioon, illusioon kaunimate aegade hõllandusest, mis sest, et neid aegu pole ehk päriselt kunagi olnudki. Kui sa suudad nii häid lugusid kirjutada, siis võidki kuulaja ükskõik mida uskuma panna. Ka muusikal "Mamma Mia", mis toodab igal aastal juurde terve pinu uusi ABBA fänne, mängib ideega parematest aegadest, kuid näitab lõpuks hoopis seda, et ehk ongi need ajad siin ja praegu.

Kuigi tinglikult võib öelda, et värske album "Voyage" on ABBA esimene stuudioplaat 40 aasta jooksul, siis tegelikult pole nende muusika päriselt vaikinudki. Uut materjali küll pärast bändi laialiminekut ilmunud pole, kuid 90ndatel valmis legendaarne kogumikplaat "ABBA Gold", mis on tänaseks olnud üle 1000 nädala Briti albumimüügi edetabelis. Lihtne arvutus näitab, et see teeb umbes-täpselt 20 aastat...

Nüüd aga jõuame ühe selle aasta olulisema muusikasündmuse juurde. ABBA tagasitulekust on räägitud juba pikka-pikka aega, nüüd jõudis see aga kätte järsku ja ootamatult. Tundub isegi raske uskuda, et "Voyage" on päriselt kohalt, terve plaaditäis uut ABBA muusikat! Eriti üllatav on aga see, et kuigi ratsionaalselt võiks ju seda muusikat kritiseerida – phähh, siin pole ju midagi uut, tolmune ja igav disko, kuulake parem nende vana ja päriselt head muusikat –, siis tegelikult on nelik oma tagasitulekuplaadil üsna täpselt suutnud taasluua selle emotsionaalse terviku, mille poolest nad nii armastatud on.

Võtmeks on, nagu ikka, lihtsalt hea popmuusika, mis küll kasutab motiive ja võtteid bändi kuldajast, kuid öelge ausalt: kas need pompoossed ballaadid, mis moodustavad enamiku plaadist, kõlavad palju kehvemini näiteks Adele'ist, kelle viimane singel samuti kõiksugu rekordeid purustas? Kindlasti mitte, mis toobki tagasi küsimuseni ajatusest. ABBA lood on paljuski pretensioonitud, neid on ääretult raske vihata. Samuti pole nad kunagi üritanud üle oma varju hüpata, vaid on vastupidi alati väga teadlikult teinud just seda, milles nad kõige paremad on. Aastakümned on möödunud, aga need oskused pole kuhugi kadunud.

Sellele vaatamata pole "Voyage" veatu album. Kuigi neist lugudest kiirgab seda sama särtsu ja hoogu, tänu millele ABBA-t on alati armastatud, jääb see kõik kuidagi kaugeks ega jõua päriselt kuulajani. Me vaid aimame seda, viivuks justkui sähvatab midagi, aga kaob siis taas. Kui kuulata uue plaadi kõrvale nende kullafondi, siis see muusika särab ja sätendab, selles on glamuuri ja häbitut tähesära, kuid ilmselt tuleneb see paljuski just järeltöötlusest. "Voyage" seevastu oleks otsekui poolikuna välja antud: vokaalid on lugudes kohati liiga esil ja taust kõlab tuhmilt, teisel hetkel jälle sõidavad sillerdavad diskosüntesaatorid kõigest muust üle.

Neid lugusid kuulates suudan ma igati aimata, kui hästi võiks see kõik kõlada, reaalsus jääb aga pisut... igavaks? Kahtlemata lükatakse suurem osa neist lugudest raadiote playlist'idesse, aga võin üsna kindlalt väita, et varsti ei pane te neid enam tähele. Ilma korraliku produktsioonita muutub uus ABBA looming kiirelt tapeediks. Sellest on kahju, sest potentsiaali on seal kõvasti, suur osa sellest jääb aga realiseerimata.

Ma võin kirjutada ükspuha mida, see ei oma tegelikult mitte mingit tähtsust, "Voyage" on ikkagi üle pika aja üks suuremaid plaate. Plaadifirmad räägivad juba mõnda aega, et selle aasta lõpus on võimatu füüsilisi plaate välja anda, sest enamik tehased trükivad "Voyage'it". Ilmselt leiavad miljonid inimesed sel aastal oma jõuluvana kingikotist just värske ABBA albumi (selleks tarbeks on kavalalt plaadile pistetud ka üks jõululaul "Little Things"!). Ja lõppudes lõpuks on isegi pisut kainestav, et sellisel hullumeelsel ajal nagu praegu tuleb üks plaat, mis justkui polekski valminud siin pandeemiaaegses maailmas.

"Voyage" pühitseb albumiformaati – kui harva ilmub viimasel ajal plaate, mis oleks ideaalse pikkusega 35-40 minuti vahel! – ja näitab, et popmuusika selle sõna kõige klassikalisemas mõttes pole surnud. Möödunud aastal koroonaviiruse esimese laine ajal muretseti küll, et kuidas muusikamaailm sellest kõigest välja tuleb, ABBA aga näitab, et mingid asjad jäävad. Jäävad täna, jäävad homme, jäävad ilmselt ka aastakümnete pärast.