See, mida üks siilipoiss lehehunniku alt pead välja pistes näeb, on talle suur ehmatus ja kurbus – mets on kadunud. Koos koeraga hakkavad nad mõtlema, kuidas metsa tagasi saaks tuua.

Siili mõtted on küllaltki igapäevased mõtted ka paljude Eesti inimeste peades, kui mööda Eestimaad ringi sõita. Mida aasta edasi, seda rohkem, sest seda on lihtsalt näha, tõdes "Aktuaalsele kaamerale" Kuressaare teatri näitleja Lee Trei.

"Seda on näha, kuidas metsad muutuvad põldudeks või raielankideks. Ma olen suur seeneline ja siis on nii kahju, kui on hea seenekoht ja mets sealt pealt maha võetakse."

Kuigi loo autor ja lavastaja Aarne Mägi ütles, et ei tahtnud selle lavastusega kuidagi poliitikat teha, võib sellest kogupereetendusest leida sellelaadset mõtteainet.

"See on ikkagi üldistus ja mets on siin üks vahend. Me näeme selles loos, mis juhtub, aga see võib juhtuda mitte ainult metsas. Selline lugu võib juhtuda ükskõik kus kohas. Aga kõike ühe loo sisse panna ei saa ja siis ma valisin selleks väljendusvahendiks justnimelt metsa," selgitas Mägi.

Etendusi mängitakse seekord ka pisut ebatraditsiooniliselt, nimelt on kõik – nii teatripublik kui näitlejad – korraga lavale ära mahutatud ja teatrisaali toolid ongi tühjad.

"Eelmisel aastal oli meil selline probleem, et kui teise kooli klass tuleb, siis meie koolist ei tulda, sest seal oli viirus või mis iganes. Me anname võimaluse nüüd kahel klassil või lasteaiarühmal olla näitlejatega koos laval," selgitas Mägi.

Etenduste ja muinasjuttude puhul saab juhtuda imesid. Siili ja hundi jõupingutused kannavad vilja ja nad toovadki metsa umbes 40 minuti jooksul tagasi. Lõpp hea, kõik hea. Vähemalt teatrilaval.