Autori kujundlikus seisundiluules hägustuvad piirid teeloleku ja kohalejõudmise, välise ja sisima, sõna ja asja vahel, luues köitva ja kordumatu poeetilise universumi, märgib žürii oma hinnangus.

"Lapsena ma lugesin väga palju ja kasvasin pikalt vanaisa juures, kus eriti midagi lugeda ei olnud, nii et Vildet ja Lutsu olen ma ka kõvasti lugenud. Aga luulet ma eriti ei lugenud," meenutas Väli.

"Aga siis ma lugesin Paul-Eerik Rummo "Lumevalgus... lumepimedust" ja see oli valgustus. Ma sain järsku aru, mis asi on luule ja kui tore ta on. Pärast seda hakkasin ise ka kirjutama."

Väli meenutas, et alguses ta kirjutas väga palju, sest talle hirmsasti meeldis kirjutamine kui selline. "Enam-vähem kõik viskasin minema, aga muudkui kirjutasin ja kirjutasin."