Juta Kivimäe selgitas, et raamat "Suur tuba" ei valminud hoogsalt ühe hingetõmbega. "Ma kirjutasin lugusid sellest ajastusest, kui ma olin laps ja millegipärast on lapsepõlvemälestused väga eredad ja ajastutunnetus on senimaani lausa veres," sõnas ta.

"Selles raamatus on terve panoptikum väikeseid inimesi, kes on sellest ajastust pärit, aga nad ei ole kõik üksüheselt elust maha kirjutatud, vaid seal on palju tegelasi, kes on koondkujud mingitest inimestest, nagu ikka kirjanduses on," ütles Kivimäe ja lisas, et kuskil alateadvuses on mingeid sunde, mis kirjutuse käigus on tulevad välja.

"Ma töötan juba pea 40 aastat Eesti Kunstimuuseumis, muuseumitöö ja ilukirjandus ei ole päri sellised asjad, mis käiksid käsikäes, seega ma sain kirjutada põhiliselt õhtuti ja nädalavahetustel," mainis ta ja kinnitas, et alati ei õnnestunudki kirjutada. "Hakkaski välja tulema olustikuline raamat, mida ma ei julgenud nimetada romaaniks ja tegelikult "Suur tuba" polegi klassikaline romaan nagu suurtel romaanikirjanikel, kus on süžee polüfooniliselt komponeeritud."

Kivimäe arvates on lugejal pisut tüütu lugeda kirjeldusi. "Asjade kirjeldused, nende nimetamine ja sisse toomine on mulle väga olulised, sest need asjad personifitseerivad seda aega, see oli aeg, kus oldi õnnelik, kui perekond oli pärast sõda säilinud tervikuna ja kaod olid suhteliselt väikesed, oldi õnnelik tervise, laste tervise ja selliste oluliste suurte asjade üle, millest praegu väga palju ei mõtlegi enam."

"Ma olen üks nendest inimestest, kes väga valulikult suhtuvad uude pooleliolevasse seadusesse, mis nõuab vilepuhumist ja oma ligimeste ülesandmist, sest me siin Eestis oleme läbi sajandite elanud üle väga mitmeid okupatsioone ja minu raamatus on sellest ka natukene kirjutatud, aga ma olen püüdnud vältida tigedust või otsest kurja suhtumist," kinnitas Kivimäe ja lisas, et tema raamatus on kujutatud ikkagi ühe lapse maailm. "Lapsed ei saa aru, et elu nende ümber on kuri või et midagi on sügavalt valesti."