Üks Paul-Eerik Rummo tuntud luuleridu ütleb: "keeltpidi külmas rauas kinni / emakeeltpidi kirves". Kirjaniku sõnul võiks see tähendada, et iga inimene on oma emakeelega orgaaniliselt seotud.

"Keel on orgaaniline nähtus, ehkki inimene on selle kuidagi välja mõelnud mingite praktiliste otstarvete jaoks. Keelevõime on meile kaasa sündinud, ka puhtalt bioloogilised või anatoomilised eeldused on inimesel olemas, suuremal määral kui mistahes teisel bioloogilisel liigil," sõnas ta. Võib vaielda, kas inimese keelevõime on sündides ühe või teise kindla keelega seotud või selgub temale kõige lähem keel isikliku kasvamise käigus. "Oluline on see, et keel on orgaaniline, allub loodusseadustele ja on üks loodusseaduste ilminguid meie sees," rääkis Rummo

Kristjan Jaak Peterson on kirjaniku sõnul kujunenud eesti keele, selle elujõu ja võimaluste kehastuseks. Peterson kui emakeelepäevasümbol mõjub Rummo arvates tugevalt eeskätt seetõttu, et sellised jõulised mütoloogilised kujud, kes samaaegselt on ka harilikud inimesed, tugevdavad. "Nende tegevusalad, mida nad esindavad, toovad selle füüsiliselt meile lähemale. Mul on väga lihtne kujutleda seda poissi nimega Kristjan Jaak poisina, nagu ta oli, ja samal ajal pole mul probleemi kujutleda teda sellena, kelleks ta on rahva teadvuses kujunenud," sõnas Rummo.

Emakeelepäeva riikliku tähtpäevana seadustamise ajal oli idee see nimetada ka Kristjan Jaagu päevaks. Eriti populariseeris mõtet Ain Kaalep. Petersoni eripära oli tema eesti keele kasutamise mitmekülgsus.

"Kristjan Jaak esindas seda laia skaalat, mis on keelega seotud, aga väga erinevate keelespetsiifikatega. Ta esindas seda oma tegevuses, oli väga hea eestikeelne luuletaja, ehkki ta ei olnud üldse esimene inimene, kes eesti keeles oli luuletusi kirjutanud. Ta tegi eesti keeles teadust ja mitte ainult keeleteadust, vaid ka üldisemalt. Ta pidas eesti keeles päevikut ehk et ta mitte ainult avalikkuse ja teiste inimeste poole pöördumisel ei kasutanud eesti keelt, sellist intiimset, privaatset asja nagu päevik pidas ta eesti keeles. Tema seotus eesti vaimu ja kultuuriga on olnud laiem kui keel väga kitsas mõttes."

Ühelt poolt on Kristjan Jaak Peterson Rummo jaoks huvitav nähtus, kelle mütologiseeritus on täiesti olemas, samas võiks see mõnel juhul tekitada teatavat tõrget. Kirjanik tõdes, et Petersoni puhul seda ei teki. "Vahel tunnen veidi koomilisena või vaatan seda asja humoristliku nurga alt, et kuidas see naabripoiss on nüüd äkki mütoloogiline olend. Las inimene olla, nagu ta on. Vaatame teda ja tema tegevust selle pilguga, mis see väärt on. Aga Kristjan Jaaguga seda tõrget, et mis te poisist kiusate ja teete temast mingi ikooni, ei teki. See on üks asi, mille poolest see mees mulle korda läheb," ütles ta.

Peterson elas ja tegutses ajal, kui keegi Eesti riigist veel ei mõelnudki. Ka Rummo loomingu peamine osa jääb aega, mil eestlastel oma riiki polnud. Samas oli siis kirjaniku sõnul Eesti riik ja riiklus küllalt hästi kinnistunud. Mõlema loomingus on aga emakeel olulist rolli mänginud.

"Mulle on kah tõepoolest eesti keel sünnist saati olnud emakeel ja ikka rõhutan keele kui niisuguse orgaanilisust, iga konkreetse inimese puhul tema emakeele või eelistatud keele orgaanilisust või kokku kasvamist tema isikuga. Mul ei teki küsimust, ma ei pea innustuma keelest. See on loomulik ja orgaaniline, et ma mõtlen eeskätt eesti keeles ja kirjutan eeskätt eesti keeles, see pole midagi, mida ma pean endale sisendama. See tuleb iseendast."

Keele avastamine on omaette huvi

Kirjanikuna on Rummole tõukejõuks keele avastamine. "Kogu aeg on tunne, et kõiksugu asjad on maailmas juba olemas, neid ma juba tean, ja eesti keel ongi nagu mina ise mingis mõttes, aga ma avastan teda järjest laiemalt ja sügavamalt, see on omaette huvi," lausus Rummo, lisades et keelt avastada võib mistahes tekstide, kasvõi luuletuste kaudu. "Ja tõepoolest leiad asju, mille peale sa pole varem tulnud, et need potentsiaalid on keeles olemas."

Luuletaja tööd kirjeldades on Rummo rääkinud, et tarvis on leida võimalikult täpne vaste mingile tundmusele. Kui inspiratsioon, tahtmine või vajadus midagi teha peale tuleb, siis koos sellega tulevad kirjaniku sõnutsi ka meetodid – see on protsessi lahutamatu osa.

"Kui sellist teadlikkuse elementi tekstide konstrueerimisel ka nimetada, siis see võiks olla täpsuse taotlus. See on teatud mõttes tõetaotlus. Ma püüan avastada endas või maailmas või mistahes asjas midagi, mida varem pole võib-olla keegi avastanud," rääkis ta. Niisugune leid toob ka Rummo hinge rahu.

"Tegelikult sa ei otsi huvitavat väljendust või konstrueeri stiili, mis on kõik täiesti võimalikud ja põnevad tegevused, vaid otsid mingis mõttes tõde. Kui asjad on paigas, siis teistmoodi ei saa öelda. Kui me mingis tekstis või luuletuses muudame ühe sõna, siis on see juba teine tekst ja kannab teist tähendust." Seda mõtet ilmestab tema sõnul hästi üks vahest isegi veidi ironiseeritud nähtus – Exceli tabel. "Exceli tabelil on see suurepärane omadus, et kui sa ühes võib-olla väga suures tulpade ja lahtrite hulgas ühe arvu või sisendi muudad, siis plaksti muutub kõik. Täpselt sama asi on mistahes kunstiteosega, ka luuletusega," ütles kirjanik.

Ideaalis toimuks loominguline tegevus Rummo jaoks igal pool, kuid paratamatult viivad välised takistused tähelepanu kõrvale. "Mulle on üldiselt omaette olemine alati kõige rohkem meeldinud, mis ei tähenda, et ma ei tahaks teiste inimestega suhelda või et mul vahel ei oleks suur rõõm sellest, et ma teiste inimestega kokku puutun, aga ma pole nii kõva kuju, et suudaks kõigis tingimustes täielikult keskenduda," tõdes ta. Mistahes tõsise asja tegemises on küsimus nimelt keskendumises. "Kui on väga palju väliseid tegureid, mis seda takistavad, siis läheb palju auru nende ära unustamise ja mentaalse välistamise peale."

Seesmine rahutus kui loomingulisuse päästik

Aasta alguses tähistas Rummo oma 80. sünnipäeva ja Kirjandusmuuseumis toimus sel puhul ka tema loomingule pühendatud konverents. Mees nentis, et selline suur tähelepanu tekitab temas omajagu ebamugavust. "Mida rohkem kiidetakse, seda ebamugavalt end tunnen. Mul tõepoolest pole mingit suurushullustuse varjugi. Ja eks kõik, mis teinud olen, on mingi seesmise vajaduse ajel," rääkis Rummo.  

Loomingulisuse päästikuks on tihti oma seesmise rahutuse ületamise vajadus. "Eeskätt on vajadus sisemise tasakaalu ja rahu järele. See, et see tegevus, mis on fokusseeritud rahu leidmisele, osutub ka teistele inimestele vajalikuks või huvipakkuvaks, see on boonus. Ma ei pea õigeks teha midagi selleks, et teistele meeldida või auahnuse või edevuse pärast. See on imelik."

Sõda Ukrainas on Rummo sõnul üheltpoolt sügavalt masendav, teisalt aga kätkeb endas teatavat lootusesädet. "Äkki on see viimane kord, kui midagi nii jubedat juhtub ja sellest siiski inimkonnana natuke õpime ja läheme sammukese edasi, et selliseid asju tulevikus ära hoida," rääkis ta.

Sõjakontekstis on ka keel relevantne ja omab kirjaniku arvates konkreetseid seoseid rahvusvahelise õiguse printsiipide sõnastamisega. "Ma olen selle jubeduse käigus proovinud maha nühkida roostet oma poliitika- või poliitikaga seotud juriidilistele asjade huvilt ja vaadanud põhjalikumalt kui varem igasugu dokumente – ÜRO põhikirja ja ÜRO julgeolekunõukogu protseduurireegleid ja otsinud sealt, kuidas on võimalik karistamatult teha selliseid samme, mida rahvusvaheline õigus välistab kategooriliselt. Võib-olla pika rahuliku aja jooksul on vaba maailm liiga mugavaks läinud," mõtiskles Rummo.

Rummo loomingus on olulisel kohal vabaduse motiiv. Filmist "Viimne reliikvia" tuntud laulu "Põgene, vaba laps" sõnad on selle ehe näide. "Igat situatsiooni maailmas – olgu see hea või halb – tuleb võtta sellisena, nagu see on ja eelarvamusteta, siis suudad sellele reageerida adekvaatselt," rääkis Rummo. Eelhäälestatusest ja eelarvamustest vaba oleku seisund ongi tema sõnul indiviidi vabadus. "Siis see kõik, mis otseselt ei allu sinu tahtele või su unistustele, ei lähe sulle sedavõrd korda ja sa põgened omaenda seesmise eelarvamuse ja illusioonidest vabanemise sisse ning seega kannad seda hoiakut ka kõigi teiste inimeste jaoks."

Kultuurisoovitus. Rummo rõhutab nii orgaaniliselt õige iseenda leidmise vajadust kui ka kultuuri teadvustamist kui orgaanilist nähtust. "Kultuur ei ole looduse vastand, see on samamoodi orgaaniline nagu looduski. Ma olen kunagi varem öelnud, et kultuur on looduse jätk inimeses ja inimlike vahenditega. Ma püüaks soovitada seda, et püüdkem võtta kultuuri kui orgaanilist nähtust, püüdkem teha kultuuri kui orgaanilist loomulikku asja. Samamoodi nagu loodus toimib, see muu loodus peale inimese, meil on selleks muu loodusega võrreldes suur eelis, mille üheks ilminguks on keel kui omakorda orgaaniline mehhanism. Ärme lähene kultuurile kui ei tea millele, kultuur on sama loomulik olemise viis kui kõik muu."