Silvia Lotman elab igapäevaselt Matsalus, kuhu kevadekuulutajad linnud on juba kohale jõudnud. Looduskaitsja sõnul Matsalus linde nii lähedalt ei näegi, sest loodust on ümber lihtsalt väga palju: indudel on siin võimalik olla inimestest palju kaugemal kui näiteks Lääne-Euroopas. Kevadega koos tõuseb esile ka teema lindude pesitsusrahust. "Eelkõige on see meie enda inimeste teha, iga metsa- ja maaomaniku. Praegu on selline aeg, kus me võiks lasta loodusel olla, lasta pesakondadel sündida, et meil oleks seda loodust nii kaua, kui me ise tahame siin olla," rääkis Lotman.

Maaelu hääbumine on muuseas ohtu seadnud eesti rahvuslinnu suitsupääsukese arvukuse, kes pole seotud mitte ainult taludega, vaid ka loomapidamisega. "Ei piisa, kui me ainult talumajad taastame, sest suitsupääsuke on seotud sõnnikuga, mida tekitavad lehmad, ja seal sõnniku peal elavad kärbsed, keda pääsukesed söövad. Kes tahab pääsukesi rohkem, see peaks endale lehma võtma," sõnas naine, ent nentis, et suitsupääsukese kadumist veel kartma ei pea. "Mine tea, mis inimestel pähe tuleb. Koroonaajal oli suur kanade- ja lammastebuum. Pääsukesed on selgelt seotud sellega, et nad kaovad ära kohtadest, kus neil ei ole poegadele toiduks midagi tuua."

Lotman tõdes, et linnastumine mõjutab inimese suhet loodusega väga palju. "Linnainimene peaks teadlikult sellega tegelema ja minema loodusesse iseenda jaoks. See on natuke nagu sporditegemisega, vanasti inimesed nagunii liigutasid end füüsiliselt, keegi ei rasvunud, sest polnud nii palju süüagi, täna me peame ise pingutama selleks, et diivanilt maha tulla ja sporti teha. Loodusega on sama asi – tegelikult iga inimene vajab seda, sest me oleme looduses üles kasvanud. Meie kõrvad ja silmad vajavad looduses olemise tunnet, aga see läheb diivanil istudes ja nutitelefonis olles paratamatult meelest. See on asi, mis võiks olla hügieeniküsimus," ütles Lotman. Looduskaitsja mõtleb looduses jalutades paratamatult ka töömõtteid: mõni kraav võiks olla loogelisem, mõni koht on liialt kuivendatud ja siin-seal liiga palju puid maha võetud. "Sellegipoolest loodus tervendab mind. Ma saan ka looduses töömõtted peast välja, mõnikord ajan rebaserada ja need asjad lähevad meelest."

Silvia Lotman on bioloogide Aleksei ja Kaja Lotmani tütar ning mingil määral selles maailmas üles kasvanud. Siiski polnud tal plaani pärast keskkooli bioloogiat õppima minna. "Ülikoolis sain aru, et see kõik on väga palju huvitavam, kui ma lapsena mõistsin. Suur roll oli ökoloogiateadusel, mis Tartu ülikoolis juba tol ajal oli näha, et see hakkab tulema, ja tänapäeval on Eesti tsiteeritumad teadlased ökoloogid," sõnas Lotman.

Loominguline õhkkond vähendab konflikte

Loodusest ja looduskaitsest rääkimisel ei saa Lotmani sõnul üle ega ümber inimsuhetest ja -väärtustest. "Kui ma räägin, et olen looduskaitsja, siis pigem arvatakse, et mu töö seisneb selles, et ma vaatan linde või loendan mingeid taimi. Tegelikult on mu töö inimestega rääkimine ja nendega kokkulepete saavutamine," lausus ta. "Kui me näeme, et midagi on valesti meie keskkonnas, siis see puudutab meid sügavalt, aga me paneme selle lauale ja ei mõtle, et see on ka üks suhe, kuhu me peaks ise rohkem investeerima."

Lotmani sõnul tuleks üksteist rohkem kuulata, heaks näiteks on eelmisel suvel keskkonnaameti ja ühe taluniku poolt algatatud tammiku taastamine. Tammikud on nimelt puisniidulaadsed paigad, kus kasvavad suured puud, kuid mille all on madal rohi, mida hooldavad kariloomad. "Selgus, et kohalikud inimesed olid väga vastu sellele, et need kariloomad sinna toodi ja plahvatas päris suur konflikt. Käisime seal kohapeal ja lõppkokkuvõttes ei tulnudki välja, et inimestel loomadega väga suur probleem oleks, vaid et seal kandis ei ole kombeks kruvida loomade aedu puude külge. Seal oli huvitav arutelu, et kuidas need loomad võiksid olla ja kuidas karjaaiad võiksid käia, aga esmane plahvatus oli, et nüüd tehakse midagi halba," rääkis Lotman, lisades et võib-olla ongi loodus ja looduskaitseregulatsioon niivõrd keerulised teemad, et selguse leidmine näib esmapilgul üle jõu käivat.

Suuremaid huvide konflikte peidavad endas metsaga seotud või turba kaevandamise teemad, sest loodusressursid on ka väga suur majanduslik jõud. Lotmani sõnul sellistes vaidlustes pelgalt lepitamine ei aita – need tuleb kas läbi rääkida või kohtus selgeks vaielda. Lotman ise püüab konfliktiolukordades saavutada loomingulist õhkkonda, kus osapooled hakkaksid ühist lahendust välja mõtlema. "Seda saab siis teha, kui mõlemad pooled on siirad ja tõsiselt tahavad seda lahendust leida. Kui keegi tahab ainult oma raha kätte saada mingist maatükist, siis sellesse loomingulisse ühislahenduse otsimisse ei ole võimalik jõuda," sõnas ta.  

Kuigi iga probleemi eskaleerumisel plakatitega tänavale tulla pole mõtet, leiab Lotman, et aktivismil on ühiskonnas selge roll. "Meil on täna selgelt selline olukord, kus inimkond elab üle planeedi võimete ja piiride. Meil on vaja suurt süsteemset muutust ja selle saavutamise üheks vormiks on aktivism, mis aitab inimestele, otsustajatele ja neile, kes jooksevad mööda sisse käidud radasid, tähelepanu juhtida, et vaadake, see rada viib meid rappa."

Ühes viimaste aastate tulisemas looduskaitsealases tülis metsade ja nende raiemahtude üle on ka Lotman oma sõnul kõrvu pidi sees. "Raske öelda, kui kaugel see on, aga väga tahaks, et see jõuaks sellisesse loomingulisse staadiumisse, kus meil pole mingeid sõjametafoore, kus me ei räägi mingitest pooltest, vaid jõuame loominguliste lahendusteni. Täna viib lageraiepõhine majandus meid tugevalt elurikkuse kao ja kliimakriisi suunas," leidis Lotman ja lisas, et oleme heast lahendusest veel üsna kaugel.  

Siiski on looduskaitsja arvates tasakaal looduse kui ressursi ja kui mingi suurema hüve vahel olemas. Selleks et balanssi leida, tuleks oma seisukoha kaitsmisest välja astuda teineteise kuulamise poole. "On selge, et kui mingi majandusharu on selgelt standardiseeritud, siis iga ettevõtja, kes proovib kuidagi teisiti teha, võtab liiga suuri riske," ütles Lotman. Tema kolleegide poolt värskelt koostatud raamat "Teejuht püsimetsandusse" püüab leida alternatiive lageraiele.

"Vanasti seda ei tehtud ja ka täna on palju metsamajandajaid, kes ei majanda ainult lageraiepõhiselt. Aga kuidas me jõuame selleni, et selline mets on püsiv, et me ei pea rääkima, kas metsa vanus peaks olema noorem või vanem, vaid mets on kogu aeg püsti ja sealt saab ka kogu aeg püsivat majanduslikku tulu. Nii ökoloogia kui ka majanduse inimesed peavad ühiseid lahendusi leidma, kuidas see saaks peavoolustatud," ütles ta.

Tasakaalu leidmine on õige, ent samas on loodusel oma selged piirid. "Täna elame globaalselt üle planeedi piiride ja raiemahud on oluliselt suuremad, kui meie elurikkuse säilitamine võimalik on. Kui me tagasi piiride sisse saame, siis seal on selle tasakaalu otsimine see, kus ühiskond otsustab, kas me tahame riigimetsas või erametsas neid suuri metsamassiive kaitsta. Seal on palju küsimusi, kus saab otsustada, aga piiride sisse peame tagasi jõudma. Muidu ei ole ei majandust ega loodust," rääkis Lotman.

Sõja hukatuslik mõju loodusele

Sõda on laastav nii ühiskonnale, inimsuhetele kui ka loodusele. "Looduskaitse on minu jaoks eelkõige inimsuhete teema ja sõda näitab, kuidas me rahuajal läbi saime, kui sidus meie ühiskond on ja kuidas me selle sõjaolukorraga toime tuleme. Lõppkokkuvõttes on näha, mis loodusega juhtub sõjapiirkonnas. Paratamatult ühiskonnad lagunevad, inimestel pole süüa ja tasapisi tuleb loodusest võtta seda, mis on ja pole aega mõelda sellele, kuidas see kõik säilib," ütles Lotman. Näiteks on sõjategevuse tõttu suured Afganistani pistaatsiametsad hävinenud, sest inimesed vajavad nii kütust kui ka raha. "See, et enam pähkleid pole, pole sõjaolukorras küsimus. Kindlasti ei ole loodusel hea, kui inimesed sõdivad," lisas ta.

Sõda Ukrainas on tõstatanud ka teema raiemahtude suurendamisest Eesti metsades, sest Venemaa ja Valgevene tooraine on sõja tõttu ära langenud. Lotmani arvates oleme praegu veel väga kaugel sellest, et peaksime oma metsi hakkama maha võtma. "Pigem on seda valus kuulda, sest kuigi see sõda on meile väga lähedal, ei oma see meile veel reaalselt sellist mõju, et me peaks metsa laastama hakkama ja selle taastumist edasi lükkama," sõnas Lotman. Praegu raiume looduskaitsja sõnul metsa niigi liiga palju ning peaksime selle majandamise saama jätkusuutlikumaks. "Nii palju, kui me saame, peaksime omavahelistesse suhetesse panustama, et me ei tooks teiste inimeste valu oma ahnuse ettekäändeks."

Uue kaitseväe harjutusväljaku rajamine Kõrvemaal võtab maad Natura aladelt. Ehkki riigikaitsesse investeerimine on praegu kõigi huvides, ei peaks Lotmani sõnul looduskaitse olema riigikaitsega vastanduv, ka riigikaitse on tema sõnutsi looduskaitse. "Teine asi on see, mis seal harjutusväljakul tegema hakatakse ja kui palju on vaja selleks loodust muuta. Meil on tegelikult täna isegi maailmast ja ka Eesti kaitseväest häid näiteid, kus harjutusväljakutel kaitstakse loodust, vaadatakse, kuidas konnad elavad või niidetakse mingi ohustatud liigi pärast niitusid," tõi ta näiteks. Kõige kriitilisem teema on selles kontekstis kuivendamine läbi suuremastaabiliste kraavide kaevamise.

Loodus annab palju mõtteainet inimsuhete tõlgendamiseks ja on mingis mõttes ise ka konfliktidele üles ehitatud, sest tugevam jääb ellu. Lotman leiab aga, et loodus ja elu on palju keerulisem, kui inimene arvab. "Pole alati nii, et üks on halb ja teine hea. Looduses on palju keerulisemaid suhteid. Mulle tundub, et ühiskonnas on samamoodi. Me ei peaks lihtsustama, et kindlasti on konflikti osapoolteks üks halb ja üks hea. Kõikidel suhetel on omad juured ja põnevad lood. Ma usun siiralt teise inimese ärakuulamisse," sõnas naine.

Looduse keerukust ja mitmekülgsust ilmestab Lotmani sõnul hästi kaelkirjaku suhe akaatsiapuudega. "Kui ta seal Aafrikas akaatsiapuudest toitub, siis akaatsiad on igasugu põnevaid asju välja mõelnud, et neid ei söödaks ära. On avastatud, et puud suhtlevad omavahel. Kui kaelkirjak ühte hammustab, siis ta levitab sellist keemilist ühendit, et teised puud muutuvad ka kohe palju kibedamaks. Kas see on halb või hea? Võib-olla need puud arendavad sellest oma suhtlemisviisi ja kaelkirjak on aidanud neil mingitele uutele suhetele jõuda. Ma arvan, et looduses on nii palju, mida me ei tea. Inimesi me saame kuulata, aga mida akaatsia sellest arvab, et ta saab teise akaatsiaga rääkida… On palju maad minna, et me seda avastaksime."

Eestis ei ole praegu sõda, meil on võimalik minna loodusesse ja elu tunnetada. "Proovida, kuidas metsas telkides toime tulla. Igasugune enda potindus-põllundus, need lõppkokkuvõttes ehitavad meile selle aluse, et kui meil päriselt on selline olukord, aitame me üksteist, saame toetuda loodusele ja tunneme end ise looduses kindlalt," soovitas Lotman end loodusega tugevamalt siduda. Loodusesse minek pole tihtipeale ainult jalutuskäik, vaid mingis mõttes ka ajusport. "Kui inimene pole ammu looduses käinud, siis ta ütleb, et on igav ja pole midagi näha. Peab veidi pingutama, et looduses olla ja midagi märgata. Kui midagi uut õpid ja koged, siis see võibki juhtuda sinu koduhoovis või metsas," lausus ta.

Silvia Lotman nõustub oma vanaisa Juri Lotmani sõnadega, et looduse tagavara on igavik ning inimene looduse üle võidutseda ei saa. "Loodus kindlasti on igavene või palju pikem kui inimkond, võib-olla seda heidetakse mõnikord looduskaitsjatele ette, et loodus saab ikka hakkama. Ma arvan, et loodus jääb alles ka siis, kui inimene on oma elukeskkonna hävitanud ja teda ennast siin pole," rääkis Lotman ja lisas, et tegelikult on meil looduseski liike, kes sellist strateegiat kasutavad – näiteks rändtirtsud või rotid, kes söövad mingi koha paljaks ja kogu nende elukeskkond kukub kokku. "Me inimestena oleme täna natuke sellel samal rajal, aga mulle tundub, et kultuur on see, mis võib inimesi jätkusuutlikule rajale viia, selles see võti on, kas me oleme piisavalt targad ja kultuursed, et me poleks nagu rändtirtsud."

Kultuurisoovitus. Nelson Mandela mälestusteraamat "Long Walk to Freedom". "Raamat räägib sellest, kuidas on võimalik ükskõik kui lihtsast või keerulisest olukorrast õppida ja inimesena areneda. Olgu see koolipink, vangla või autoaknast välja vaatamine. See tunne, kuidas igast hetkest õppida, võiks meid iga päev saata," ütles Lotman.